Mind toodi Kassiabisse 2014. aasta novembris ühest Narva kodust, kus oli lisaks mulle veel 22 kassi. Kujutate te ette, 22?! Päris suur hulk kasse ühe väikese korteri peale, mis? Ei, ma olen väga tänulik, et ma sealt ära sain. Mulle ikka üldse ei istunud see, et pidin söögi jagamise ajal tähelepanu nuruma, sest ma olen kass suure tähega ja mind häirib, kui seda tiitlit tahab peale minu veel keegi teine ka kanda.

Tähelepanu tuleb osutada ainult mulle ja tegelikult mulle meeldibki pigem konkreetsem ja eesmärgiga lähenemine, nii naljakas kui see ka ei tundu. Kui keegi pikalt silitades mõttesse jääb, siis see pole päris see, mida ootan ja võin seda ka tusaselt meelde tuletada. Küll aga kui keegi mu lõuga puhastab võib kindla käega ühest kohast teise tõstab, on see vägagi aktsepteeritav.

Ja noh, nüüd ma siis elangi nii siin Kassiabis.. koridoris. Miks koridoris? Just seletasin ju, et mulle ei meeldi kellegagi võistelda. Kassiabi toas on kasse küll vähem, aga tuba on ju ka väiksem. See tähendab, et ikka ma pean inimeste saabudes hakkama teiste siresabadega võistlema, kes pai saab ja keda sülle võetakse. Ma ei ole selline. Ma olen uhke kass ja tahan, et minu ümber oleks ainult oma inimesed.

Ja seetõttu ma nüüd elangi koridoris, kuna ma äsasin kohe käpaga neile, kes minuga võistlema kippusid. Sest teate ju küll seda ütlust, et tugevam jääb ellu, ehk läheb kojugi… Lisaks sellele tekitasid teised kassid mulle täieliku stressi ja ma hakkasin ainult sööma. Ma olen vormis ikka.. ümar on ju ka vorm, aga kilo-paar võiks tegelikult kaotada küll. Hetkel olengi kaalujälgimisrežiimis, aga eks ikka korra-kaks nädalas läheb vabatahtlike süda haledaks ja ka mina saan neile oma multifilmisilmadega otsa vaadates mõned maiused.


Mulle ei antud konservi ja tegin ehmatanud näo, sest vaadake ometi, kui kõhn ma olen!

Aga miks ma kirjutan otse siia lemmikloomaportaali? Ma olen tüdinenud. Ma tahan oma inimesi. Kassiabi koridoris need vabatahtlikud koguaeg siblivad ringi, kõnnivad kaussidega, prõmmivad ustega ja siis möödaminnes räägivad minuga paar sõna. No hea küll, vahepeal ikka mängivad ka. Aga ma tahan, et minu ümber oleks koguaeg kindlad inimesed, kellele ma saan oma uhkeid mänguoskusi demonstreerida ja oma maailmatasemel nurru esitada. Vajan enda kõrvale inimesi, kellega koos saan ma oma paarist lisakilost lahti ja kes mõistavad, et kuigi ma oskan väga hästi süüa küsides teha Saabastega Kassi haledat nägu, siis minu tervise nimel peame koos tugevad olema ning mitte laskma toidul oma elu juhtida.

Kokkuvõtteks lihtsat ütlengi ausalt ja ilustamata, et mu iseloom on mõnikord veidi äkiline. Vahel ma võin käpaga teha kiire liigutuse, kui mind valel ajal või valest kohast puudutatakse. Aga kas inimesed kunagi ei ehmata või reageeri natuke üle ootamatu või ebameeldiva kontakti peale? Mina usun küll, et eks kõigil ikka juhtub, kuid igaks juhuks mainin, et sobiksin paremini perre, kus ei ole väikeseid lapsi. Me lihtsalt võime lastega omavahel tülli minna - nemad tahavad ju ka tähelepanu ja mina... Ma räägin ju, et ma ei taha võistelda.

Igatahes, kui just sinu peres on puudu üks ilmatuma uhke ja ilus loom (näiteks mina!) siis palun kirjuta kodu@kassiabi.ee.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena