Varjatud asukohas, Suurbritannias Walesi mägedes asub üks maailma parimaid koerte treenimise akadeemiaid. Aga seal ei treenita koeri näituste jaoks. Seal antakse hüljatud koertele võimalus uueks eluks läbi treeningprogrammi, mille läbimisel saavad neist ühiskonna kaitsjad narkootikumide ja lõhkeainete eest.

Peadresseerija Simon Mallin on teeninud koos koertega kõikjal maailmas ja korraldab nüüd raskeid kursusi, et neil osalejad vastaksid kõrgeimatele rahvusvahelisele standarditele. Ta õpetab kõike – alates narkootikumide tuvastamisest kuni konfliktipiirkondades teeäärsete pommide leidmiseni.

Mis mees on aga Simon Mallen ise ning kuidas ta oma praeguse missioonini jõudnud on? Simon, palun rääkige veidi endast.

Mu perekond, mu ema ja õed, me kõik töötame professionaalselt loomadega, nii et ma sisuliselt sündisin sellisesse keskkonda.

Mu emal olid kennelid, lemmikloomapood ja puudlite juuksurisalong, nii et ma olen sõna otseses mõttes koerte keskel üles kasvanud. Mu isa oli sõjaväelane, nii et ma kombineerisin kaht valdkonda.
Kooli ajal tahtsin saada vaid sõjaväe koerajuhiks. Liitusin armeega kohe, kui vanus lubas. Niisugune oli algus.

Esmalt olingi sõjaväes koerajuht, seda tehes aga arenesin kogu aeg edasi. Töötasin enamasti teisel pool ookeani, tegin lepingulisi töid, treeningut ja operatsioone koertega kõikjal maailmas, ka Filipiinidel – seal veetsin mitu aastat. Oli ka toredamaid kohti, mitte ainult sõjatsooni tüüpi paigad.

2008. aastal tulin koju puhkusele. Mul polnud tegelikult kavas asutada akadeemiat, kuid tundsin, et vajasin hingetõmbeaega. Olin selleks ajaks olnud peaaegu kuus aastat Iraagis. Juhtisin teise taseme üldotstarbelist kursust ja see oli täis ning ma mõtlesin: „Ma võiksin selles vallas midagi teha.“

Paljud koertekasvatajad räägivad, et ainult puhtatõuliste koerte puhul saab olla kindel dressuuri õnnestumises... Mida teie sellest arvate?

Meie kasutame tegelikult segatõugu koeri. Ma nimetan puhtatõuliste koerte eelistamist tõurassismiks, aga mina ei ole tõurassist. Mind ei huvita, mis tõugu koer on, ma ei hooli tema välimusest ega karvavärvist. Kui tal on õiged, soovitud iseloomuomadused, siis kaalume tema dresseerimist.

Millised on teie isiklikud kogemused, milline tõug on kõige nutikam ja kohusetundlikum?

Ma ei ütleks, et nad on kõige nutikamad, aga mina eelistan spanjeleid, inglise springerspanjeleid. Traditsiooniliselt on nad jahikoerad. Nad on kogu aeg tegevuses ja nendega on üsna lihtne tööd teha.

Kas on ka mõni selline tõug, mis paneb vanduma – koerad, kellega te ei suuda tööd teha?

Mõistlikkuse piires saab dresseerida enamikku koeri. Ma ei välistaks ühtegi tõugu, välja arvatud ehk väikese terjeri tüüpi tõud või meelelahutuslikku tüüpi tõud. Ma pole kasutanud näiteks puudleid, aga samas tõenäoliselt võiks seda teha... Realistlikult võttes peaks puudel olema hästi dresseeritav. Teine küsimus on, kas sa tahad seda või mitte.

Mis tõugu koertega te akadeemias töötate ja kas on mingeid piiranguid, näiteks vanus, suurus...?

Meil on springerspanjelid, kokkerspanjelid, labradorid ja borderkollid otsimiseks. Saksa lambakoeri või Belgia lambakoeri kasutame patrullimiseks. Vanuse järgi alates 12 kuust kuni 2,5 aastani. Põhjus seisneb selles, et noorematega ei saa me eriti palju peale hakata, kuna nad pole veel küpsed ning vanem vanusegrupp on ületanud majandusliku eluea. Me investeerime koertesse üsna palju dresseerimis- ja muid kulusid ning loomulikult tahame, et neil oleks ees mitmed tööaastad.

Ka Eestis on palju koeri peremeheta ja varjupaikades. Mida soovitaksite inimesele, kes võtab endale hüljatud koera?

Sa ei tea tegelikult eriti palju koerte mineviku kohta, aga kui varjupaigad oskavad sulle anda infot koera tausta kohta, näiteks, miks ta üldse on varjupaigas, siis sa tead, kas koer on ilmutanud agressiivsuse märke või on ohtlik, siis pead ilmselt hoolikalt järele mõtlema – või siis tead, kas see sobib sulle.

Koer on võib-olla elanud varem majas või siis mitte, niisiis, kui sa kavatsed ta majja tuua, siis pead tõenäoliselt õpetama teda majas elama. Mina ei jätaks teda lihtsalt majja. Võid tagasi tulles avastada, et koer on midagi ära närinud või ära rikkunud. Tee asju aeglaselt. Allumisdressuur on oluline, (väli)töö, eriti tagasikutsumine, nii et saaksid koera tagasi enda juurde kutsuda, kui ta pole rihma otsas. Ma ei tea, kas Eestis on lemmikloomadele mõeldud koerakoole või tunde, aga kui on, siis ühine klubiga ning lase end ja oma koera õpetada.

Palun soovitage mõned lihtsad võtted, kuidas koera ja inimese suhe toimivaks muuta.

Loomulikult tuleb nendega koos aega veeta. Omavaheline side on väga oluline. Koerad on väga lihtsad. Kui sa hoolitsed nende eest, see tähendab, käid nendega jalutamas, söödad neid, kammid neid, mängid nendega, siis tahavad nad sinuga koos olla ja sinu heaks töötada.
Mulle ei meeldi inimesed, kes kohtlevad oma koeri nagu beebisid ega lase neil koerad olla. Sa tead ju, et koerad on koerad ja neil tuleb lasta koerad olla.

Millised omadused peavad olema inimesel, kes tahab pühenduda tööle koertega?

Kirg, koertega kokku sobimine! Koerad peavad meeldima! Ma olen töötanud mõnedes riikides, kus olen kohtunud koerajuhtidega, kes pole kunagi koera puudutanud või juhtinud koera, nii et see on keeruline. Lahke iseloom, aga samas ka mitte... Samuti ennast kehtestav, tugev isiksus, nii et inimene suudab koerte üle kontrolli saavutada. Füüsiliselt terve, sest töö on üsna nõudlik.

Kas võiksite meile rääkida, kus nad töötavad? Näiteks kõikjal maailmas, sõjatsoonides, eriprojektides. Kas saate midagi nimetada?

Meie koerad on töötanud Iraagis, Afganistanis, ülesehitamisprojektides. Praegu on meie koerad Keenias. Üks koer lendab välja lähinädalatel, see koer on töötanud lõhkeainetega. Isegi Kariibi piirkonnas, St. Vincentis. Seal on töötanud kaitsekoerad, kes aitavad turvata eravalduses puhkemaju.
Kuidas te end tunnete, kui annate koertele võimaluse alustada uut elu, kaitstes samas ühiskonda uimastite ja lõhkeainete eest?

See on äärmiselt rahuldustpakkuv, eriti kui sul on võimalus dresseerida koeri, kellel tõenäoliselt poleks lemmikloomade maailmas eriti head elu – tavaliselt seetõttu, et omanike jaoks tähendavad nad natuke liiga palju rasket tööd, nii et paljud neist koertest võivad sattuda lõpuks varjupaikades. Arvan, et lõpuks võidaks nad magama panna. Niisiis anname neile võimaluse teha midagi head ja midagi sellist, mida nad naudivad.

