Kehaehitus määrab, kas koer on hea ujuja või on tal oht sügavas vees uppuda

Paljud meist on proovinud algelist ujumisstiili, mida nimetatakse koeraujumiseks. Ehkki ujumisstiili nimetus on tuletatud liigutustest, mida koerad ja teisedki loomad ujudes teevad, ei pruugi kõik koerad üldsegi mitte head ujujad olla.

Koerte võime hästi vee peal püsida on eelkõige seotud nende kehakujuga.
Koerad, kelle rinnaosa võrreldes tagakehaga on suur ja lai, ei ole ujujateks loodud. Tavaliselt on neil lühikesed käpad, mis ei võimalda hästi vee peal püsida. Seega näiteks buldogid ja taksid võivad sügavas vees kergesti ära uppuda.

See muidugi ei tähenda, et koeral ei võiks lasta madalas vees ringi joosta, kui ta ise seda naudib, aga kindlasti tuleks teda jälgida.

Osa koeratõuge ongi ajalooliselt aretatud vesistes tingimustes töötama, näiteks päästma inimesi või tooma jahisaaki. Hea ujumisoskusega on näiteks portugali veekoerad, iiri veespanjelid või labradori retriiverid, kellel on looduse poolt kaasa antud veekindel kasukas, tugevad ja pikad jäsemed ning ujulestadega käpad.

Aga on oluline teada sedagi, et kui koer on aretatud tööks vees, ei pruugi see alati tähendada, et ujumine talle meeltmööda on. Isegi ujumiseks sobiva kehaehitusega koerad võivad vett karta. Kuid tasakesi koera alguses madalas vees mänguasjadega harjutades on võimalik veehirmust üle saada.

Selleks, et koer suvel turvaliselt veemõnusid nautida saaks, võib talle soetada ka spetsiaalse koertele mõeldud päästevesti. Kuid isegi siis, kui koer on sünnipäraselt hea ujuja, tuleks alati valvata tema julgeolekut.

Allikas: BarkPost.com