Kust tuli projekti idee?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada natuke kaugemalt ehk aastast 1991, mil meie perega liitus võrratu dogikutsikas Sally, kes hakkas minuga igal pool, sealhulgas kunstitundides, kaasas käima. Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. Kui ühes kunstitunnis on suur, sõbralik ja alati ülevoolavalt rõõmus koeralaps, jätab see oma jälje. Suure ja värvilise. Nimelt avastasin nii mõnigi kord, et lapsed küsisid üksteise käest: “Kas sa homme ka Sally juurde joonistama tuled?”. Nii oligi nime olemas ja Eesti taasiseseisvumise ettevõtlikkuse tuhinas oligi õige aeg luua päris oma kunstikool, Sally Stuudio.

Alates sellest ajast on loomad, nendega sõbralik kooskasvamine ja ümbritsevaga arvestamine olnud meie kunstikoolis alati fookuses. Eelmisest aastast on meil uus dogi — suur, noor ja natuke ettearvamatu Gracie. Ja nii pöörasime kevadel tundides tähelepanu sellele, kuidas koeraga ohutult suhelda, märgata võimaliku rahulolematuse märke ja õppida koertemaailma rahustavaid signaale. Valmisid õpetlikud märgid koerte keele paremaks mõistmiseks. Koerte keele õppimine innustas lapsi, nad rääkisid sellest õhinal nii kodus kui ka sõpradele ja nii jõudsid jutud loomasõbralikust kunstikoolist ka Kassiabi vabatahtlike kõrvu.

MTÜ Kassiabi kiibib, ravib ja sotsialiseerib neid õnnetuid kasse, kes mingil põhjusel on jäänud ilma hoolitsevast kodust. Ja kui kass on taas tasakaalukas ja valmis astuma üle uue kodu ukse, püütakse talle päris oma kodu ka leida. Kuigi… see on päris raske, sest kasse ja koeri, kes alles ootavad oma kodu, on kahjuks rohkem kui inimesi, kes oleks valmis oma koduust neile avama. Usun, et neid inimesi on, aga nad lihtsalt ei tea, et Kassiabis kassid ootavad neid. Ja siinkohal tulebki mängu Sally Stuudio koer Gracie, kes otsustas vähemasti osadele kassidele oma abikäpa ulatada ja Sally õpilaste abiga nende näod ja lood võimalikult paljude inimesteni viia.
Gracie

Kuidas kunstikooli noored õpilased selle idee vastu võtsid?

Projektis osales üks stuudio 10-12-aastaste õpilaste rühm — 14 noort Ilmi Laur-Paisti juhendamisel. Ja kui alguses oli nii mõnigi neist natuke skeptiline, et mis mõttes kodutud kassid ja nende aitamine, siis peale Kassiabi salajases kassimajas käimist ja kassidega tuttavaks saamist, olid eranditult kõik väga innukalt joonistamas, pildistamas, maalimas ja kasside lugusid kirja panemas.

Mind üllatas see, et kassimajja minnes arvas enamus õpilasi, et näevad rääbakaid ja haigeid loomi kassipissi lõhnases keskkonnas. Kuid nende üllatuseks ei olnud mingit halba lõhna ega õnnetuid loomi — kassidel silmad särasid ja nurrumootorid töötasid. Kõige rohkem meeldis aga teadmine, et me teeme midagi, mis aitab neil kassidel leida päris oma kodu.

Milles seisneb kassipasside idee?

Kassipass on tunnistus selle kohta, et tegemist on igati väärika kassimaailma kodanikuga, kes väärib uue kodu piiridest sisse laskmist. Passis on maalitud portree, millel kassi iga isikupärane näojoon ning kasuka koloriit on tõetruult jäädvustatud ning kirjas ka konkreetse kassi lugu — kes ta on ja kuidas ta Kassiabisse sattus. Samuti panid lapsed peale kassidega tutvumist kirja, mida igalt kassilt tema pererahvas õppida võiks. Mõni kass paistis silma sõbralikkusega ja teine jälle koostööoskustega.

