Enne kutsika võtmist tasuks neid asju kindlasti teada

Otsus tehtud – me võtame koera! Ikka päris kutsika, saab oma käe järgi kasvatada ja nunnutamise aeg jääb ka, mis täiskasvanud koera võtmisel paratamatult juba möödas.
Sellest, kuidas oma kodu, meel ja ajaressurss kutsikavõtuks ette valmistada, räägib kenneli Elvendor labradorikasvataja Monica Merima.

Kõige üldisemalt: mis peaks kodus valmis olema enne, kui kutsika koju tuua? Sööginõud? Pissimise koht – kas esialgu liivakast nagu kassil? Või ajalehehunnik?, Milline magamisase?

Kutsikal on vaja oma magamiskohta ja pesa, söögi- ning joogikaussi, sõltuvalt karva tüübist sobilikku kammi või harja, küünekääre, kaelarihma, jalutusrihma, paari vastupidavat mänguasja... Hulk naturaalseid närimismaiuseid varuge ka!

Kindlasti on vaja kutsikale osta valmis ka toit: see olgu kõrge lihasisaldusega funktsionaalne tasakaalustatud toit – krõbinapakkide koostist tasub hoolega lugeda, reklaamloosungid valiku tegemist enamasti ei lihtsusta.

Kutsikale kõige turvalisem lahendus oma magamiskoha tekitamiseks on soetada sobivas mõõdus puur – nii suur, et seda saab kasutada ka siis, kui koer on juba täiskasvanud. Puur kaetakse kattega, tekitatakse selline mõnus turvaline koobas. Sellest saab kutsika oma ruum, kus ta saab end turvaliselt tunda üksi koju jäädes ning puhata.

Valik on lai. Milliseid kutsikaasju tasuks eelistada?

Tarvikute osas tasuks eelistada vastupidavaid ja kergesti hooldatavaid tooteid. Pesa võiks olla taoline, mil saab katte eemaldada ning seda vajadusel pesta. Ka võiks tekstiilist pesa olla nanotehnoloogiaga töödeldud, mis muudab tekstiili niiskust ja vedelikku hülgavaks ning kergendab hooldust.
Mänguasjadest võiks iga kutsika kaasavarasse kuuluda nutikad Kong mänguasjad, mis on naturaalsest kummist ja kõvasti üle keskmise vastupidavad. Kongide sisse saab panna maiuseid ning need on ühed vähesed mänguasjad, mida võib koerale kätte anda närimiseks – hea tegevus kutsikale üksioleku ajaks. Köied ka meeldivad kutsikatele. Samuti mõni pall, lendav taldrik, mõni vee mänguasi.
Rihmasid võib olla mitu – igapäevane kaelarihm ja jalutusrihm, trennirihm, miks mitte ka pidulikum vaba aja rihm ning kui näitusehuvi ka olemas, siis ka sobilik näituserihm. Kaelarihm on koera pea ainuke ehe, seega võib valida neid mitmesuguseid ja igaks elujuhtumiks.
Linnas elades on kindlasti tarvilik soetada ka biolagunevaid kakakotte, sest oma looma järgi tuleb igal omanikul koristada.

Kuidas kodu ette valmistada? Eks nad ju algul on ullikesed, pissivad ikka tuppa ja närivad...

Kodu tuleb muuta n-ö kutsikakindlaks: rullige kokku oma uhked Pärsia või kaltsuvaibad, tõstke toataimed tubadesse, kuhu kutsikal asja pole või lihtsalt põrandapinnalt piisavalt kõrgemale. Avatud riiulid raamatutega tulek samuti blokeerida. Elektrijuhtmed jalust ära panna. Jalanõud kappi peitu. Prügikast sulgege korralikult. Kodukeemia kättesaamatusse kohta.

Vabalt võite laskuda neljakäpukile ja vaadata kutsika pilguga oma toas ringi – mida huvitavat saaks veel sikutada või mida hambaga proovida, kui on igav?

Igasugust lubamatut tegevust on lihtsam ennetada kui hiljem välja juurida. Selleks on kõige lihtsam harjutada kutsikas puuriga, kuhu saate ta sulgeda ajaks, mil pole võimalik tema tegevusel silma peal hoida – nt ööseks, või ajaks, mil peate kodust eemal olema. Tuleb meeles pidada, et üle nelja tunni järjest kutsikat päeval puuris pidada ei ole sobilik. Algul võib ette tulla, et peate ka öösel käima kutsikat vahepeal välja pissile laskmas.

Pissimist tuleb ette, kus juhtub ja see tuleks lihtsalt ilma erilise tähelepanuta ära koristada, noomida on mõttetu. Kasvades suudab kutsikas juba kauem pissimata vastu pidada ning oma hädasid kontrollida, niisiis õpib kutsikas sujuvalt puhtust pidama – mida rohkem annate kutsikale võimalust häda tekkides õigesse kohta pissida, seda kiiremini ta õpib.
Õue pissimise eest kiitke ohtralt. Tuppa oma hädade tegemise eest karistada on kohatu, eriti rumal on kutsika nina pissi loiku toppida – millegipärast taoline linnalegend ikka liigub veel inimeste seas kui tõhus kasvatusmeetod. Kõige tõhusamad koolitusmeetodid kasutavad positiivset kinnitamist, ehk siis nõudlikult ja järjekindlalt heaga.

Kuidas ja kas peaks ette valmistama ka näiteks kortermajas naabreid ja muidu üleaedseid?