Kas koerade koolitusprogrammi käigus on ette tulnud koertega seotud ohtlikke olukordi?

Mitte eriti. Me hoolitseme selle eest, et koerad ei saaks dressuuri käigus viga. Nad on meie jaoks väärtuslikud ja kui nad saavad viga, võib juhtuda, et nad ei saa kursust jätkata või nad on kursuselt mõned päevad eemal, kuni nad taastuvad. Niisiis oleme taoliste asjade osas üsna hoolikad.

Kas suudate juba koolituse alguses öelda, kas koer saab hästi või halvasti hakkama?

Väga lihtne on öelda seda, kui koer pole sobiv. Pole lihtne öelda, et... Aeg-ajalt satun koera peale ja mõtlen: „Jaa, kindlasti“ Ja enamik koeri on sellised: „Hmm, ma pole kindel, aga ma arvan, et ta sobib.“ Tegelikult sa ei tea, kas nad saavad hakkama, enne kui nad jõuavad kursusele ja sa alustad programmiga. Väga lihtne on teada, kui koer ei sobi.

Kuidas te sellest aru saate?

Lühidalt, kui ta ei huvitu mänguasjast ning test seisneb selles, et me peidame mänguasja ära ja ta hakkab seda otsima ja ta otsib, kasutades nina, mitte silmi ning leiab selle üles.

Kui palju koeri teil endal on?

Mul on neli koera. Akadeemias on tavaliselt 20 kuni 30 koera, aga mul isiklikult on neli koera. Üks on spanjel nimega Sam, ta on Inglise springerspanjel ja tegeleb lõhkeainete otsimisega. Ta on dresseeritud. Ma ei saa temaga nii palju töötada, nagu mulle meeldiks, aga me kasutame teda esitlustel ning vahel kasutame teda kursusekoerana, et aidata õpetada uusi koeri.
Mul on kollane labrador nimega Riley. Tegelikult oli ta alguses ohukoerte programmis. Me kasutame teda samuti kursusekoerana, kui teemaks on uimastid. Veel on mul Saksa lambakoer nimega Toby, keda kasutatakse kursusekoerana, et aidata uutel õpilastel läbida patrullikoera programmi.
Ja veel on mul koer nimega Tyler, kes on üheksa-aastane. Ta saab augustis kümneseks. Ta tuli eelmise aasta augustis Afganistanist tagasi. Kompanii, kelle heaks ma varem töötasin, oli lahkumas ja Tyler oli minu koer, kui ma seal töötasin, niisiis läksime, otsisime ta üles ja tõime tagasi.

Kuidas te valite peremeheta koeri oma treeninglaagrisse?

Me otsime koeri vanuses umbes 12 kuud kuni 2,5 aastat. Aktiivseid, terveid, võimekaid töö- või jahitõugu või nende tõugude segu. Ja kõige olulisem on kirg või peaaegu kinnisidee mõne lelu suhtes.

Kas te võite öelda, et koerte käitumine on kas halb või hea ja nende edu sõltub omanikust?

Jaa, kindlasti. Kursuste koerajuhid, kui nad pole ettevaatlikult ja kui nad ei järgi hoolikalt meie juhiseid, võivad nullida meie töö ja põhimõtteliselt murda sobiva koera, keda oleksime saanud dresseerida. Niisiis tuleb oma tegudega väga ettevaatlik olla.

Osa inimesi usuvad, et uimastitega töötavad koerad on uimastisõltlased. Kas see on tõsi?

Ei. See on müüt. Olen seda ka ise kuulnud. Mult on seda küsitud. Aga nad on puhtad, koerad tajuvad lõhnu. Nad ei tarbi ühtegi uimastit. See on vaid lõhn ja kui nad leiavad lõhna, saavad nad mänguasja.
Mõelge, me õpetama koeri ka leidma raha või mobiiltelefone – koerad ei ole ju rahast või mobiiltelefonidest sõltuvuses. Võib-olla on seda koerajuhid. See on ainult lõhn ja nad saavad oma mänguasja.