Lapsed annavad passid kassidele üle ja iga kass saab oma passi uude koju minnes kaasa. Ja alates tänasest hakkab Sally koer Gracie oma Facebooki lehel kasse, nende lugusid ja passe tutvustama. Vaadake, jagage ja aidake kassidele jõuluks kodu leida!

Kuidas valiti välja kassid, kellele toredad passid teha?

Valim on käepärane ehk siis need kassid, kellega lastel tekkis Kassiabis parem kontakt ja kes omale kodu ootasid. Ja ma usun, et eks Kassiabi vabatahtlikud teadsid ka ise, millised kassid lastega kokku viia.

Mida arvab aga projektist ja kassidest kunstikooli neljajalgne juhendaja Gracie?

Dogi vastas rõõmsa haugatusega ja edastas perenaise suu läbi järgmised sõnad: “Loomulikult oli see minu idee ulatada suur ja tugev abikäpp neile väikestele karvakeradele. Kassimajja ma igaks juhuks kaasa ei läinud — neil vaesekestel on elus niigi palju üleelamisi olnud ja võib-olla oleks nii mõnigi neist minu mängustiili liialt hoogsaks (loe: tormakaks) pidanud. Nii et panustan nüüd kassilugude jagamisega oma Facebooki kontol ja intervjuude andmisega.”

Näiteid kassipassidest:

Kassi nimi: Musivunts

Elasin Tallinnas Kalamajas. Nime sain selle järgi, et veel tänaval elades maitses mulle kohvikoor nii väga, et pärast maiustamist olin alati silmini koorene. Nüüdseks on mul aga koorest isu täis saanud ja minust on saanud hoopis Musivunts — sõbralik, aga siiski iseloomuga poiss. Olen suurt kasvu, jõuline, tähtis ja väga domineeriv, seetõttu sobin pere ainsaks lemmikuks, kellele peab kuuluma kogu tähelepanu.
Kui aknast koeri näen, siis nende peale urisen, samuti urisen laste hääli kuuldes, nii et olen kui kodune “turvamees” ja eraldi valvesüsteemile investeerima ei pea.

Mida minult õppida?
Majesteetlikkust, enesekindlust, sõbralikkust ja ilmselgelt on minu mänguoskused üle keskmise.

Tekst ja pilt: Eva-Liisa Tehver

Kassi nimi: Emma

Olen staarkiisu pealinnast, minust on kirjutatud Maalehes ja veel teisteski meediaväljaannetes. Ilmselgelt olid seal fotod minu ilusatest säravatest silmadest ja läikivast karvast (no võib-olla natuke infot minu eelmisest halastamatust peremehest). Mulle meeldib reisida ja oskan kenasti rihma otsas jalutada. Üldse olen igati kaunis ja elegantne linnapreili.

Mida minult õppida?
Oskan fotodel poseerida, olen suurepärane nurrmootor ja hea suhtleja.

Tekst ja pilt: Tähe-Lee Liiv

Kassi nimi: Seagal

Olen noorhärra, kes pärit Narvast. Olen väga sõbralik ja usaldan inimest. Samuti oman aktiivset ellusuhtumist: käin hommikuti jooksmas, päeval mängin ja õhtuti/öösiti osalen hiirte tagaajamise trennides.

Mida minult õppida?
Sport on aktiivse elu alus, olen kombekas ja armastan inimesi.

Tekst ja pilt: Andres Parusk

Kassi nimi: Vassilissa

Olen pärit Maardu kassitädi Raissa juurest. Mul on kolm poega ja olen neile hoolitsev ema. Mulle meeldivad inimesed ja olen rõõmus kui saan süles nurru lüüa. Samuti oman suurepärast inimestega suhtlemisoskust.

Mida minult õppida?
Sõbralikkust, olen hea kuulaja (mulle võib kõik mured ette kanda) ja oskan suured mured minema nurruda, sest elu on lihtsalt nurrrr-hea!

Tekst ja pilt: Mia Neeme