Husky - siniste silmadega iludus, kelle tuline koerasüda vajab pühendunud peremeest
Võrreldes alaska malamuudiga on husky väiksem ja kergema kondiga. Kuid siinkohal võrdlus malamuutidega ei lõpe. Kui malamuudil on lühike ja lai kael, kandiline pea ja laiemalt asetsevad kõrvad, siis husky saab uhkeldada saledama kaela, saledama pea ja veidi enam kooshoidva kõrvapaariga.
Malamuudi saba on alati seljal rõngas, husky saba on aga liikudes püsti ja seistes all. Karvkate on malamuudil pikem ja tihedam kui huskyl. Kui malamuudi silmad võivad olla vaid tumepruunid, siis huskyde silmad on hele- või tumepruunid ning ilusaimat vaatepilti pakub hoopiski sinine silmapaar!
Vaatamata erinevustele on huskyl ja malamuudil ka midagi ühist - isepäisus ja mõningane kangekaelsus. Seega nii husky kui ka malamuut ei ole sobivad koerad just igaühele.
Koer külmalt maalt
Siberi husky juured viivad meid Venemaale, kus tšukštsid kasvatasid neid juba tuhatkond aastat tagasi. Ka siis kasutati neid kelgukoertena, põhjapõtrade ajajatena ja valvekoertena. Nad sobisid suurepäraselt Siberi karmidesse tingimustesse, kus valitsesid külm, temperatuurikõikumised, tuuled ja tuli teha pikki tööpäevi. Kelgurakendis võisid nad olla ka paarikümne kaupa koos.
Tšuktšid olid oma koertele väga pühendunud. Parimad koerad kuulusid rikkaimatele kommuuniliikmetele. Ka tšuktšide religioon ja ikonograafia on seotud huskydega. Üks uskumus räägib seda, et taevaväravas on valves kaks huskyt, kes saadavad sealt tagasi need inimesed, kes on oma elu jooksul kohelnud koeri halvasti.
19. sajandil üritasid Vene tsaari ratsaväelased tšuktši rahvast hävitada, et saavutada ülekaalu karusnahkade turul, kuid siinkohal tulid appi koerarakendid, kes aitasid tšuktsidel pääseda.
Alaskasse tõid huskyd karusnahkadega kauplejad 1909. aastal. Üsna kohe hakkasid koerad võitma ka kohalikke kelgukoerte võistlusi. Üks kuulsamaid kelgukoerte juhte oli norralane Leonhard Seppala.
1925. aastal oli Nome’is, Alaskal tõsine difteeria-epideemia ning just kiired huskyrakendid (see on üks erinevus malamuutidega, nimelt on huskyd oluliselt kiiremad) tõid USAst päästvat seerumit, tänu millele huskyd USAs veelgi populaarsemaks said. Ka Seppala koerad osalesid seerumi toomisel. Üks Seppala kuulsamaid juhtkoeri oli Togo, kuid New Yorgi Central Parkis on mälestussammas teisele juhtkoerale – Balto’le.
Väärib märkimist, et huskyd osalesid ka admiral Byrdi Antarktika ekspeditsioonil ning Roald Amundseni polaarekspeditsioonidel.
1930. aastal tunnistas huskysid ametlikult ka Ameerika kennelklubi. Koerte aretuses andsid märkimisväärse panuse Seppala, Eliabeth Ricker ja kanadalane Harry Wheeler.
20. sajandil õnnestus venelastel tšuktšid alistada. Venelased läksid ka huskyde aretamise kallale, üritati aretada suuremat koera ning 1952. aastal väideti, et sellist koeratõugu nagu husky pole kunagi eksisteerinud. Toona õnnestus kunstnik Jon Van Zyle’il paar algupärast koera Siberist endaga kaasa tuua. Venemaal on praegugi huskyd suuremad, kui mujal maailmas ning meenutavad malamuute. Suuremad huskyd pole aga nii vastupidavad kui “õige suurusega” huskyd.
Välimus ja iseloom
Siberi huskyd on teiste kelgukoertega võrreldes erinevad, sest nad on oluliselt väiksemad, ehkki ka nemad on täis uskumatut tahtmist ja jõudu.
Huskysid on kolme tüüpi – näituse-, võidusõidu- ja nn vana-liini-koerad. On ka huskysid, kes on lihtsalt lemmikloomad, kuid igaüks neist esindab eelpool nimetatud liini tüüpi või mitme liini vahepealset tüüpi. Vana-liini koerte hulgas käib aretustöö väga aeglaselt ja koerad on hästi ühetüübilised. Võidusõiduliinis pööratakse tähelepanu sellele, et koer võidaks sõite ja välimusele pööratakse vähem tähelepanu. Näituseliinis on see vastupidi ja näitusekoerad pole ka nii metsikud.
Jahiinstinkt on huskys säilinud tänaseni. Metskitsedele jookseks ta praegugi järele. On olnud jutte ka sellest, et husky olevat ka lamba maha murdnud ning ohtu võib ta kujutada ka teistele väikestele koduloomadele, kellega pole mõtet huskyt kokku lasta, aga omavahel saavad huskyd hästi läbi.
Suurt hierarhiavõitlust nagu malamuutidel, huskydel ei ole. Isastel tuleb küll tülisid ette, kuid need lahenduvad ruttu. Ei maksa unustada, et huskyd olid kunagi 20-pealistes koerarakendites! Ka teiste tõugudega saab husky hästi läbi.
Valvekoeraks husky ei sobi, sest ta ei ole agressiivne võõraste suhtes. Ka pole temas karjakoerainstinkti, ehkki karjas elamine, sealhulgas ka inimestega kooselu huskydele meeldib. Husky on suurepärane perekoer, kellele üksiolemine ei sobi.
