Koer ei taha üksinda koju jääda ja nutab — mida teha?
Koer või kass, kes maakodus võis päev läbi voli pärast sisse-välja käia, peab nüüd suurema osa ajast toas kükitama ja kõik ülejäänud pereliikmed on kogu aeg kusagil ära. Nii mõnelgi koeral tekitab see tugevat stressi, mis võib avalduda lõputus ulgumises ja haukumises, mööbli lõhkumises või katsetes välisuksest läbi murda. Tuppa pissimine, hunnikute tegemine või pererahva voodi kasutamine WC asemel on samuti üsna sageli avalduvad ilmingud.
Täiesti ekslik on arusaam, et loom teeb seda meelega ja kiusu pärast või et ta on kasvatamatu või rumal. Tegelikult on koer üsna meeleheitel ja püüab ebameeldivat olukorda omal viisil lahendada.
Juba välja kujunenud ükindusahistusega on üsna keeruline võidelda. Tehke kõigepealt nimekiri asjadest, mis on koerale märguandeks teie lahkumisest (jalanõude vahetus, raadio/televiisori sulgemine, tule kustutamine, autovõtmete ja mantli võtmine, ukse avamine ja sulgemine jne). Käige kõik need etapid erinevas järjekorras läbi, aga ärge lahkuge kodunt. Hea oleks kui selliseid harjutusi saaks teha pikema aja vältel, ilma, et peaksite tegelikult lahkuma. Paraku pole see sageli võimalik, sest tööle ja/või kooli lihtsalt peab minema. Siis võiks teie tegelik kodunt lahkumine olla ootamatu, ilma nende eelnevate etappideta. Ärge pöörake koerale tähelepanu, ärge haletsege ega hellitage teda, marssige lihtsalt sõna lausumata uksest välja. Ärge tulge tagasi, isegi kui ta südantlõhestavalt nutab. Paljud koerad lõpetavad nutu hiljemalt poole tunni pärast. Kui tõesti nutab, ulub, haugub terve teie äraoleku aja (küsige naabritelt), siis peaks pöörduma käitumisspetsialisti poole ja võib- olla on isegi vaja rahusteid või antidepressante.
Andke koerale enne lahkumist närimiskont või lemmikmänguasi. Võib jätta ta sööma ja vaikselt välja hiilida. Pessa võib panna mõne oma vana riideeseme. Meie lõhn rahustab neid. Paljudel koertel on abi sellest, kui nad ei pea „valvama“ tervet maja või korterit, vaid nende „hoole alla“ jääb vaid üks tuba, köök, esik või vannituba. Suurt abi võib olla puurist, kui koer on sellega harjunud. Raadio või televiisori võib jätta mängima, et ärevil koer ei kuulataks iga krõpsu, mis tühjas elamises vastu kajab.
Koju tulles tuleks koera algul täielikult ignoreerida („Tulin koju. Kah mul suur asi“) ja suhelda koeraga alles peale üleriietest vabanemist ja asjade ära panemist, kui koer on juba veidi rahunenud. Kui ka vahepeal on tehtud tõsist pahandust (lõhutud mööblit, kraabitud uksi, jäetud loike ja hunnikuid, ei tohi koeraga riielda. Looma riidlemise ja karistamisega muudame olukorra vaid hullemaks.
Sageli on üksindust kartvad koerad ka muidu arglikud ja omanikust sõltuvad. Sellise koera peaks tähelepanuta jätma, kui ta tuleb tähelepanu nuruma ja kiitust saama selle eest, et ta suudab natukenegi iseseisvalt hakkama saada. Need koerad vajavad ka muus osas tõsist koolitust spetsialisti käe all. Käitumisalastes raamatutes on palju näpunäiteid, kuidas muuta koera iseseisvamaks ja rahulikumaks. Aga kõik see võtab aega ja vajab palju kannatust.
Abi võiks olla feromoonteraapiast
Feromoonid on looduslikud keha poolt tekitatud bioaktiivsed ained, mis samasse liiki kuuluvatel isenditel kutsuvad esile käitumuslikud, harvem füsioloogilised muutused. Rahustava feromooni ülesandeks on luua kutsikatele võimalikult meeldiv arengukeskkond ja toetada nende esimesi püüdlusi maailma tundmaõppimiseks. Koera rahustav feromoon tõstab kutsika enesekindlust, et ta suudaks toime tulla uute ja hirmu tekitavate olukordadega. Sarnaselt toimib feromoon (ka sünteetiline) ka täiskasvanud koera puhul.
Feromoonidel baseeruvad tooted ei ole ravimid ega söödalisandid ning ammugi mitte imerohud kõikvõimalike käitumishäirete vältimiseks. Kuna stressil on mitmeid vorme, mis mõjutavad organismi erinevalt, siis ei sobi need tooted igas olukorras. Praegu saadaolevad preparaadid sobivad keskkonnast tingitud stressiga toimetulemiseks.
Efektiivsus sõltub paljustki sellest, kuidas toodet kasutatakse (sprei, diffuuser või rihm). Feromoonidest on palju abi ebasoovitava käitumise ennetamisel või juhul kui stress ja käitumishäired on kestnud vaid lühikest aega. Pikalt kestnud ja n-ö teadvusse kinnistunud protsessi puhul on kindlasti vaja ka käitumisteraapiat. Ning seda peab alati meeles pidama, et ükski rihm, diffuuser ega sprei ei tee imet, kui me ise loomaga valesti käitume ning selle väärkäitumisega probleemi süvendame.
Näide käitumisest, mida koeraomanik peaks vältima
Kutsikas ei taha üksi toas olla. Omanik lahkub, aga tuleb kohe tagasi, kui kuuleb koera nuttu. Kutsikas rõõmustab, et keegi tuli ja patsutas teda. Kuidas sa jätad patsutamata kutsika, kes haledasti nuttis ja nüüd ülevoolavalt rõõmustab. Omanik läheb uuesti ära arvates, et on kutsikat lohutanud ning see enam ei nuta. Aga hetke pärast kostub nutt uuesti. Tuleb jälle minna lohutama. Kutsikas võtab saabuva inimese ülevoolava rõõmuga vastu ja kõik kordub otsast peale. Ei lähegi kaua aega, kui kutsikas (kes ei ole rumal) taipab, et selleks, et inimene tema juurde tuleks ja silitaks ning patsutaks, tuleb lihtsalt võimalikult kõvasti ja lohutamatult nutta.
Rohkem infot feromoonide kohta saate lugeda SIIT.
