Pimeda ja hüljatud Aleksandri lugu: inimeste hoolimatuse tõttu kannatavad kõige abitumad
Inimese hoolimatus on Eesti tänase koduta kasside probleemi peamine põhjus. Nüüdseks on aastaid riigis tegelenud mitmeid humaanseid abiorganisatsioone, kes on leidnud kodu tuhandetele hüljatud loomadele, ning ka varjupaiku, kes on püüdnud kokku kümneid tuhandeid kasse. Aga lõppu ei tundu ikkagi tulevat. Varjupaikade statistikad näitavad, et püütud kasside arv on viimastel aastatel püsinud samal tasemel ning ka hukatute arv ei vähene.
Igapäevaselt jõuab abiorganisatsioonideni teateid õnnetutest ja haigetest tänavakassidest, kelle vigastused ja haigused on arenenud tagasipöördumatult kaugele. Kuid tavaliselt ei märgata neid õnnetud hetkeni, mil nende olukord on juba väga tõsine.
Just selline vaatepilt avanes meile nädalapäevad tagasi, mil Narvast jõudis Kasside Turvakodu vabatahtlikeni palve võtta enda hoole alla kinnimädanenud silmadega kass. See hingeke ei olnud jäänud pimedaks üleöö – tema silmad mädanesid päev-päevalt mööduvate inimeste kõrvale pööratud pilkude all. Kes oleks pidanud temast hoolima? Keegi ei tundnud tema osas vastutust.
Kuid lõpuks üks inimene siiski märkas seda pimedat kassi. Ja tahtis aidata. Tegelikult tahtsid paljud aidata – vaid minutid pärast abipalve postitamist Facebooki, leidsime kassile transpordi Tallinnasse loomakliinikusse ning nüüdseks oleme leidnud ka hea südamega peresid, kes on valmis kiisu enda juurde taastuma võtma. Ühiste jõududega saime kassipoiss Aleksandrit aidata. Koos.
Täna on Aleksander ikka veel loomakliiinikus ning saab intensiivset ravi, sest on lootus tema nägemine taastada.Talle on antud uus võimalus elule. Elule, mis ei pea tähendama vaid kannatusi ja hirmu.
Lihtne on silm kinni pigistada ja mõelda, et küll keegi teine aitab. Kuid Aleksandri sugused hüljatud loomad on meie ühine vastutus. Vaid koos hoolides same pürgida selle poole, et selliseid juhtumeid oleks vähem. Et abivajajaid märgataks varem.
