Igor Mang: minu suhtumine hobustesse on väga romantiline
Ja meie peres oli hobusevanker olemas, veel ennesõjaaegne. Vanaisal oli neid varem mitu. Ühe andis ta koos hobusega kolhoosi ära, teine jäi. Lisaks oli meil veel palju muid vajalikke hobuseriistu.
Mina käisin Atka Jaani juurest tööhobust toomas, olin siis nii esimese-teise klassi poiss. Jalgrattaga läksin sinna, tallimees käskis võtta Miku (mul on isegi hobuste nimed meeles: Miku, Molli, Miira, Palma, Lonni). Miku oli selline kollakat värvust vana ruun, peaaegu kahekümneaastane, aga tööd tegi hästi. Panin talle koplis päitsed pähe ja viisin talli juurde. Seal seadsin rangid kaela, hüppasin selga ja umbes kaks kilomeetrit tuli viia koju.
Pärast, kui tööd olid tehtud, viisin Miku jälle ratsa tagasi, lasksin ta koplisse. Mul oli ratas talli juures, võtsin selle ja kihutasin tagasi koju. Kodus joonistasin mälust kõik need kolhoosi hobused üles, niipalju kui neid oli, paksule paberile, lõikasin kääridega välja. Tikutoosidest tegin latrid ja tühjadest niidirullidest vankrid – kaks niidirulli traadiga kokku ja siis tühi tikutoosikarp kastiks peale. Kusagil 14aastaseni mängisin niiviisi. Ja kui minu käest küsiti, kelleks sa õppida tahad, ütlesin alati – tallimeheks.
Kaheksaaastaseni elasin maal, Jädiveres, ja meie maja vastas Enge jõe ääres oli veski. See oli jahuveski, kuhu siis aeg-ajalt tulid talumehed koormatega. Vankrid olid viljakotte täis. Mina käisin hobuseid patsutamas ja kommenteerisin: „Lahja on, lahja, miks tal süüa pole?” või jälle „Miks sa hobust lööd?”.
Korralikult ratsutama ma õppisin alles Olustvere tehnikumis, kus mesinikuks tudeerisin. Mulle anti seal niisugune tasane loom. Kord läksin üksinda talli ja võtsin treener Viktori hobuse, kes oli kõige ilusam kogu tallis. Oli selline varese värvi trakeen, mitte päris must. Natuke sõitsin temaga, aga tundsin, et ei saa hakkama. Kõhe hakkas ka, et ma luba ei küsinud. Viisin ta talli tagasi ja võtsin ikka oma vana ja rahuliku hobuse.
Eriti meeldisid mulle talvised maastikusõidud. Täiskuu, tähed taevas, puristavad hobused – see on romantika.
Minu suhtumine hobustesse muidugi ongi väga romantiline, nagu ka üldse loodusesse. Hobune on looduse üks osa. Ja vaata, see mõjub teraapiliselt. Tegelikult mõjub teraapiliselt iga loom, sellepärast on mul ka koer kaaslaseks.
Kui mina peaks hobuseid – kui veel elus võib selline olukord tekkida –, siis ma muidugi võtaks eesti raskeveohobused. Nemad on mu lemmikud – meeldivalt suured, üsna rahulikud, universaalsed, saab ratsutada ja saab tööd teha. Ja väärikad on nad! Või siis peaks eesti tõugu, kuna mulle väga meeldivad aborigeenid ja ürgne loodus.
Ma olen jälginud ja teadlikult tunnetanud kollektiivi atmosfääri, õhkkonda inimeste vahel, kes tegelevad piimakarjaga, lihaveistega, lammastega, hobustega, möödunud aasta lõpus õnnestus mul koos olla ka seakasvatajatega, aga õhkkond teine, ikkagi teine. Ei oskagi öelda, miks.
Hobusekasvatajad saavad selle looma energeetikaga üheks. Enne ei hakkagi koostöö hobusega edenema, kui sa selles infovoos sees pole. Hobuseid pidavate inimeste juures panen ma tähele ka kalduvust kunstile, esteetilise elamuse vajadust. Nad on kohati õrnad ja tundlikud, teisalt aga uskumatult tugevad. Midagi rüütellikku on hobusekasvatajates ja hobustega tegelejates.
Sa vaatad hobust ja mõtled: huvitav, aga hobust saab imetleda. Hobusega suhtlemine viib su meditatiivsesse seisundisse. Ja ma saan täitsa aru, miks just noored tüdrukud kiinduvad hobustesse. Nad on tundlikumad. Jah, hobust, just nimelt, saab imetleda.
Hobused on planeetide Jupiter ja Neptun mõju all. Miks on hobustega tegelejate seas palju kalamärgi inimesi? Sest Kalade valitsejad on samuti Jupiter ja Neptun. Aga ka Ambureid on hobuseinimeste hulgas palju, sest selleski tähtkujus on mainitud planeedid tugevad.
Gunnar Klettenberg on Skorpion. Skorpion on tugeva iseloomuga ja järjepidev, aga tema puhul töötab ka Neptun. Skorpionid on tihti loomataltsutajad.
Kui ma õppisin Olustvere sovhoostehnikumis, mille lõpetasin 1977. aastal, siis oli sealses tallis treeneriteks üks abielupaar, mees Ambur ja naine Kala. Täielik sobivus!
Et loomadega tegeleda, peab olema ka Marsi mõju. Marss on jõud, instinkt ja valitsemine, sõjamehed tegelesid ju vanasti hobustega.
Hobustega tegelemine on aristokraatlik. Suurte hobusekasvatuste rajajateks olid enamasti ikka parunid ja krahvid. Teatavasti on Suurbritannia kuninganna Elisabeth II suur hobusehuviline. 1956. aastal kinkis Nikita Hruštšov talle Turkmeenias kasvatud kuldse ahhal-tekiini tõugu hobuse.
Elisabeth algul ei uskunud, et see on loomulik värv, mõtles, et venelased kuldasid looma üle. Lasi hobuse ära pesta, aga too hakkas veel rohkem kuldselt läikima.
Aristokraatlikuks spordiks on ka purjetamine, see on samuti Neptuni mõju all. Enamik kuninglikke perekondi tegeleb ratsaspordiga, väga tihti ka purjespordiga. Tsaari ratsakaardiväkke võeti ju ka ainult aadlikke, vähemalt mingil ajal.
Hobustelembus on tihti omane ka kunstnikele. Näiteks tuntud baltisaksa kunstnik Gregor von Buschmann näitab oma töödes erilist kiindumust hobustesse. Vene kunstnikest saab nimetada Valentin Serovi. Tema, kui hobust nägi, ei saanud iial niisama mööda minna, vaid vaatas ja patsutas. Samuti Vassili Vereštšagin.
Masinatega on seotud ateistlik atmosfäär, sest masinal ei ole looduses nišši. Ta on inimeste huvides nende elu mugavamaks-kiiremaks tegija. Hobusel on oma koht looduses, nii nagu on igal loomal.
Üks õnnelikuks olemise peamisi tingimusi on mõista kõike seda, millel on mõtet igavikus. Talupoeg hobuadra taga – see on igavikuline sümbol. See on kunst. Sa lood kultuurvilja. Umbrohi kasvab iseenesest, aga kultuurvilja jaoks on vaja teha tööd. Samamoodi on ka tõuaretamisega – seegi on omamoodi kultuurtöö ja -vili.
Kõik inimesed, kes tegelevad loomakasvatusega, on oma hingeelult tervemad, sest nad elavad looduse rütmis. Loom sureb ära, kui ta ei ela looduse rütmis. Loomadega ei saa lihtsalt niisama sahmida, sa pead nendega tegelema armastusega, siis tuleb kõik välja.
Allikas: Oma Hobu 1/2014. Avaldatud toimetuse loal.
