Loomade intelligentsuse ja aju suuruse vahelise seose üle on spekuleeritud ammu, kuid katseliselt seda väidet eriti tõestada ei ole suudetud. Pigem on vaieldud väite vastuolulisuse üle. Mõned teadlased on kindlad, et suurem aju on küll suurema mälumahuga, kuid see ei väljendu alati suuremas intelligentsuses.

Hiljuti ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uuringutulemused viskavad õhku veel mõned hüpoteesid ja teooriad, millele tuginedes võib loomade poolt elu jooksul omandatud oskusi selgitada. Lisaks sellele, et võrreldakse looma aju ja kehamassi omavahelist suurust, on välja käidud ka sotsiaalse aju hüpotees.

Hüpotees väidab, et kõrge intelligentsus on välja kujunenud just sotsiaalsetel loomaliikudel, et hõlbustada nende toimetulekut sotsiaalsete ülesannete ja väljakutsetega, oma grupi liikmetele vastates ja nendega suheldes. Kui see hüpotees vettpidavaks osutub, edestavad sotsiaalsed ja suhtlevad loomad probleemide lahendamises üksinda toimetavaid isendeid.

Väite tõestamiseks anti Ameerika Ühendriikide erinevates loomaaedades elavale 140le 39st erinevast liigist loomale võimalus võreseintega metallkarbist toidupala kätte saada. Kõik katsealused olid imetajate klassist ja kiskjaliste seltsist. Esindatud olid tiiger, hunt, hüään, jääkaru, lumeleopard, polaarrebane, kaljukass ja teised.

Toidupala kättesaamiseks tuli loomal karbi luugi riiv lahti lükata. Karbi suurus oli igale loomaliigile parajaks kohandatud ning toit selles just sellele liigile sobiv – näiteks pandadele bambus ja tiigritele liha.

Tulemused näitasid, et suurema suhtelise ajumahuga liigid said ülesande lahendamisega teistest edukamalt hakkama. Kõige nutikamad olid karud, kõige kehvemini said aga hakkama surikaadid ja mangustid, kellest mitte ükski ei saanud karpi lahti. Kusjuures üldiselt olid just suuremad loomad edukamad kui väikesed. Seega on aju absoluutne suurus intelligentsuse seisukohalt palju väiksema tähtsusega kui aju suhteline suurus.