Kui suvi ei tule meie juurde, siis tuleb suve otsima minna. Minu suveotsing algas aprilli alguses, kui külastasin tõeliselt eksootilist riiki nimega São Tomé ja Príncipe, mis asub otse ekvaatoril.

Varem polnud ma sellenimelisest väikeriigist midagi kuulnud. Riik on tõepoolest pisike (väiksem kui Hiiumaa) ja koosneb kahest suuremast saarest (São Tomé ja Príncipe) ning pisisaartest nende ümber. Viibisin ainult São Tomél, sest Príncipele oleks pidanud lendama. Ikkagi 140-kilomeetrine vahemaa ja üks nädal kestva reisi jaoks oleks seda olnud liiga palju. São Toméle pääseb Lissabonist kolm korda nädalas ning sinna käib ka lennuk Angolast ja Gabonist. Käib ka laev, aga laevasõit on pigem kahtlane, sest alused kipuvad sealkandis aeg-ajalt merre uppuma.

15. sajandi keskel ei olnud saartel veel mingit asustust. Peale Portugali meresõitjate saabumist algas suhkruroo kasvatamine. Kuna kohalikke elanikke polnud, toodi naabrusest sisse hulgaliselt orje, kelle järglased moodustavad tänapäevalgi riigi põhielanikkonna.

Vahepeal suhkrutootmine lakkas ja saari kasutati peamiselt orjade transiidipunktina, kuid 19. sajandi algul hakati hoogsalt kasvatama kohvi ja kakaod. Tekkisid suured mõisad (roças).

40 aastat tagasi, 12. juulil 1975. aastal sai riik iseseisvaks ja enamik portugallasi lahkus maalt.

Olin senimaani käinud vaid Egiptuses ja Lõuna- Aafrika Vabariigis, mis kumbki pole ju see n-ö päris Aafrika. Lihtsalt on niiviisi välja kukkunud ja ausalt öeldes olen veidi ka peljanud Aafrika vaesust ja viletsust. Ma ei tea, mis tundega jalutaksin (valge, paks ja enesega rahul) nälgivate inimeste keskel. Kuidas tuleksin toime kerjavate laste ja anuvate emadega, kes sirutavad sinu poole oimetuid maimukesi, kelle nägu katavad kärbsed. Peatuda või edasi minna? Aidata, aga keda? Aidata, aga kuidas? Sulgeda silmad ja kõrvad ja turistimarsruudist üldse mitte kõrvale kalduda? Aga siis ma ei näe ju seda tõelist Aafrikat. Ilmselt samadel põhjustel olen vältinud ka Indiat. Ma ei ole kindel, et saan hakkama kohtudes sellises koguses kannatustega.

São Tomé ei ole selline ja ka kohalike sõnul on piirkond teistsugune kui muu Sahara-alune Aafrika. Inimesed on vaesed, aga ei ela viletsuses. Lapsed tulevad uudistama, tahavad, et pilti tehtaks, aga keegi ei kerja.

Tundub, et kõigil on kõht täis. Mis on ka loomulik, sest maa (vulkaaniline pinnas) on sedavõrd viljakas, et kõik, mis kukub, läheb ka kasvama.

Nii nagu pildil olevad mandlihakatised. 

Peamiselt kasvatatakse kohvi ja kakaod. Siinseid kakaoube peetakse maailma parimaiks ja selles saime ka veenduda, kui külastasime Claudio Corallo šokolaaditehast, mis toodab väikestes kogustes väga eksklusiivset šokolaadi.

Pean tunnistama, et kui enne suhtusin sõnasse „transrasv“ suhtelise ükskõiksusega, siis nüüd sain aru, millest meid on ilma jäetud (kakaovõi) ja mis sodi transrasva näol asemele topitud. Claudio Corallo pakkus meile šokolaadi, mis koosnes üle 90% kakaost ja ülejäänu oli kas suhkur, apelsin või mõni muu lisand, aga ei grammigi mingit muud rasva.

Kakao- ja kohvikasvatusega olidki seotud suured mõisad. São Tomé mõis - roça (hääldus: rossa) oli omal ajal suur kompleks härrastemajast, abihoonetest ja tööliskvartaleist, kusjuures suurim ja kauneim hoone oli igal pool haigla.

Selliseid mõisaid oli omal ajal üle 200. Nüüdseks on suur hulk neist lagunenud. 

Töölismajades elavad kohalikud ja osade haiglate akendest paistab mõningast elumärki.



Keegi paistab ka mõisas elavat

Mõned mõisad on siiski säilinud ja kasutusel. Nagu näiteks Pousada Bombaim, mis asub kõrgel mägedes ja pakub majutust turistidele, kel jätkub oidu ja julgust sinna sõita.

Ega seal midagi ohtlikku tegelikult ei olegi, aga tee on pikk ja käänuline, kulgeb kohati üsna kuristiku serval ja kui õhtu hakul kohale jõuame, siis võtab meid vastu vaikne ja pime maja, ainult tsikaadid siristavad.

Mitte miski ei anna märku, et siit võiks öömaja või mingit söögipoolist saada. Aga võta näpust. Personal saabub, generaator pannakse tööle, nahkhiired aetakse välja ja niisamuti ka see kohutav elukas, kes minu WC-s passis.

Pannid pannakse tulele ja mõne hetke pärast oleme küll hämaras ja vahel vilkuva ja kustuva tulukesega söögitoas suurepärast õhtueinet söömas.

Toit on üldse igal pool ülimaitsev. Ükskõik kas süüa teepealses restoranis rohelist papaiat grenadillisiirupiga või külastada kohalikku Jamie Oliveri. Seda me just tegime. Meil oli kokku lepitud aeg kuulsa koka João Carlos Silva juures, kelle juhendamisel õnnestus meil toitu valmistada.

