Nädala koduotsija: Esmeralda — kiisu, kes pelgab täiskasvanud, kuid armastab väga lapsi

Hiljuti käisid Kasside Turvakodus kassidel külas kaks väikest põnni ja nagu lastel ikka, oli ka neil kassidega mängimist ja paitegemist palju-palju. Leiti oma kaisutamislemmikud, veeretati pallikesi, joosti kassid sabas kilgates ringi ja hullati suletuttidega. Õhtu lõpetuseks sooviti aga tungivalt üks konkreetne kiisu koju kaasa võtta, olenemata sellest, et kodus on juba rohkem kui üks mängu- ja kallistamisvalmis kiisu täiesti olemas. Tavaliselt meil kasside koju kaasa võtmisega uksel tüli ei teki, kuid mitte seekord. Sel õhtul oli diskussioon uksel pikk ja südantlõhestavning lõppes pisaratega.

Argumenteerida oskab ka 3-aastane laps, kui väga tahab, 6-aastasest rääkimata. Argumendiks kõlbab nii tüüpiline: “Mina tahan!” kui ka juba veidi edasijõudnum: “Tal on nii kurvad silmad, ta nii tahab meiega kaasa tulla, mõtle, äkki ta muutub nii kurvaks, kui me ära läheme, et sureb siia öösel ära, vot siis on sul küll väga kahju!”

Kõigepealt tehti emale selgeks, et Esmeralda on parim kass maailmas. Kõige-kõige! Kõige-kõige armsam, kõige-kõige nunnum ja kõige-kõige sõbralikum. Nagu suur kaisukaru. Lapsed olid nõus, et jah, kodus on neil juba mitu kassi küll. Ja et põhimõtteliselt pole neile rohkem kasse vaja. Sest ei ole ruumi. AGA! Esmeralda ei olegi ju kass. Ta on mõmmi. Kaisumõmmi – sellised, nagu neil voodis on. Ja mänguasjakastis. Samasugune pontsakas ja ümmarguste silmadega. Ning peaaegu olematu sabaga. Järelikult ei saa Esmeralda ju kuidagi kass olla?! Seega mahuks ta meile koju küll, onju?

Kui lastele sai selgeks, et Esmeralda kaisukaru pähe koju sisse smugeldamine läbi ei lähe, hakati rõhuma vanemate südametunnistusele: “Vaata, tal on nii kurvad silmad. Ta on siin nii kaua olnud. Ja ta kardab kõiki suuri inimesi… Kuidas me läheme ja kustutame tuled ära ja tema jääb siia, ukse juurde? Ta ju nii tahab meiega kaasa tulla. Sa ju näed, et ta ei taha siin olla, ta on ju väiksem kui teised, teised teevad talle liiga. Nad kiusavad teda ju!” Seejärel tulid mängu pisarad: “Kuidas sul kahju ei ole!!”

Oli küll kahju. Turvakodust on alati kahju lahkuda, kuid Esmeraldat tundes oli seekordne äraminek tõesti raskem kui muidu. Sest see kass ei usalda suuri, täiskasvanud inimesi. Võibolla on ta nenede käest kunagi kõvasti haiget saanud, võibolla tunduvad nad talle liiga ohtlikena – me ju ei tea. Väga vähesed turvakodu vabatahtlikud saavad talle pai teha, väga vähestel külastajatel on õnnestunud teda vaadatagi, silitamisest ja süllevõtmisest rääkimata – see väike loom lihtsalt on nii arglik, et püsib võõraste juuresolekul kogu aeg kuskil peidus. Seda imelisem oli näha, kuidas ta laste juuresolekult täielikult sulas. Kuidas ta nurrus, kuidas oma põske vastu teist, peaaegu sama väikest põske hõõrus ja end põnnidel järjest ja järjest silitada palus, pontsakad käpad vaikselt paide rütmis kaasa sõtkumas ja silmis õnnelik, hell pilk. Kuidagi sai see väike loom aru, et need kaks väikest inimest siin ei kujuta talle mingit ohtu. Need kaks on tema sõbrad, tema saatusekaaslased maailmas, mis on ühe väikse olevuse jaoks tihtilugu liiga suur ja liiga kiire. See oli imeline ja südantsoojendav vaatepilt.

Tol õhtul kustutasime tuled ja panime ukse enda järel kinni – nagu alati. Esmeralda aga ootab oma inimesi Turvakodus ikka edasi. Ootab koos viiekümne teise, ka suurte inimeste vastu sõbralike ja täiskasvanud inimesi usaldavate kasside seas. Ning seepärast ootabki ta juba päris pikalt, sest lastega pere kassivõtu-otsuse teevad siiski lapsevanemad. Ja kuigi Esmeralda on õppinud olema vähenõudlik väike loom, ei ole ta ühelegi täiskasvanule siiamaani kordagi silma jäänud. Ega jäägi, kuniks ta ka suuri inimesi usaldama ja neile meeltmööda olema ei õpi. Sellest on tegelikult väga kahju, sest väikestele inimestele on tal pakkuda ääretult palju – ühe elusolendi süda, hing ja jäägitu armastus.

Esmeralda on Turvakodus olnud alates 19. juunist 2013 ja ta tõesti väga armastab väikeseid lapsi.
Lapsed on lapsed. Mänguasjapoes või maiustusteriiuli ees on alati asju, mida endale tahaks, just siin ja nüüdsama. Kuid mida alati ei saa – sest pole võimalik või mõistlik. Kuid üheski mänguasjapoes ega kommiriiuli ees ei hakka laps mõtlema sellele, mis soovitud asjast EDASI saab. Kas mänguauto on kurb, kui meie teda ei osta? Vaevalt küll. Mis juhtub siis, kui teda ei osta ka järgmised või ülejärgmised poeskäijad? Suurt midagi, eks ole. Elusal ja elutul on tohutu vahe ning see arusaam tuleb meie kõige väiksematele teinekord iseenesest, teinekord veidi raskemini. Kuid mõnikord ei tulegi ning siis kasvavad väikestest suured, kelle meelest on kõik pikemalt mõtlemata kaasa võetav. Ja seejärel sama pikemalt mõtlemata ära visatav. Tänavale jäetav, metsa alla viidav, parki puu külge seotav. Heal juhul lihtsalt kliinikus magama pandav.

Tulge meile külla, meie Turvakodusse. Ja võtke lapsed kaasa. Õpetame ja õpime, mis tähendab koos edasi minna. Sest koos on kergem.