Nii ja naa. Naabrid on enamasti rahul, kui koer ei lärma ja neid ei sega. Muul juhul aga – kes pole koerasõber ning ei mõista, miks peavad loomad korteris elama, siis ega ta ei muutu tolerantsemaks ka siis, kui ta lemmiklooma saabumisest teadlik on.

Kuidas ennast ette valmistada?

Ennast tuleb kutsika saabumiseks kindlasti korralikult ette valmistada. Esiteks lugege! Hankige kasulikke raamatuid, lugege internetist, googeldage.

Näiteks peamiste käitumisprobleemide ravi kohta leiab YouTube'ist suurepäraseid õppevideosid. Kindlasti leidke endale aegsasti korralik koeratreener ja pange end koertekooli kirja – headel treeneritel on tööd palju ning kehva juurde minna pole eriline rõõm. Hea treener on see, kes on kursis kaasaegse metoodikaga ning lähtub positiivsest motiveerimisest.

Kuidas lapsi ette valmistada?

Lastele tuleb selgitada ja õpetada, kuidas kutsikaga ümber käia. Et söömise ajal ei minda näppima ning kui kutsikas magab, siis ei segata teda. Pärast sööki ei võeta ette tormakaid mänge ega venitata kutsikat sülle. Sabast ei tirita ja klotsiga pähe ei taota. Kuna kutsika luud ja liigesed on õrnad, siis igasugune kutsika seljas ratsutamine ja peal lamamine ei ole jätkusuutlikud tegevused.

Õpetage lapsele koera eest hoolitsemist – kammimine ja harjamine on väga mõnus ja kasulik. Kutsika hambad on nõelteravad ning ka tema alles hakkab õppima inimestega suhtlemist. Tormakad tagaajamise mängud enamasti lõpevad suure nutuga, sest kutsikas näksab ja lapse nahk on õrn. Või kui laps on väike, siis kutsikas tõukab ta lihtsalt ümber. Seega – kontrollige, et mängud metsikuks ei muutuks.
Ka palli loopimine kutsikale pole tegelikult kuigi tervitatav mäng, kuigi ka see on asi, mida inimestele hirmsasti meeldib teha. Miks see hea pole? Sest väikeses koeras tärkab jahiinstinkt ja vallandub adrenaliin. See ülekeev energia suunatakse pärast kasvõi lauajala närimisse, raske võib olla rahuneda.

Pidage meeles, et kui laps saab näksata või hammustada, siis alati on selles süüdi täiskasvanud – lapsi ei jäeta järelvalveta koos koertega.

Mida teha, kui kodus on varem juba mõni lemmikloom? Temale ju ei selgita, et, näe, nüüd kohe saabub uus pereliige.

Harjumine võtab aega, sõltuvalt osapooltest. Kindlasti peaks olemasolev lemmik tundma, et ta on endiselt kõige tähtsam ja kõik tema elu rutiinid säilivad.

Keskmisel juhul on kohanemisaeg kuu. Võib minna rutem, aga võib minna ka rohkem aega. Kindalasti oleks mõtet juba enne selle teema kohta lugeda ja konsulteerida mõne loomapidajaga, kel on mitu looma – teiste kogemustest on ikka abi, kuigi iga juhtum on ikka ainulaadne.

Kas peaks varuma kuhjade viisi vastavat kirjandust või pidama kellegagi nõu?

Kui võetakse kutsikas kennelist, on ilmselt lihtsam, sealt saab kindlasti nõu. Ja minu teada antakse põhjalikud juhised kaasa ka varjupaikadest. Aga nõu vajaks ilmselt (ja rohkemgi) need, kelle uus pereliige tuleb naabritädi või sõbra juurest.

Kui inimene otsustab soetada koju uue pesumasina või muusikakeskuse, siis tavaliselt tehakse põhjalikult eeltööd – uuritakse erinevaid pakkumisi, omadusi, tehakse selgeks, millist hooldust seade vajab ning kindlasti uuritakse, kuidas seda kasutada. Otsus tuua koju lemmikloom sünnib tihtipeale ikka veel mingi arusaamatu emotsiooni ajel, täiesti puuduliku ettevalmistusega, kuigi elusolendi toomisega perre kaasneb märksa suurem vastutus kui tehnikaseadme puhul.
Kuhjade viisi kirjandust – jah, kindlasti. Tundide viisi tuhnimist internetis – paratamatult. Vajadus pidada kellegagi nõu – rääkige inimestega, kel onkodus koer või mitu, küsige küsimusi. Võtke ühendust koeratreeneriga, viige end koolituspõhimõtetega kurssi. Samuti peab teil olema eelinfo hoolduse ning tervise küsimustes.

Avardage oma silmaringi, et oskaksite teha loomasõbralikke valikuid: mitte iga treener ei kasuta kaasaegset ja loomasõbralikku koolitusmeetodit, mitte kõik uskumused koerapidamisest ei ole sügavas kokkupuutes tegelikkusega. Ringleb palju linnalegende, mis ei vasta tõele ( a la igal emasel koeral olgu kord elus kutsikad; mustad koerad on kurjemad kui heledad, pruunid koerad on rumalamad kui teised, tõukoerad on haigemad kui segaverelised, jne jne jne).

Korralik kasvataja on teadlik inimene, kes annab selle info kutsikavõtjale kaasa eesmärgiga kergendada nende ühist elu. Sama tehakse varjupaigast kutsika võtmisel. See on kutsika kasvataja/müüja elementaarne vastutus oma kasvandiku ees ning tulevase pere suhtes. Ning see on ka põhjus, miks eelistada kennelit või varjupaika kutsika võtmisel lihtsalt toredale tädile turuväravas.