Mõned loomad kasutavad seda võimet hoopis iseendale toidu hankimiseks ja saakloomade ülekavaldamiseks.

Kaheksajalad suudavad muuta oma värvust vastavalt ümbrusele. Selleks on nende nahal valgustpeegeldavad laigud. Abi on ka musklite pingutamisest - niimoodi saab loom muuta oma kuju ja tekstuuri ning sulanduda taustaga kokku.

Võrkurlaste perekonda kuuluv ämblik Cyclosa ginnaga punub hoolika võrgu, mis näeb eemalt vaadates välja nagu linnukaka. See aitab ämblikul teda varitsevate ohtude eest peitu pugeda. Valged laigutaolised võrgud ajasid segadusse isegi Hiina ämblikueksperdi I-Min Tso, kes alles lähemal vaatlusel märkas, et need asjad, mida alguses lihtsalt linnukakaks pidas, olid hoopis ämbliku peiduurkad.

Voogava mererohu all elab dekoraatorkrabi. See koorikloom haagib oma kooriku külge teiste loomade ja taimede osi. Seda võimaldavad kooriku küljes olevad väikesed ogad, mille funktsioon on sarnane takjapaelale, hoides paigal kõike, mida loom enda maskeerimiseks vajab. Alati ei vali dekoraatorkrabi mererohtu, vaid enese "ehtimiseks" sobivad korallid ja mürgine veefloora.

Lehtsaba-geko kasutab enese maskeerimiseks puukoort ja lehti. Ta ise näebki välja nagu poolsöödud puuleht, mistõttu on lehtsaba-gekot pea võimatu märgata. Nagu looma nimigi ütleb, on tal lehekujuline saba, mis näeb pisut kärbunud välja. Loomulikult on see kõigest efektiivne ja fantastiline kaitsetaktika, mis aitab roomajal end ümbritsevasse keskkonda sulandada.

Aafrikas elavad kalad, kes oskavad meisterlikult surnut mängida. Kirevlased (Cichlidae) on ahvenlaste sugukonda kuuluvad mageveekalad, kes äratavad tähelepanu oma värvidemänguga. Kalad on ellujäämiseks ära õppinud nutika triki. Nimelt sukelduvad nad saaki oodates järve põhja ja muudavad nii oskuslikult oma välimust, et saakloomad peavad neid ohutuks. Seejärel ründab siniseplekiliseks moondunud ja surnuna näiv kala nii ootamatult, et jõuab ühe kiire ampsuga uudishimuliku saagi alla neelata.

Allikas: The Dodo

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid