Nuksiku lugu: mustvalge tõrges kass — kas talle kodu leidmine on võimalik?

Kaks aastat tagasi kevadel sündis Balti jaama turu kandis järjekordne pesakond kassipoegi. Turukassid ei jää reeglina nälga ja nii jaksavad üha uuesti poegida ning kassilapsed ka suureks kasvatada. Nuksik oli üks neist kassipoegadest, kelle ema tõi 2014. aasta suvel turu lähedale Telliskivi trammipeatuse juurde maailma avastama.

Nuksikut ja temaga koos müravaid kassikesi märgati. Kassijaama vabatahtlikud hakkasid plaani pidama, aga ruumi on alati liiga vähe ja hädas olevaid kasse liiga palju. Nii jõudis aitamise järjekord trammipeatuse taga elavate kassimürsikuteni alles 2014. aasta sügisel. 


Mustvalge uudishimulik tegelane läks juba esimesel korral pahaaimamatult püüdmispuuri, sõi seal rahulikult kõhu täis ja kui siis avastas, et on lõksus kinni, hakkas metsikult rapsima. Kassijaamas suurde puuri paigutatuna ei arvanud ta oma elu muutvast olukorras endiselt midagi head ja madistas edasi, rippudes küünte ja hammastega inimese kampsunivarruka küljes ja proovides elu eest põgeneda.

Nuksik tänaval


Tasapisi hakkas Nuksikuks ristitud kassipreili uue eluoluga harjuma ning üsna pea selgus, et suleridvaga tehtud pai paneb silmi kissitama ja pea viltu ajama. Kuulda oli ka tasast nurru. Tekkis aimdus, et Nuksiku metsikusegeen on alistatav. Peagi sai Nuksik steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibi ning koduotsimise teekond võis alata.
 


Mida mõtlevad vabatahtlikud, kui asuvad püüdma koduta mustvalget metsikuvõitu kassi? Kõigepealt mõtlevad nad, et tuleb aidata - ei tehta vahet kas kass on punane või kirju või must. Kui esimene võit on saavutatud ja kass on kätte saadud, siis rõõmustatakse kogu südamest. Kui kass on rapsikust varrukasrippuja-hammustaja-küünistaja, siis ohatakse ja alustatakse pika protsessi esimeste sammudega - hea kahejalgse tutvustamisega. Kui kass on mustvalge, siis ohatakse veelkord ja korrutatakse kodu ootamise aeg x-koefitsiendiga, sest aravõitu, metsikuvõitu, tagasihoidlikku ja sealjuures mustvalge värvikombinatsiooniga kassi inimesed enda lemmikuks lihtsalt ei soovi.

Nii on läinud ka Nuksikuga Telliskivi trammipeatusest. Ta on kaheaastane, olnud Kassijaama hoole all ligi poolteist aastat, arenenud vahvaks nurrikuks, aga oma kodu ta leidnud ei ole. Küll aga on ta leidnud austajaid-fänne nii temaga igapäevaselt kohtuvate jaamakorraldajate kui ka tema käpakäiku sotsiaalmeedia kaudu jälgijate hulgast.

Uhked vurrud ja uhked asendid

Mis teeb ühe tavalise mustvalge Nuksiku eriliseks? See on tegelikult pea võimatu ülesanne kirjeldada. Tegemist on mitme salapärase faktoriga, mis annavad kokku imepärase Nuksiku:


-erilised kavala ja targa vaatega mandlikujulised silmad;

- "näitlejameisterlikkus" ehk oskus etendada kümneid erinevaid ilmeid, mida saab inimkeelde tõlgendada;

- plastilisus, graatsilisus ja koomilisus omavahel kombineerituna. Paari tunni jooksul võtab Nuksik paarteist asendit, üks naljakam kui teine. Ei ole võimalik teda jälgida ilma naeru või vähemalt muigeta;


- armastus teiste kasside vastu. Nuksik on Kassijaamas tingimusteta kõige kassisõbralikum kass. Tal on oma lemmikud, kes saavad tema kaissu eelisjärjekorras, aga sõbralik peapuks ja mängule kutsumine klapib kõigi teistega;


- korras nurrumootor. Käivitub suleridva ja teiste kasside peale, aga pärast pikaajalist harjutamist ka õigel hetkel tehtud paisessiooni peale;


- mängulust ja uudishimu. Ikka esimesena on ta uute mänguasjade või värskelt toodud pappkasti kallal askeldamas. Kõik pallid paneb ta veerema ja hiired loobib peitu.


Mis jääb siis puudu?
 Sülefaktor. See, mis peab ühe keskmise kassivõtja meelest igas kassis olema. Kassijaama hoiukodu tingimustes Nuksik pigem väldib inimkäe lähenemist ja sülle võtta ta ennast ei lase. Samuti ei luba ta omale ravimeid anda või küüsi lõigata. Raske juhus, ütlevad jaamakorraldajad päid vangutades. Kelmiküla Kassijaamas on puudu ka kodufaktor ja ennustada, kas teistlaadi tingimustes oleks teisiti, ei ole võimalik.

Mitte miski ei pruugi siiski olla võimatu. Nuksik, kes patsutas varem puuri otsast koristavat jaamakorraldajat käpaga pähe, ei rutta enam esimese asjana käpaga vehkima või hammustama, vaid lubab ennast vahel silitada ja kõrva juurest sügada. Päris pikalt. Nurrudes. 
Tema mustvalget kasukat me aga muuta ei saa. Küll aga loodavad Kassijaama jaamakorraldajad, et mustvalge, ent väga värvika Nuksiku jaoks on kuskil keegi, kes tõrksa taltsutamise lõpule viib.
 Nuksik ootab sinu kirja: [e-mail].