Kassijaama lood: kääbuskass Krämpsu peidab uhket kolmnurkmütsikest
Väike Krämpsu elas ühes Mustamäe teel asuvas tasulises parklas. Jooksis ringi autode all ja vahel, põhiliseks pelgupaigaks valvuriputka põrandaalune. Ühel hilissügisesel päeval jäi ta parklas silma koju suunduvale Jaamakorraldajale.
Väike karvane ja õline rääbis vudis vilkalt auto eest läbi, teise auto alla peitu. Rohkem teda tol korral näha ei õnnestunudki. Parkla valvurite käest saime teada, et saak, koodnimega rääbis, liigub rohkem ringi õhtuti ja nädalavahetustel. Siis, kui on vaiksem.
Ühel pühapäeval võtsimegi ette jahi. Seadsime valvurimajakese ette üles lõkspuuri ahvatleva toiduga ja taganesime hinge kinni pidades kaugemale. Kaua ei pidanudki ootama. Väike rääbis oli küll ettevaatlik, aga umbes poole tunni pärast said nälg ja uudishimu temast võitu ja saak oli käes.
Järgnesid esmased profülaktilised ja iluprotseduurid – parasiiditõrje, pesu ning enne-ja-pärast fotosessioon. Vaatamata pesule jäi kasukas õliseks, ka pusasid oli palju ja üldmulje üsna kräämik. Siit tuli ka päris nimi rääbisele, kes osutus poisslapseks - Krämpsu.
Krämpsu teekond tänavalt hoiukodusse
Krämpsu kõhises ja puhises algul üsna palju, aga juba paari nädala jooksul näitas ta, et oskab ka nurruda ja ennast pesta. Kasukas muutus üha puhtamaks ja õlise kihi alt joonistusid välja kolmnurkmütsike pealael ja täpikesed kõrvadel. Suur oli meie üllatus, kui loomaarst teatas, et kahekuuse kassipoja asemel, kes püüdes vaid 1,2 kilo kaalus, on meil tegu umbes pooleaastase noorukiga, kes raske tänavaelu ja võib-olla ka geneetilise kõrvalekalde tõttu on kääbuskasvu - siit ka meie tänase loo pealkiri. Krämpsu aga otsustas meile vingerpussi mängida ja on tänaseks kasvanud uhke kasukaga hiiglaseks, kääbuse mõõtu on jäänud vaid tema usaldus inimese vastu.
Tänaseks on Krämps harjunud eluga kassijaamas. Tema strateegiaks on hoida madalat profiili, kuid see plaan luhtub tihtipeale liigse uudishimu või mängulusti tõttu. Reeglina üritab ta vaikselt voolates liikuda punktist A punkti B, kui tee peale ei satu just mõnd konservikaussi, palli, hiirekest või võbelevat suleritva, mille teises otsas on Jaamakorraldaja. Siis võib juhtuda, et Krämpsu unustab tagasihoidlikkuse, tõuseb kahele käpale ja näitab enda lumeinimese kostüümi lähemalt.
Elu uhke kasukaga ei ole siiski ainult lust ja lillepidu - üks hirmsamaid asju Krämpsu maailmas on kammimine. Ärevuse astet selle protseduuri abil saab mõõta varvaste abil – mida higisemad on varbad, seda suurem on ärevus. Veidi kangena ja hinge kinni pidades elab ta kasuka korrastamise küll vapralt üle, kuid põgeneb esimest võimalust tunnetades.
Tänaseks on Krämpsust sirgunud uhke kasukaga kass
Kuna Krämpsu ise oma musta ninaotsa, mütsikest, kõrvatäpikesi ega seljatagust ei näe, siis kahtlustame, et ta ise arvab, et on üleni valge kass. Või siis vähemalt sooviks ta olla kõige valgem kogu maailmas, sest kuigi teistesse kassidesse suhtub ta üldiselt neutraalselt, oleme vahel näinud teda kiuslikult käpaga patsutamas just valgeid kasse, kes on kassijaamas kodupeatust ootamas olnud.
Krämpsu ootab mõistvat ja kannatlikku kodu, kus ta saab elada toakassina ja kus tema usaldus inimese vastu saab vaikselt kasvada kääbusest sama uhkeks, nagu ta ise.
Kirjuta Krämpsule: info@kassijaam.eu
