Pisarateni liigutav: Saaremaal otsis emakass ise endale pere, et oma poegadele turvalist elu võimaldada
Pereema Reeda kirjutab sotsiaalmeedias nii: Peppa valis meid välja ja tal oli tulles kingitus kaasas. Peppa tahtis oma kodu ja oma inimesi. Kaks nädalat ei toitnud, otsisin omanikke, aga Peppat see ei heidutanud. Õhtuti istus maja ees ja ootas, kuni viimnegi pereliige koju saabus, enne ta magama ei läinud.
Tänaseks on Peppast saanud oma aus ja ametlik kass /---/ Peppa on umbes 2-aastane sõbralik nurrumootor. Mu peas vasardab mõte, kas tõesti muutus see armas kassike üks hetk oma inimesele üleliigseks? Võib-olla just selle pärast, et tal see kingitus kõhus oli? Või valis ta ise uue elu...
Piilud sündisid 31.mail, 30 päeva peale seda, kui Peppa meie hoovile ilmus.
Postitus jäi silma ka Lemmikloom.ee-le ning küsisime mõned küsimused, et kuulda Peppa ja Piilude lugu.
Millal kiisu teie juurde ilmus ning mis kanaleid omanike otsimiseks kasutasite?
See oli maikuu teisel päeval, kui abikaasaga aias ringi jalutades tuli eemalt võsastunud metsast välja meile täiesti võõras koorekarva kassike. Meid märganuna tegi ta silmapilk suunamuutuse ja sammus saba püsti meie poole. Nädalaid hiljem temast loomaarstiga rääkides arutlesin, et kuidas ikkagi on nii, et ilmub kass õuele ja jääb, isegi kui ei toida teda? Kas tõstetaksegi lihtsalt auto pealt maha ja segaduses kass, kes oskamata kodu otsima minna, haarab esimesest õlekõrrest? Tohter ütles, et kass valib hoolega, vahel isegi mitu nädalat vaatab ja jälgib uue pere toimetusi salaja eemalt ning siis ühel päeval on ta platsis, nagu olekski see kõige loomulikum koht, kus ta olema peab. Nagu tahtes öelda: "Tere, siin ma nüüd olen!"
Tol hetkel meenus mulle koorekarva kassi saabumine ja kõik loksus paika, sest täpselt sellise enesekindla olekuga ta meie õuele tuligi. Oli see siis päriselt ka nii või mitte, aga mulle väga meeldib see mõte, et ta tõesti hoolega valis meid. Just meid, mitte kedagi teist.
Umbes kolmandal päeval peale kassi ilmumist meie õuele hakkas mulle tunduma, et tal ei ole plaani siit edasi liikuda. Ta oli sõbralik ja pealevaatamise järgi otsustades ka tõenäoliselt tiine. Ma ei osanud muud ette võtta, kui tegin temast pilti, kirjutasin pisut infot juurde ja jagasin seda oma Facebookis. Sealt omakorda jagasid sõbrad-tuttavad seda kuulutust edasi. Kahe nädala peale tuli mulle ainult üks vihje selle kohta, kust majast see kass võiks pärit olla. Ma võtsin südame rindu ja käisin küsimas. Ei olnud selle pere kass.
Kas loomade hülgamine Saaremaal on teie arust tõsine probleem, millega peaks kohalikud omavalitsused aitama tegeleda?
Olles nüüd selle loo sees ja suheldes varjupaiga inimestega, kes igapäevaselt vabatahtlikult Saaremaal tänavakassidele kaitset pakuvad ja nende tulevikku muuta püüavad, olen mõistnud, et on küll tõsine probleem. Küllap see on nii üle Eesti. Sotsiaalmeedias jagatakse väga palju infot kodututest kassidest, kes ootavad omale uut peremeest ja ma usun, et see on üks efektiivsemaid kanaleid selleks. Mulle öeldi, et hetkel on Saaremaa Lemmikloomade Turvakodus ja erinevates hoiukodudes üle maakonna uut kodu ootamas üle 120 kassi. Aastas leiab uue kodu umbes 150 kassi. Need on väga valusad numbrid.
Omavalitsustel on siin kindlasti teatud vastutus ja vähim, mida nad teha saaks, on katta leiukasside meditsiinilised kulutused, kiipimine ja steriliseerimine sealhulgas. Õnneks meie koduvald teatud määral aitab varjupaika ja ka kodukassidele organiseeritakse aegajalt soodustingimustel kiipimist.
Kuidas sündis otsus, et õuele ilmunud kiisu tuppa võtta?