Värvus, karvastik ja karvahooldus
Huskysid on mitmeid erinevaid värvitoone – punane ja valge, hall ja valge, must ja valge, kuid on ka aguuti ja valge, sooblikarva-valge (“mustade ninadega punased” huskyd) ja valged. On nähtud isegi helesiniseid huskysid. Kindel on see, et kõik värvitoonid on lubatud.
Huskyd on kuulsad ka seetõttu, et nemad ongi need siniste silmadega koerad. Kuid on ka pruunide silmadega huskysid ja neid, kellel üks silm on sinine ja teine pruun (nn bi-silmad). Lisaks on veel pruuni-siniseseguste silmadega (nn segasilmad) ja roheliste silmadega koeri.
Sinised silmad on ühtmoodi ka huskydele needus, sest paljud inimesed võtavad husky ilusate siniste silmade tõttu, kuid veidi hiljem, kui koeraga on juba mõnda aega koos elatud, selgub, et koera iseloom pole antud omaniku jaoks sobiv.
Huskyde karvahooldus on lihtne, sest nad on väga puhtad koerad ning nende karv hülgab mustust ise. Ka pole neil tavapärast koeralõhna. Seetõttu tuleb vannitamist vähe ette. Näitusekoeri vannitatakse tihedamini, sest valge karv peab tõepoolest valge olema. Kuna paljud huskyd armastavad ujuda, on tore, et nende karvastik pole veest tulles peaaegu üldse märg.
Koerad vahetavad aluskarva kaks korda aastas. Karvavahetus kestab kolm nädalat ja problemaatiline on see, et karv tuleb ära laiade ja suurte tükkidena. Pärast seda on jällegi muretu, sest lendlevaid karvu on vähe. Toakoerana elav husky vahetab karva aga sagedamini.
Tervis ja toitumine
Huskyd on suhteliselt terved koerad. Paraku on selle tõu seas aga levinud mitmed pärilikud haigused. Probleeme esineb karvastikuga – pealiskarv tuleb ära või pole lihtsalt sellel villa all. Probleemiks on ka silmad, millele võib kae kasvada ning peitemunand, kuna külmas kliimas peavad koeral olema liikuvad munandid.
Husky sööb energilisele koerale mõeldud toitu, sest ta suudab oma ainevahetust üsna hästi ise reguleerida. Mõnel päeval võib juhtuda isegi, et husky ei soovigi süüa. Mitte et ta just kaalujälgija oleks…
Huskyd Eestis
Küsimusele, millal huskyd Eestisse jõudsid, aitavad vastata kaks kena noort neidu – Emma Viides, kes on Kassu nimelise husky omanik ja Susanne Roosileht, kes kuulub Huskyde Ühingu aretuskomisjoni ning kes on samuti siberi husky omanik.
Millega antud aretuskomisjon tegeleb? Susanne kinnitab, et püütakse anda inimestele teada, mis koer see husky õigupoolest on, ning tulevaste kasvatajate tõuteadlikust suurendada. Eestis on huskyde arv tõusuteel.
Esimene koer jõudis Eestisse 1997. aastal. See oli Zholli, kes toodi siia Venemaalt. Aretustöösse tuuakse ja leitakse koeri siiski ka välismaalt. Nii on Eestisse toodud huskysid Hispaaniast, Itaaliast, USAst, Soomest ja Poolast.
Emma ja Susanne koerad on näitusekoerad, kes võivad siiski ka kelku vedada. Üsna naljakas on aga see, et Emma koera kohta on öeldud, et see on ju laika või lausa hunt ja hunti ei tohi inimene ikka kodus hoida! Husky on siiski husky!
Husky on intelligentne koer, tark koer. Seda tarkust on näha ka koera silmadest. Ka mulle tundub, et Kassu justkui mõtleb pidevalt ja juurdleks millegi üle. Tšuktši-naljadel huskyde suhtes kohta ei ole. Ka Susanne lisab, et need naljad pole jah huskyde kohta käivad.
Kuidas selline tarkus koolitusele mõjub? „Mõnikord teeb ta rohkem oma asju,“ räägib Emma. „Ja nii ei tahagi ta täita käsklust „lama“, sest tal on mingi oma mõte, idee. Huskyd mõtlevad tavaliselt enne käsu täitmist, mis kasu nemad sellest saavad. Siiski on neid suhteliselt lihtne koolitada.“ Tähelepanu peab pöörama huskyde sotsialiseerimisele inimeste ja teiste koertega.
Kas husky on õue- või toakoer? Tüdrukud on kindlad, et huskyd elavad edukalt ka toas. Tähtsaim on see, et neil on kontakt inimesega. Nad võivad olla ka õues, kuid mitte üksi. Õues armastavad nad auke kaevata nii nagu malamuudid ja samojeedi koerad.
Kas huskyde iseloomul ka miinuseid on? Selgub, et on. Huskyd armastavad vahetevahel jalga lasta ja lihtsalt ringi joosta, märkamata ümbrust, isegi autosid. Nii võib husky auto alla jääda või lihtsalt ära kaduda. Emma teab öelda, et USA varjupaikades on palju huskysid, kes on sedaviisi jalga lasknud või on selle eripära tõttu hüljatud. Seetõttu peab teadma, et väljas olles peab husky rihma otsas olema, sest kunagi ei tea, millal tal jooksutuhin peale tuleb.
Husky peremees peaks soovitavalt olema noor ja energiline, kes viitsiks temaga ka jalutamas käia. Susanne naerab, et ega Eestis 60-aastaseid husky-omanikke polegi. Kuigi ega energilisus ju vanuses küsi!
