Kassiisand Sassik - erilise iseloomuga kuninglik kõuts, kellel on valitsejaamet hästi käpas

Kui Kassijaam oli umbes aastakese tegutsenud, võttis meiega ühendust inimene, kes oli enda koju korjanud väga palju tänavakasse. Ta uuris, kas meie saaksime temalt ühe neist endale võtta, ühe rahuliku ja toreda kassi.

Kuna sel hetkel oli meil võimalus uus jaamakass vastu võtta ja nii jõudiski meieni mustvalge suurt kasvu kassiisand, keda kutsuti Tšasikuks — Kellakeseks. Olles Kellakesega esimesed tutvused teinud, vaatasime, et tema on küll pigem isand Sassiku nägu ja tegu.


Lasime uue nime ja uue lootuse saanud Sassiku loomakliinikus üle vaadata ja kohe selgus, et meie toona umbes kolmeaastasel hoolealusel on vaja suuõõs korda teha — hambaid puhastada ja mõned eemaldada. Sassik sai loomulikult ka kiibistatud ja vaktsineeritud ning oligi valmis kodu otsima.
Kodu otsib Sassik aga siiamaani.


Me olime selleks muidugi valmis, et mustvalge kasuka ja veidi pahura olekuga kassi peale just tormi ei joosta, aga samas on pikk aeg Kassijaamas andnud meile hea võimaluse Sassikut hästi tundma õppida. Praeguseks on lausa raske ette kujutada, et õhtul või hommikul Kassijaama tuppa astudes ei ole üks suur must kogu uksel vastas tunglemas. Kui asjad käest pandud, tajub jaamakorraldaja ka selja tagant puurivat silmavaadet. Sassik otsib pingsalt silmkontakti, vaatab siis üksisilmi otsa, keerab vahepeal pea konservivarude poole ja ütleb siis “prääks!”

Kui jaamakorraldaja peaks viivitama nii olulise tegevusega kui konservijagamine, muutuvad prääksud nõudlikumaks. Sassik armastab väga ka igasugu värsket lihakraami ja kausid tühjenevad ülikiiresti.


Seda põrandal tammumise ootusaega on tore ära kasutada, sest Sassik talub siis kõik pikad paid ja müksab isegi peaga õrnalt vastu. Vahel krabame Sassiku ka sülle ja väikese ehmatuse peale ta kohe ära ei kalpsagi.


Konserv söödud, teiste jaamakasside kausid üle inspekteeritud, kolib Sassik oma “troonile“ — aknalaual olevale kastile, kust on kõige parem vaade õue. Teised kassid saavad seal istuda siis, kui Sassik lubab. Vahel ta lubab ka, isegi enda kõrvale laseb kui parajasti tuju on.

Nii võibki öelda, et Sassik oleks nagu Kassijaama kuningas. Suur, võimas, tõsine, mustast keebist valged karvakesed välja turritamas. Kui söögijagamise aeg välja arvata, siis ta jälgib oma valdusi kõrgustest. Kerra keerab ta end just seal, kus parasjagu tukk peale tuleb — ega teda väga ei huvita, kas ta kolmandaks kassiks pessa mahub või jääb hoopis keegi tema alla lebama. Mängudes soliidne Sassik eriti ei osale, kuigi vahel reageerib mõne paela peale üsna pööraselt.

Mitu Kassijaama külalist on öelnud, et kui nad vaid saaks endale praegu kassivõtmist lubada, siis nende valik oleks just isand Sassik. Me ise usume samuti, et Sassik koduta ei jää, tuleb vaid õige aeg ära oodata.

Umbes viieaastane Sassik otsib oma kuningriiki ja teenreid koos rikkaliku konservivaruga. Vastutasuks pakub ta muigama ajavaid hetki, heast söögikraamist motiveeritud sõprussuhet ja mine tea, võib-olla lubab kunagi inimesel ka enda voodis magada.

Huvi korral saada Sassikule kiri: [e-mail]