Mul on nüüd tagantjärgi valus mõelda, et me ei toitnud teda kaks nädalat. Põhjus ikka klassikaline, et äkki siis läheb koju tagasi või liigub edasi. Aga ei, ta oli igal hommikul terrassiukse taga meid tervitamas ja päeva tipphetked olid need, kui lapsed koolist ja lasteaiast saabusid ning õue mängima suundusid. Ta hoidis alati nende ligi ja nautis paitusi. Olen ise kodune ja kui õues maad kaevasin või taimi istutasin, valvas see roheline silmapaar mind nurrumise saatel. Kui mina aiakäruga edasi liikusin, tuli kassike lähemale ja keeras jälle külje maha. Ja niimoodi päevast-päeva. Mõnel üksikul korral lõi ta meile ka küüned ja hambad sisse, kui liiga kõhu lähedalt katsusime, aga ma seletasin lastele, et see on ilmselt kiisupoegade kaitseks, kes tema kõhus peaks olema. Reaalselt me ju siis veel ei teadnud, kas ta ikka on tiine või mitte, kuigi ajaga muutus see silmnähtavalt aina tõenäolisemaks. Esimesed paar ööd ta magas vist lageda taeva all, kuniks mees ta varahommikul peenrakastist magamast leidis. See raputaski meid esimest korda ja pani omanikke otsima, sest õues langes temperatuur öösel nullilähedale ja kass, kes ise kodu üles ei leia, ei peaks mitte niimoodi kannatama. Tegime talle ühest tugevast pappkastist terrassile pesa, millesse soojaks küljealuseks paigutasin väikelapse vatiteki, millest minu lapsed on välja kasvanud ning mille olin juba rohkem kui aasta tagasi koos mõnede teiste tekkide ja suuremate vannilinadega ära pakkinud, et lemmikloomade varjupaika küljealuseks viia. Nüüd siis läks meil endil neid vaja... väga kummaline kokkusattumus.
Alguses kass kasutas uut pesa väga suure hoolega ja kõledamate tuulte aegu ka päevasel ajal. Soojemate ilmade saabudes eelistas põõsaaluseid.
Ühel õhtul oli juhtunud selline lugu, et läksin sõbrannadega kokku saama ja saabusin hilja. Mees käis lastega maal ja koju tulles jalutas kass nende autole vastu. Sai oma paitused kätte, aga ikka istus sama koha peal edasi ja ootas. Tund aega hiljem, kui pere hakkas magama minema ja mees aknalt kontrollis, siis kass ikka istus sama koha peal ja ootas. Abikaasa ütles mulle hommikul: "Kas sa tead, et see kass märkas, et sina oled puudu ja ootas sind terve selle aja?" Mida võiks üks naine ja ema selle teadmisega ette võtta, mida tunda?
Ma mõtlesin selle päevaga enda sees vettpidava versiooni välja, kuidas see armas kassike saaks meie juurde jääda ja kandsin mehele õhtusöögilauas oma soovi ette. Kümne minutiga oli mul tema toetus olemas. Meie põhimureks oli üksikute rünnakute jätkumine, sest arvasime, et lapsed hakkavad teda kartma ja kartsime ka seda, et äkki meie oma tubane kass temaga kuidagi ei klapi. Rääkisin varjupaiga inimesega ja sain toetust, et kui tõesti kuidagi ei klapi, siis nad aitavad talle uue kodu leida.
Sellest teadmisest, et me ei ole päris üksi, otsuse tegemiseks täiesti piisas ja me olime valmis hakkama selle kassi ja tema tulevaste poegade uueks pereks.
Iga laps unistab kassipojast, aga meie kass sai oma pojad enne, kui meile esimene laps sündis. Seega oli meil nüüd tekkinud harukordne võimalus kinkida lastele see kogemus näha sünni imet ja loomalaste kasvamist. See oli oluline argument, et seda kassi peame aitama just meie. Ütlesime seda ka üliõnnelikele lastele ja kõige vanema tütre ettepanekul ristisime uue pereliikme Peppaks.
