Vaata, need loomad, kes hiljuti elasid suurtel aladel, on inimese süül välja surnud
MTÜ Kassiabi vabatahtlik
FOTO: Foto: Wikimedia Commons
Kindlasti on paljud kuulnud India ookeanis asuval Mauritiuse saarel elanud väljasurnud lennuvõimetutest lindudest, keda tunti dodo nime all. Peale Euroopa maadeavastajate tulekut saarele algas dodo-lindude, kes ei osanud inimesi isegi karta, massiline küttimine, mis viis nende harudlaste lindude väljasuremiseni. Kuid dodod ei ole ainuke linnuliik, kes on inimese piiramatu ahnuse ohvriks langenud. Sama kurva saatusega linde ja loomi on teisigi.
Kunagi asustasid need loomad ja linnud suuri alasid maismaal, kuid paljusid neist võis juba 20. sajandi alguses näha vaid pildiraamatus.
Atlase karu
Oli ainus karuliik Aafrikas, kelle asualad ümbritsesid Aafrika loodeosas paikneva Atlase mäestiku ümber olevat ala. Karude küttimine ja püük sai alguse juba Rooma impeeriumi ajal, mil loomi ei jahitud ainuüksi sportlikust huvist, vaid püütud loomad toimetati edasi Rooma, kus neid pandi võitlema gladiaatoritega ja julmade vaatemängude käigus vange puruks rebima. Sellise kohtlemise tõttu karude arvukus aegamööda vähenes ning kui keskajal hakati puidu tarbeks metsi raiuma, oli see karude populatsioonile järgmine suur hoop. Viimane karu lasti maha 19. sajandi keskpaigas.
Carolina papagoi
See ainuke Põhja-Ameerika papagoiliik asustas ulatuslikke maa-alasid alates New Yorgi piirkonnast kuni Mehhiko laheni ja läänes asuva Kaljumäestikuni. Sage küttimine ja püük tähendas, et 19. sajandiks oli lindude arvukus drastiliselt langenud. Ehkki suuremaid papagoiparvesid oli märgata veel 20. sajandi alguses, hävitati need ahnete küttide poolt kiiresti. Papagoidele sai saatuslikuks komme koguneda parve, et hoolitseda surevate liigikaaslaste eest või olla parvena surnud liigikaaslase ümber, mis muutis nad küttidele eriti hästi kättesaadavaks. Viimane Carolina papagoi suri 1918. aastal Cincinnati loomaaias. 1939. aastal kanti liik väljasurnud liikide nimekirja.
Gravenche ehk Genfi järve valge kala
Alpides Genfi järves elanud kalaliik, mis oli kunagi nii tavaline, et seda püüti tohututes kogustes. Ülepüügi tõttu hakkas nende populatsioon 20. sajandi alguses kiirelt vähenema. Viimast kala märgati järves ujumas 1950. aastal.
Hiidalk
Need üsna suured pingviini meenutavad lennuvõimetud linnud asustasid kunagi arvukalt Atlandi ookeani rannikualasid alates Gröönimaast ja Kanada idaosast kuni Briti saarte ja Euroopa mandri lääneosani. Traagilise saatusega linnud olid inimeste silmis eriti hinnatud oma sulgede poolest, mida kasutati patjade ja madratsite täitmisel. Fakt, et linnud olid lennuvõimetud, tegi nende püüdmise eriti lihtsaks. 17. sajandi lõpuks olid hiidalkide populatsioon Euroopas peaaegu hävitatud. Nähes olukorra tõsidust võttis Briti parlament 1770ndatel vastu esimese keskonnakaitseseaduse, millega keelati Suurbritannias hiidalkide küttimine. Aga kahjuks oli liiga hilja. Mida harudlasemaks muutusid linnud, seda rohkem ihaldati nende sulgi ja liha. Viimane pesal istuv lindudepaar kägistati surnuks kahe Islandi küti poolt. Kolmas kütt tallas muna peal, mida emaslind parajasti haudumas oli.
Nagu hiidalgidki, kuulutati nõmmekanad Põhja-Ameerikas esimesteks kaitsealusteks lindudeks, aga see ei peatanud nende väljasuremist. Nõmmekanade arvukus oli kunagi nii suur, et nende liha peeti vaese mehe toiduks. Neid kütiti nii palju, et 19. sajandi keskpaigaks ei olnud Ameerika mandril enam ühtki lindu. Nõmmekanade viimane pelgupaik oli Massachussettsis asuv saar, aga salaküttimine, kodulindudelt saadud haigused ja kodutud kassid avaldasid nende arvukusele negatiivset mõju. 1890ndate keskpaigaks oli saarel lindude arv vähenenud 100-ni. Ehkki 1908. aastal vastu võetud küttimiskeeld hakkas tasapisi mõju avaldama ning nõmmekanade arvukus hakkaski vaikselt kasvama 2000-ni, ei olnud sellest abi. 1916. aastal saarel puhkenud tulekahju hävitas populatsiooni ja tegi olematuks kogu lindude kaitseks tehtud töö. 1927. aastaks oli elus vaid 12 lindu, nende seas kaks emast. Viimane isaslind suri aastal 1932.
Jaapani merilõvi
Pea kahe meetri pikkune Jaapani merilõvi asustas kunagi hulgaliselt Jaapani ja Korea rannikualasid, kuid neidki kütiti arvukalt. Inimesi nende liha ei huvitanud, sest see maitses halvasti, küll aga olid hinnatud merilõvide nahk, rasv, luud ja vurrud. Luid kasutati meditsiinis, rasvast valmistati lampides kasutatavat õli ning vuntsidest tehti harju. 20. sajandi alguses kütiti Jaapanis igal aastal umbes 3000 merilõvi kuni 1915. aastaks oli alles vaid 50 isendit. Loomade arvukus jäigi madalaks kuni 1940ndateni, mil Teise maailmasõja merelahingud tegid ära selle töö, mida kütid ei jõudnud — lahingute käigus hävitati merilõvide viimased kolooniad ja asualad. Teated viimasest merilõvist pärinevad 1974. aastast.
Rändtuvi
Kuni 19. sajandini oli rändtuvi Põhja-Ameerika kõige arvukam linnuliik. Rändtuvide karjad koosnesid kuni miljardist linnust, mis tähendas, et kui parv üle inimese pea lendas, võis ülelend kesta tunde. Eurooplastest sisserändajad avastasid, et lindude liha on söödav ning algas massiline küttimine. Ühes Michiganis asuvas pesitsuskohas kütiti 1878. aastal kuni 50 000 lindu päevas ja seda viie kuu jooksul. Viimane 250 000 linnust koosnev parv kütiti 1896. aastal jahimeeste poolt ühe päeva jooksul! Viimane elusolev lind Martha, kes elas Cincinnatti loomaaias, suri 1914. aastal.
Falklandi saarte hunt
See loom asustas kunagi Atlandi ookeani lõunaosas asuvaid Falklandi saari. Arvati, et liik jäi saarele n-ö lõksu peale viimast jääaega, kui Falklandi saari Lõuna-Ameerika mandriga ühendav jääsild ära sulas. Peale 1760. aastat, kui Falklandi saared inimeste poolt asustati, nägid asukad hunte ohuna oma loomakarjadele ning algas saarte põlisasukast imetajate massiline küttimine. Falklandi saare hundid ei osanud inimesi karta ning neil polnud saarel ka puid ja põõsaid, mille varju peituda. Viimane hunt tapeti 1876. aastal.
