Mis on kolm kõige levinumat viga koera kasvatamisel?
Maailmas toimetab oma koeraasju üle 450 erinevate omaduste alusel aretatud koeratõu. Kõik nad ei ole inimkeskkonnaga ühevõrra hästi kohanenud.
Kodustamine on küll muutnud koerad inimkeskkonnas elamiseks sobivamaks, kuid ainult teatud piirini, ütleb Tartu ülikooli semiootikamagister Laura Kiiroja, kes uurib inimese-looma suhteid, sealhulgas huntide ja koerte käitumist. „Ilmselgelt ei saanud 35 000 aastat tagasi alanud kodustamisprotsess valmistada koeri ette eluks 21. sajandil, mil neil tuleb elada äärmiselt keerukas maailmas, kus on sadu erinevas suuruses ja erineva temperamendiga koeri, erinevalt käituvaid inimesi, seletamatut agressiivsust nii inimestelt, koertelt kui ka teistelt koduloomadelt,” loetleb Kiiroja.
Sellest, kui suure muutuse on pidanud koerad läbi tegema, et kohaneda elama inimkeskkonnas, aitab aimu saada võrdlus huntidega. Hundi elu looduses on ohtlik ja raske, kuid üsna lihtsamõtteline: nad peavad olema jahti pidades ja oma peret, territooriumi ja ressursse kaitstes tugevad, tahtejõulised ja kartmatud. Kõike uude ja tundmatusse peavad hundid aga suhtuma võimalikult kartlikult, sest seda suurema tõenäosusega jäävad nad ellu. Koertel on vaja peaaegu täiesti vastupidiseid omadusi, selgitab Kiiroja. Tutvustame kolme tüüpilisemat viga, mida vastne koeraomanik võib teha.
Kõige tüüpilisem viga on kutsika vähene täiskasvanueluks ettevalmistamine.
Koera ettevalmistus selleks, millega tal tulevases elus kokku tuleb puutuda, alates erinevatest inimestest ja koertest ning lõpetades autosõidu, linnaskäigu, helide ja materjalidega, algab juba kutsikaeas. Kiiroja rõhutab, et kutsikat kasvatades on väga oluline panna rõhku inimeste ja teiste koertega sotsialiseerimisele. „Kui kutsikaeas on koeral olnud kokkupuuteid vaid väheste inimestega, võib ta täiskasvanuna võõraid peljata ja nende vastu agressiivsust üles näidata. Sama kehtib ka teiste koertega sotsialiseerimise puhul: kutsika vähesed kokkupuuted erinevast tõust ja erivanuste koertega on põhjus, miks täiskasvanud koer ei oska teiste koertega suhelda. See omakorda võib viia sagedaste kaklusteni.
Teine viga on arvamus „koerale tuleb näidata, kes on boss” ehk tema üle tuleb domineerida.
Domineerimisvajadust üritatakse sageli õigustada huntide karjahierarhia alusel. „Tegelikult on kunagine püramiidimudel aegunud. Enam ei räägita alfa- ja beetahuntidest, vaid hundikari on pere: ema ja isa domineerivad ja lapsed alluvad. See on loomulik perestruktuur, kus kutsikatel on ka palju privileege ja nende eest hoolitsetakse väga hästi,” selgitab Kiiroja.
Domineerimine on iseenesest seksuaalne käitumine: tegemist on sisuliselt paaritumisõigusega. See, mida me nimetame inimese-koera suhetes domineerimiseks, on aga domineerimine ressursside kontrollimise üle, ütleb Kiiroja. Inimesed kontrollivad juba niikuinii peaaegu kõiki koera ressursse: kus ta magab, mida ja millal sööb, millal mängib, jahib, paaritub ja vahel ka seda, kas ta elab või sureb. „Seega meil juba on koerte üle tohutu võim,” rõhutab Kiiroja. „Iga lisameetod tekitab enamikus koertes hirmu ja ärevusega seotud probleeme.”
3. Kolmas valearvamus on, et koera tuleb karistada. „Karistamisel on kolm väga olulist miinust.
Esiteks on seda ülimalt keeruline õigesti teha: ajastus peab olema äärmiselt täpne ja karistuse suurus peab vastama koera „väärteo” tõsidusele,” ütleb Kiiroja. Teiseks annab karistus küll koerale märku, et ta tegi midagi valesti, kuid ei õpeta, missugune oleks õige käitumine. Kolmandaks: „Karistus kahjustab alati inimese ja looma vahelist suhet,” rõhutab Kiiroja.
Parem on premeerida head käitumist ja kindlustada, et koera mittesoovitav käitumine ei oleks edukas. Näiteks kui koeral on kombeks laualt toitu näpata, tuleks toit kinni katta või laualt ära viia, et näpata oleks võimatu. Samal ajal peaks premeerima oma kohale jäämist ja kannatlikult ootamist.