Järgmisel päeval võtsin Peppa puuriga kaasa ja viisin arstile. Sai parasiidiravi ja kiibi. Tohter kinnitas tiinust. Vaktsineerida ei saanud, kuna enne on vaja parasiitidest vabaneda, mis võtab 10 päeva aega. Meile soovitati ta seniks teistest koduloomadest isoleerida, et parasiidid ei leviks, aga ega meil peale õue muud võimalust pole. Osad koerad närivad õues nagunii igasugu mustust ja meie oma on selle peale eriline meister, seega tuleb talle parasiiditõrjet teha regulaarselt. Ma ei näinud isoleerimises mõtet ja kuna Peppa oli ka tiine, siis oli mul tema tuppa harjutamisega eriline rutt. Ma ei tahtnud riskida sellega, et pojad sünnivad õues kuuri all või kes teab kus ja ta tassib neid ringi ning minul sekkuda ei luba. Siis meelitasimegi toiduga ta esimest korda ööseks tuppa. Esimesed paar ööd olin ise magamata, mõlemad kassid ka magamata. Nemad valvasid teineteist, mina lihtsalt kohanesin uue olukorraga. Mõlemal ööl käisin Peppat kella kolme ajal mööda maja otsimas, et äkki tahab õue asjale minna. Ei leidnud. Kella kuue ajal otsisin uuesti, leidsin üles ja jällegi maitsva toidupala abiga suutsin ta ülevalt korruselt alla ukse juurde meelitada. Kui juba õue sai, siis sörkis kiirel sammul roheluse poole pissile. Seda oli nii vahva jälgida ja mina olin rahul, et vahi kassi, nii kenasti peab põit terve öö!
Reaalselt juhtus aga see, et ta lasi teisel ööl ühe diivani meil risti-rästi täis. Vedasime diivani õue ja algas seebi- ning survepesu. Mina võtsin seda huumoriga, mees oli pisut rohkem mures, et äkki jääbki niimoodi tuppa tegema. Jagasin Facebookis pilti diivanipesust ja siis head sõbrad soovitasid, et kassid üldjuhul ei käi samas liivakastis, muretsegu ma Peppale oma kast. Ja sellega see probleem kaduski! Nii väike asi, millel on lihtne lahendus, kuid millest mõni inimene võib teha suuri ja põhjapanevaid järeldusi, et võetud kass ikkagi ei sobi tema koju. Meie puhul oli see puhtalt meie teadmatuse viga. Ja enamikul puhkudel see sellele taandubki, et midagi on puudu või kassi vajadusi mittearvestav, miks kõik kohe ei õnnestu.
Kas olete varem ka kodutute kasside abistamisega kokku puutunud või olete lausa ise vabatahtlik olnud?
Vabatahtlikuna varjupaiga juures toimetamise kogemus mul puudub. Küll aga on meie vanim laps koos kodutütardega käinud varjupaigas abiks koristamas.
Ma olen paaril korral tabanud ennast mõttelt, et tahaks ühele või teisele kassile hoiukodu pakkuda, kui olen näinud kuulutust, mis mind mingite asjaolude või kurva taustaloo tõttu eriti liigutab, aga see on alati mõtteks jäänudki oma kassi tõttu. Tegelikult, kui ma täna sellele mõtlen, siis äkki on meie hirmud olnud põhjendamatud. Hoiukoduks hakkamine ei käi nii, et sulle antakse kass ja vaata ise, kuidas hakkama saad.
Kui ei saa, on olemas varjupaiga inimesed, kellega konsulteerida ja sind aidatakse. Võib-olla aitaks siinkohal rohkem avalikku teavitustööd, et mis asi see hoiukodu on, kuidas see süsteem toimib ja teadmine, et alati on vabatahtlikud selja taga aitamas. Keegi ei jää oma hädas üksi ja kindlasti on olemas omad kuldsed reeglid, kuidas kohanemine oleks kõigile võimalikult valutu. No kasvõi meie diivan-liivakasti loole mõeldes.
Meie puhul jäi Peppale ja tema poegadele hoiukoduks olemise teema vahele, sest meie olime oma otsuse teinud nii, et tema jääb ja pojad on ka väga oodatud. Arsti juures Peppale paigaldatud kiibi vormistasin kohe enda nimele. Jah, varjupaigaga jäi kokkulepe, et kui tõesti kass ei kohane, siis nad aitavad, aga täna mul seda hirmu enam ei ole.
Kodutuid kasse abistanud, õigemini tänavalt tulnud kassidega koos elanud olen aga küll ja veel. Ma olin varateismeline, kui ema tõi polikliinikust tulles ühe armetu kassipoja koju kaasa. Vaeseke oli ekselnud keset sopast tänavat otse autorataste vahel. Sellest kassist sai tõeline pereliige ja suguvõsa legend ning peale teda on minu vanemad aegade jooksul pakkunud kodu veel viiele ise ukse taha ilmunud kassile või metsa sokutatud kassipojale.
