Koer jääb pimedaks. Kuidas sellises olukorras toime tulla?

Kui inimene kaotab nägemise, on see suur õnnetus, sest nägemine on üks meie olulisemaid meeli. Koerale ei ole pimedaks jäämine nii traagiline, sest tal on teisigi meeli, mis aitavad elus edukalt hakkama saada.

Vigastus, haigused, sünnidefekt või vanus – kõik need võivad põhjustada või soodustada koerte nägemise kadu. Pimedus võib olla kaasasündinud või hiljem omandatud. Viimasel juhul vajab koer võimalust, et uue olukorraga kohaneda.

Kui pimeduse põhjuseks on silmade halb olukord ja koera tervis on muidu hea, siis võivad pimedad koerad elada üsna normaalset elu. Ülejäänud meeled nagu kuulmine, haistmine ja maitsmine aitavad neil ümbrusega kohaneda. Nägemine on tähtsuselt kolmas meel, sellest olulisemad on kuulmis- ja haistmismeel, millele lisandub veel kompimismeel. Omanik peab suutma võimendada teiste meelte osakaalu, et aidata koeral liikuda tuttavas keskkonnas ja suhelda nii teiste koerte kui ka inimestega.

Oluline on aru saada, et koera pimedaksjäämine on omanikule sageli palju raskem kui koerale endale. Koerad ei mõista, mis nendega toimub, sest nad elavad hetkes ja ei muretse stiilis „hakkan nägemist kaotama, äkki jään pimedaks, mis siis saab“.

Aga koerad on suures sõltuvuses omaniku emotsionaalsest seisundist. Nad tunnetavad, kas omanik on õnnelik või kurb. Kui omanik muretseb väga koera nägemise kadumise pärast, kandub mure üle ka koerale. Kindlasti peab kohtlema pimedaks jäänud koera samamoodi nagu ennegi. See aitab koeral kiiremini kohaneda.

Kuidas aidata pimedal koeral uue olukorraga kohaneda?

Räägi oma pimeda koeraga normaalse, lõbusa häälega. Omaniku hääl mõjub lemmikloomale rahustavalt. Kindlasti rääkida sageli ja eriti oluline on anda teada, kui lähenete või kui kavatsete teda puudutada. Inimese hääl pluss jalgade vibratsioon hoiatab koera, et olete lähedal.

Nii enda, teiste pereliikmete kui ka pere teiste lemmikloomade külge saab kinnitada väikesi kellukesi. Heli annab pimedale koerale teada, kus omanik hetkel on.

Mõned koerad võivad sattuda depressiooni kui nende pimedus süveneb. Siinkohal saab aga omanik aidata, säilitades positiivse suhtumise. Hästi aitavad rutiinsed tegevused, näiteks jalutamine, mäng lemmikmänguasjaga jne.

Kuna haistmine ja kuulmine on nüüd koera peamised meeled, võiks mänguasju lõhnastada või kasutada lelusid, mis sisaldavad kellukesi või teevad mingit muud häält. Näiteks töötavad suurepäraselt piiksuvad mänguasjad.

Koerad võivad ja saavad õppida mänguasjade nimesid. Õppige seda koos oma koeraga. Unikaalsed helid ja lõhnad aitavad. Õpitu kinnistamiseks kasutage maiust. Koos õppimine aitab tugevadada koera ja omaniku vahelist suhtlust, mis omakorda mõjub pimedaks jäänud loomale lootustandvalt.

Hetkel on turul on päris palju mänguasju, mis sobiksid pimedale koerale, sealhulgas mänguasjad, kuhu saab maiuseid peita, piiksuvad lelusid jne.

Kodused nipid

Vaipkate või suur vaip on suurepärane mängunurk pimedale koerale. Koer õpib kiiresti, kus on servad ja kus ei ole libe. Tekita koera jaoks „algpunkt“. See võiks olla koht, kus asuvad tema ase ja kausid. Juhuks, kui koer sattub paanikasse, siis ta saaks minna tagasi „algpunkti“ ja ümber orienteeruda.

Koera söögi- ja joogikausside alla tuleks panna suurem plastikust kate, mis aitaks koeral teha kindlaks toidunõude asukohta - nii õpib ta oma söögikohta ära tundma. Eriti hõlpsasti on see õpitav, kui kattel on mingi spetsiifiline lõhn.

Pimedate koerte jaoks on hea kasutada joogiveepurskkaevu. Jooksva vee hääl aitab koeral leida kergesti leida veeallika.

Orienteerumise hõlbustamiseks võiks alustuseks jalutada lühikese rihma otsas mööda maja ja kasutada vajadusel maiust, et ärgitada koera ümbrusega tutvuma. Kindlasti peaks eelnevalt vaatlema kodu ja ka hooviala n-ö koera silmadega. See tähendab, et vaatama ümbrust koera silmade kõrguselt ja veenduma, et puuduvad ohud (mööbel, madalat rippuvad oksad), mis võivad koera kahjustada. Võib kasutada võtmesõnu nagu "vaata", kui koer läheneb ohtliku objekti juurde, milleks võib olla näiteks libe põrand või mõni mööbliese. Teravad servad võiks isoleerida, et vältida vigastusi. Treppe aitavad muuta ohutuks turvaväravad.

Väikest tõugu koera ei ole vaja süles tassida. Parem on lasta tal endal maja avastada ja kaardistada.

Kuidas väljas toime tulla?

Välisukse aitavad leida ukse juures olevad kellukesed. Vaatamata pimedusele naudib koer ikkagi jalutuskäike koos omanikuga. Kaelarihma võiks trakside vastu vahetada ja jalutusrihm peaks olema suhteliselt lühike, et vältida komistamist.

Sotsialiseerumine on väga oluline osa koera vaimsest tervisest. Kindlasti tasub jalutada koeraga kohtades, kus on ka teisi koeri. Kohtumisel teiste koertega pidada meeles, et pime koer ei saa lugeda teiste koerte kehakeelt, mistõttu tutvumine peaks toimuma ettevaatlikult ja järk-järgult.

Teistele inimestele ja koertele tuleb anda varakult märku, et teie koer on pime. Vest või mingi jakk kirjaga „olen pime“ on heaks hoiatuseks. Kui teie koerale läheneb võõras inimene, tuleks lubada koeral nuusutada kõigepealt käsi ja alles siis lubada võõral koera puudutada. Kui tundub, et koerale see ei meeldi, siis pole ka silitamine lubatud. Ka kaelarihmale võib kinnitada sildi „olen pime“.

On palju võimalusi, kuidas aidata oma pimedaks jäänud koeral uue olukorraga kohaneda. Nägemispuue ei kahjusta koera elukvaliteeti kui omanik kohaneb uue olukorraga ja aitab seeläbi ka oma koera. Kannatlikkuse ja koolitusega saab nautida elu koos pimeda lemmikuga veel palju aastaid.