Üliarmsad FOTOD ja VIDEO: Tapal prügikastist päästetud kassipojad kosuvad jõudsalt

Oktoobri algul jõudis Virumaa Loomasõbrad MTÜ vabatahtlikeni ärev teade — abi vajavad veega täidetud kilekotis prügikasti visatud kassipojad. Tänu pealtnägija kiirele reageerimisele said loomad päästetud ning Lemmikloom.ee uuris, kuidas läheb surmasuus olnud kassikestel nüüd.

Vabatahtliku loomakaitsja Mariliis Martõnova eestvedamisel hakati kiiresti surmasuus olnud vastsündinud kassipoegadele asendusema otsima, kes võtaks kassipojad omaks ning hakkaks neid imetama. Peale esimesi ebaõnnestumisi, kui lootus juba vaikselt kaduma hakkas, õnnestus poegadele viimaks leida asenduskodu ja kassiema, kes surmasuust päästetud leidlapsed omaks võttis.

Mariliis Martõnova sõnab, et hetkel on kassipojad asenduskodus ja nad on kõvasti kosunud. "Kui esimesel nädalal muretsesime, et asendusema ei taha kassipoegade juurde ise minna ja jooksime kassipoegade pesaga mammale järgi, siis õnneks sai see probleem peagi seljatatud."

Väikesed kiisud on muidu igati terved ja tragid, aga hetkel tuleb ravida kerget viirust. Kuid seegi väike mure peaks varsti ületatud saama. "Nagu väikestel lastel ikka, möödub suurem osa kassipoegade päevast magades, süües ja omavahel mängides. Mäng on muidugi see, mis üha rohkem kassipoegi köidab. Nad on avastanud kratsipuu, mis on igati põnev asjandus. Nüüdseks harjutavad põnnid ka juba potilkäiku." on Mariliisil kassipoegade arengu üle hea meel.

Kassipojad on asendusema juures kuni kahekuuseks saamiseni, sest ilma emapiimata nad praegu veel hakkama ei saa. "Kuigi mõnele neist mekib juba ka hapukoor, siis konservi vastu veel huvi ei tunta, aga varsti varsti…," loodab Mariliis ja lisab, et kiisupoegadele on juba tulnud ka kodupakkumisi, mis teeb ainult rõõmu.

Katsumusele tagantjärele vaadates tõdeb Mariliis, et meele teevad mõruks loomapiinajatele määratavad naeruväärselt väikesed karistused ja pea olematu loomapidamiskultuur. "Alustasin loomade päästmisega 23-aastaselt, aga täna, mil olen juba 26 näen, et loomade hülgamise ja loomapiinamise osas ei ole olukord paremuse poole muutunud, pigem läheb see iga aastaga ainult hullemaks. Loomapiinajate karistused on naeruväärsed, ja niikaua kui ei ole riigi poolt seadustega asju korralikult paika pandud, ei muutu ka midagi paremuse poole. See on asi, mille üle me kõik võiksime mõelda. Ei oskagi kohe arvata, kas minu silmad näevad kunagi seda aega, millal meil Eestis loomade väärkohtlemise probleeme enam ei ole..." mõtiskleb Mariliis.

"Kuigi peale seda lugu peeti mind n-ö hulluks kes käib prügikastides sorimas, siis näitab selline suhtumine veelgi enam, millised inimesed meie ümber elavad. Arusaamal, et kasside kontrollimatu sigimine on täiesti normaalne, kassipoegade "merekooli" saatmine on aktsepteeritav tegevus kasside arvukuse vähendamiseks ja et vähemalt maapiirkondades peakski asjad nii käima, ei ole tänapäeval kohta! Elame 21. sajandil ja tänapäeval võiksid inimesed mõista, et lemmikloomade kastreerimine ka steriliseerimine väldib kodutute lemmikloomadega kaasnevat kaost. Nende kassipoegade jaoks lõppes lugu õnnelikult, aga kas ka järgmine lugu on õnneliku lõpuga?"