Selliseid loomaarmastajaid on meie keskel tegelikult päris palju, lihtsalt sellest ei räägita ja nad ei ole ka kuskil vabatahtlikena kirjas. See omakorda tähendab, et reaalselt on tänavale sattunud kasside hulk veelgi suurem, kui need numbrid, mis ma enne välja tõin. Õnnelikumad leiavad kodud nn statistikaväliselt.
Kuidas ülejäänud perekond uude elukorraldusse ning liikmesse suhtus/suhtub?
See oli perekondlik otsus, ses suhtes polnud seda raske teha. Lapsed armastavad ja vajavad koduloomi, Peppa omaks tunnistamine ja poegade sünd pakub siiani iga päev suurt elevust ja südamerahu. Meie peres on kasvamas neli last ja see räägib ilmselt nii mõndagi ka pereisa toetuse ja suure pühendumise kohta. Samuti polnud probleemi seda olukorda selgitada ka minu vanematele, nagu aimata võite. Emale tõi Peppa lugu pisara silma. Teiste arvamus sellel teemal ei ole mulle oluline. On küll imestavat suhtumist, aga seda ei tohi hinge võtta.
Kindlasti nii mõnigi lugeja on huvitatud imearmsast punasest kassipojast. Kuidas ja millal nende loovutamine kõne alla tuleb?
Ma eelistaks muidugi, et kõik Peppa pojad jääks meie tutvusringkonda ja meil oleks võimalus nendega aeg-ajalt kohtuda, aga ma ei oska täna veel aimata, kas see unistus täitub. Vihjeid ja õhkamisi siit-sealt on juba kosta, samuti on mõned võõrad minuga ühendust võtnud. Punane nelikute pesakond on palju tähelepanu pälvinud, kuna jagan Peppa lugu ja pilte avalikult oma Facebooki albumis "Peppa ja piilud."
Ma ei ole veel poegi broneerima hakanud, kuna nad on nii väikesed ja me ei tea sedagi, kas nad on poisid või tüdrukud. Kas te teadsite, et punane emane on väga haruldane? Mina ei teadnud. Ja nüüd on mulle seda mitu korda öeldud, sest Peppa on ka seda karva.
Aga kui tõesti mõnel lugejal huvi punase kassi vastu on väga suur ja inimene on veendunud, et ta ei soovi võtta kassi varjupaigast, mis oleks kõige üllam tegu üldse, siis võib mulle endast märku anda. Näiteks ainuüksi Saaremaa varjupaigas on kodu ootamas viis punast kiisukest. Peppa pojad ei jää lageda taeva alla ka siis, kui me neile kodu ei leia, aga varjupaiga kassid on vaid ajutise katuse all ja see teeb mulle küll muret.
Hetkel on MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu pannud üles abipalve ja üleskutse pakkuda veel tänaval ootavatele pesakondadele hoiukodu. Kas ehk võiksite omalt poolt mõne sõnaga kirjeldada pesakonnale hoiukoduks olemist?
Ma nüüd kõigepealt täpsustan, et meie ei ole hoiukodu, sest meie olime enamaks valmis, kui varjupaigaga kontakteerusime. Mina võtsin nendega ühendust igapäevastes asjades nõu saamiseks, kuna olukord on uus ja ühtlasi aitavad nad meid koos omavalitsusega Peppa meditsiiniliste kulutuste katmisel, mis tehakse kõikidele leiukassidele, sealhulgas parasiidiravi, vaktsineerimine, steriliseerimine ja kiip. Hoiukodu pesakondades saavad ka pojad kõik need protseduurid, aga meie seda varianti ei valinud, sest me tahtsime juba praegu Peppat päriselt endale koos poegadega. Mis omakorda tähendab, et poegade kiibistamise ja vaktsineerimise kulud katame meie ja hiljem omakorda need inimesed loovutustasuna, kellele me pojad anname. Kiibiga võtab uus omanik ametlikult vastutuse kassi üle ja nii on lootust, et keegi neist enam tänavale ei satu.
Hoiukoduks olemise kohta on mul mingi arusaam tekkinud, et küllap see on üsna sarnane sellele, mis meiegi siin teeme, lihtsalt omandivorm on erinev. Hoiukodu puhul on kiibil omanikuks kantud varjupaik, ja kassidele tehtud igapäevakulutusi kaetakse vajadusel varjupaiga varudest. Täpsemate tingimuste osas tuleb uurida varjupaikade kodulehti või kontakteeruda otse, siis saab kõige paremad ja julgustavamad vastused.
Lemmikloom.ee soovib Peppale ja Piiludele ning pererahvale imelist elu ning kutsub üles inimesi oma kodukohas hoiukoduks või vabatahtlikuks hakkama!
