Loomasõbra lugu: kuidas ma esimest korda elus kodutut kassi päästsin

Arvatavasti on kõik näinud hüljatud kasse tänavail uitamas ning küllap kuulnud ka imelisi lugusid piinatud ja metsikute kasside päästmisest. Need lood tunduvad üsna abstraktsed, kuni ise kodutu kassiga ükskord silmitsi seisad ja sul on valida, kas aidata või minema kõndida. Taolise fakti ette sattusingi paar kuud tagasi, kui Tartus Annelinnas kaht tolmust triibikut autode all kössitamas märkasin. See hetk muutis mu elu, ja nüüd jääb üle vaid imestada, kuidas ma varem ainult ühe kassiga elatud sain, kirjeldab kunstnik Fideelia-Signe Roots oma kogemust kodutu kiisu päästmisel.

Mõnikord juhtub, et kõigi takistuste kiuste tead täpselt, mida teha, isegi kui teed seda esimest korda. Öeldakse, et kui õpilane on valmis, tuleb õpetaja. Olles märganud kahte hädas abivajajat, pöördusin kõigepealt Tartu kassikaitsesse, kus vabatahtlikud loomasõbrad tegelevad tänavakasside püüdmise, ravimise, hoiukodu pakkumise ja uue kodu otsimisega. Sain teada, et olemas on spetsiaalne päästmispuur, millega saab lõksu meelitada kassid, keda kahe palja käega püüda ei saa ning hoiupuur (näitusepuur), kuhu nad pannakse elama, kuni julgust koguvad.

Kuna hulkuvaid kasse on pidevalt rohkem kui hoiukodusid, öeldi, et kui saan kassidele ise hoiukodu pakkuda, võin nad kinni nabida. Pikemalt mõtlemata laenutasin kassikaitsest vajalikud puurid ning hakkasin pihta. Kassid aga otsustasid jalga lasta. Mõne aja pärast alustasin oma missiooni filmimist.

Sündis Kassi järjekas, kaadrid elust nii nagu see lahti rullus. Ma ei teadnud ette, mis juhtuma hakkab ja kas ma üldse mõne kassi kinni püüan, kuid mind saatis algaja õnn: peagi oli esimene kiisu lõksus. Teist kassi paraku ma rohkem ei kohanud.

Kassi järjeka fännidel algas nüüd põnev aeg. Arg ja osavõtmatu metsaline muutus peale arstilkäiku nagu võluväel nurrumootoriks. Ta osutus aastavanuseks poisiks, kes teistest kassidest oma lühikeste jalakeste pärast erines. Tema silmavaates oli midagi seletamatut: nagu inimene vaataks otsa ja loeks su mõtteid. Nimeks kujunes talle Pontsu ja sünniajaks sai passi kirja jõululaupäev 2014.

Tänaval oleks Pontsu elu jäänud üsna lühikeseks. Kallale oleksid kippunud mitmed haigused, surm oleks teda varitsenud sõiduteel, ta oleks võinud sattuda jõhkrate loomapiinajate kätte või lihtsalt ära külmuda.

Jõululapsuke muutus aina rõõmsamaks, hakkas mängima ja nurrus rahulikult süles. Kui Pontsu oli minuga kohanenud, sai viimaseks väljakutseks teha ta tuttavaks kass Buffyga, kes peab end inimeseks ega ei salli teisi loomi. Kaheaastane Buffy on minu juures elanud poolteist aastat. Kassi järjeka vaatajad hoidsid mulle pöialt. Isegi kogenud kassieksperdid kahtlesid, kas Buffy uustulnukaga lepib. Vastu ootusi läks siingi kõik hästi. Täitus mu unistus elada kahe kassiga, kes näevad välja nagu koerad multikast „Must ja valge koer“: Pontsu on madal ja lühijalgne nagu taks ja Buffy kõrgejalgne nagu hurt. Nüüd võin kindlalt öelda, et ma ei paku Pontsule hoiukodu vaid päriskodu. Mul on kaks kassi.

On tore teada, et kes tahab aidata loomi, ei ole üksi. Inimesed, kes igapäevaselt ja ilma tasuta loomi päästavad, saavad algajale appi tulla. Tartu kassikaitsega on hea ja kerge koostööd teha, aga samasuguseid eraalgatusel põhinevaid organisatsioone on paljudes kohtades üle Eesti. Loodan, et Kassi järjekast on abi ka teistele huvilistele. Vaataja ees on kogu protsess oma õnnestumiste ja viperustega. Õppisin filmimise ajal pidevalt midagi uut. Lisaks filmile saab pikemalt Pontsust lugeda blogis, kuhu lisasin ka palju pilte.

Fideelia-Signe blogi ja vahvad kiisupildid leiab SIIT.

Vaata Kassi järjekat ehk videopäevikut SIIT.