Kokk ise oli esialgu üsna tõre (hilinesime umbes 10 minutit) ja nõudlik. Köök, eriti pliit nägi selline välja, et iga kööki kontrolliv euroametnik langeks seda nähes minestanult maha ja ka keskmine Euroopa pereema ilmselt keelduks sellisel toitu valmistamast.

Meie aga täitsime rõõmsalt kõik käsud, valmistasime hulga imepisikesi ja suussulavaid suupisteid, mille osav ja kaval meisterkokk järgmisele seltskonnale sisse söötis. Eriti kaval äriprojekt: ühed maksavad, et saaksid valmistada ja siis tulevad teised, kes maksavad, et saaksid süüa. Õigluse nimel peab muidugi ütlema, et meiegi saime kõike maitsta ja isegi kõhu täis, mida igas gurmeerestoranis alati ei juhtu.

Kokk on aga tõesti hästi kuulus mees. Selles veendusime juba eelmisel päeval, kui külastasime kohalikku kultuurikeskust ja nägime kuidas ta televisioonile intervjuud annab. Tal on Portugali televisioonis lausa oma saade.

Kohalik kultuurikeskus on rajatud vanadessesse raudteega seotud hoonetesse. Raudteed São Tomél enam ei ole, aga välja on pandud on põnevaid taieseid ja kultuuriürituste kava on tihe. Kultuurikeskuse nimi tähendab kõigepealt kakaod, aga moodustab lühendi nimest Kunstide, Loomingu, Keskkonna ja Utoopiate maja (Casa das Artes, Criação, Ambiente e Utopias).

Kultuurikeskuses olnud väljapanek: puukoerad

Kõige suurem vaatamisväärsus (kus tegelikult pole vaadata midagi) on muidugi ekvaator. Kes ei tahaks seista ühe jalaga põhja- ja teisega lõunapoolkeral? Kuna ekvaator läbib São Tomé ja Principe Demokraatlikku Vabariiki, siis peab seal muidugi ära käima. Tuleb sõita paadiga kõige lõunapoolsemale väikesaarele (umbes 30 minutit sõitu) ja otsida jälgides hoolega GPS-i ja siin see ongi. Naljaks ainult, et pole kuidagi ära märgitud. Kuidas ilma GPSita turist teab, et ta õiges kohas on? Ei teagi. Ilma GPSita turist kõnnib natuke edasi mäe otsa, kus on ilus vaade ja kuhu kohalikud on vastava märgi asetanud - „siin asub ekvaator“.

Ju tundus kohalikele ilusam ekskavaatorit kauni vaatega mäe otsas mitte kusagil võsas eksponeerida.

Eesti lipp ületab ekvaatori

Kuigi ma olen kindel, et siin ma küll loomakliinikut ei leia, õnnestub kohtuda pooltega kaheksast kohalikust loomaarstist  ja külastada dr Filipe Luís Bandeira Bonfimi kliinikut.
Dr Bonfim

Ega see päris kliiniku mõõtu välja ei anna, kuid olen isegi alustanud 23 aastat tagasi 12 ruutmeetrises toas, mille uhkelt kliinikuks nimetasin. Dr Bonfim ütleb, et peamiselt tegeleb ta küll kohalike elanike sigade, kanade ja kitsede probleemidega, aga tuleb ette ka väikeloomadest patsiente.

Seda viimast juhtub küll harva, mis on ka mõistetav, sest oleme näinud vaid paari kassi, küll aga lugematul arvul koeri, kes ei ole kellegi omad.

Lapsed nendega veidi suhtlevad, aga muidu tundub koer tänavapildis olevat nagu meil tuvi. Ei sega kedagi, aga peab ise hakkama saama. 

Dr Alfredo da Mata on võtnud oma südameasjaks tegeleda nende mitte kellelegi kuuluvate tuvi-koertega. Ta on kohalikus tapamajas sisse seadnud lihtsa operatsiooniruumi, kuhu toob kinnipüütud koerad.

Isased kastreerib, emaseid ravib ja teeb parasiiditõrjet. Muidugi oleks efektiivsem emaste viljatuks tegemine, aga selle lõikuse jaoks napib tal esialgu vahendeid ja mis peamine – järelravi võimalus on olematu. Kohe peale operatsiooni ei saa neid tänavale tagasi lasta, aga hoida pole ka kusagil. Dr da Mata tegutseb, kui saab annetusi. Hiljuti sai ta abi Austraaliast ja meie grupp annab ka oma tagasihoidliku panuse. 

Viimasel päeval toimub São Tomé kõigi aegade esimene rahvusvaheline maleturniir Eesti nuputõstjate osavõtul, mille võidab kohalik ühe jalaga malekuulsus. Nagu Eesti osalistelt kuuleme, käsitseb ta malenuppe samasuguse osavusega nagu liigub oma improviseeritud puujalal.

Malematš on suursündmus, mida kajastab kohalik televisioon, külastab kultuuriminister ja lõputseremooniat väisavad Aafrika riikide olümpiakomiteede presidendid, kes samal ajal São Tomél koosolekut peavad. Õhtu lõpetab vapustav tantsuetendus. 

Ma usun, et võin nüüd öelda: “ Kurrunurruvuti saar on olemas“. Ma olen seal käinud. Seal, kus meri on sini-sinine, liiv valge, ööd mustad ja päevad täis lõõskavat päikest. See on paik, kus inimesed on lahked ja rõõmsad, väikesed mustad lapsed mängivad mereäärses mudas ja emad pesevad muudkui pesu. Eksootiline paik, kus eluviis on üsna algeline ja loodus võtab hingetuks.



Fotod: Silvia ja Vallo Toomet

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid