Marina Kaljurand saab oma lemmikloomadelt head energiat
„Koerad on minu energiaallikas ja suur tugi,” sõnab Marina Kaljurand. Juba lapsepõlves oma koerast unistanud väliministri ellu tuli esimene koer alles siis, kui tema enda kodus lapsed sirgusid. Kuid seda sügavam ja värvikam on olnud tema side lemmikloomadega.
„Mulle on loomad on alati väga meeldinud. Lapsena, kui mul oma lemmiklooma veel ei olnud, sest elasime linnakorteris ja arusaadavatel põhjustel ei olnud sinna kuidagi võimalik koera võtta, ehkki tollal unistasin saksa lambakoerast, olid kõik kohalikud krantsid minu sõbrad. Ema rääkis, et kui Lohusalus puhkamas käisime ja ma mööda küla jalutasin, õnnestus mul kõigi koertega sõbraks saada. Olid nad siis ketikoerad või tigedad koerad – kõikidega sain läbi. Ma tõesti ei tea, kuidas ma ketikoertega sõbrunesin, võib-olla nad tundsid, et suhtun neisse hästi. Aga mind ei ole ükski koer kunagi hammustanud ja mul ei ole koertega ühtki negatiivset kogemust,” peab Marina end vähemalt praegu veendunud koerainimeseks.
Perre tuli päris oma esimene koer pooleldi juhuse tahtel. Kord jäi Marina koos abikaasa Kalle ning laste Kaisa ja Kristjaniga pärast õhtusööki arutama, et perre oleks hädasti koera vaja ning peagi saigi ühiselt koeravõtt kokku lepitud. „Teadsime kindlalt, et tahame üsna väikest koera, kuid seadsime tingimuseks, et ta peab olema iseloomuga. Lehitsesime koerteatlast ning viimaks jäigi sõelale kolm tõugu, kelle seast valik teha: šoti terjer, kääbusšnautser ja taks. Järgmise sammuna võtsime ette ajalehekuulutused ja vaatasime, milline koer oleks kohe saadaval. Kui läksime šoti terjeri kutsikat valima, võtsime kõige tagasihoidlikuma, kes sellel ajal, kui teised kutsikad aktiivselt tähelepanu nõudsid, rahulikult nurgas seisis. Kasvataja soovitas küll teist kutsikat, aga meie tahtsime just teda, kõige äpumat. Nii me ostsimegi oma esimese šoti terjeri Cassandra, hüüdnimega Sannu, kes elas meiega koos 13 pikka aastat.”
Rahvasuu teab rääkida, et sinna, kus juba on, tuleb lisa ning Kaljurandade pere ei ole olnud selles suhtes erand. Kui Sannu oli saanud 7–8aastaseks, muutus ta kuidagi pirtsakaks, ei viitsinud jalutada ja kippus tujutsema, mille peale otsustati ühiselt võtta teinegi koer, Sannule seltsiks. Nõnda lisandus perre taksilaadne koer Rocky, keda Marina sõnul hakati kasvu tõttu hiidtaksiks kutsuma. Tõenäoliselt on tavalisest taksist tunduvalt kogukam Rocky hoopis taksi ja hagija segu, millest ka tema kopsakamad mõõdud. Rocky ema oli toodud varjupaigast, kus ei osatud isegi aimata, et koer võiks tiine olla. Uues kodus sündiski kuus kutsikat, kolm tavalist kasvu taksi ja kolm hiidtaksi. Rocky oli oma pesakonnas kõige suurem ja äpum ning nagu pere omanikelt kuulis, siis Rocky ema teda eriti ei armastanud, teisedki kutsikad kippusid kiusama.
Ja siis tuli Lennu…
„Kui Sannu eelmisel kevadel ära suri, oli kole aeg. Nutsime ja olime loomulikult väga kurvad. Kui sõpradele ütlesin, et Sannut enam pole, sain sõnumi, et praegu on üks must šoti terjer müüa, kas tahan kutsikat. Helistasimegi kutsika omanikule, kes on tuntud šoti terjerite kasvataja Viive Maranik. Ma lihtsalt rääkisin talle augu pähe, et ta annaks kutsika meile kodukoeraks, sest me pole näituseinimesed. Lubasime, et uhke nimega kutsikas Marland Lady Lennox saab omale hea kodu.”
Kodus sai noor koerapreili hüüdnime Lennu, sest ta on vahel nii kiire, et jääb mulje, et ta polegi koer, vaid hoopis lennuk. Marina kinnitab, et Lennut ei võetud Sannut asendama, aga kuna šoti terjer juhtus olema pere esimene koer, jäi see tõug kuidagi kalliks ja meelepäraseks, ehkki oma iseloomult on nad oi kui erinevad. „Sannu oli hästi peen ja väljapeetud daam. Ta ei tulnud musitama, kuid võisid teda paitada. Ta ei alandanud end ka koertevaheliste tülide lahendamisega. Kui mõni teine koer tuli, haukus Sannu tema peale, seejärel aga hüppas sülle, justkui öeldes, et kakle nüüd sina edasi. Lennu on see-eest tõeline rõõmurull, tal on alati hea tuju,” jagub perenaisel lemmiku kohta ainult kiidusõnu. „Lennu on nii õnnelik, et arvan, et ta oleks nõus teie koeraks ka hakkama. Käime korrapäraselt juuksuris, mis ei ole tema jaoks meeldiv protseduur, aga kui ta on kohal, siis tema saba alati vänderdab, alati annab ta juuksurile musi, alati on õnnelik.”
„Meil ongi nüüd šoti terjer ja šoti hiidtaks,” naerab Marina. „Kui Rockyga jalutame ja kõrval on ilusti pügatud šoti terjer, ei usu keegi, et Rocky on tegelikult krants.”
Ega kaks ilma kolmandata jää
Tegelikult on peres veel kolmaski koer, kes kuulub Marina tütrele Kaisale. Kaisa otsis just taksilaadset koera ning leidiski rõngassabalise tumedakarvalise viinerikoera Rambo. Koos Ramboga on kokku kolmepealine koerakamp omavahel suured sõbrad, kes teavad, et kui neid koos ühte autosse pakitakse, on midagi põnevat tulemas, näiteks sõit suvekodusse Hiiumaale või Männikul asuvasse ülisalajasse Marina lemmikjalutuspaika.
Peres on algusest peale kasvatatud koeri niimoodi, et nad pole ühe inimese, vaid terve pere koerad. Mõnda pereliiget kuulavad nad kas vähem või rohkem, aga on tähtis, et nad tunneksid end peres kõigiga võrdselt hästi. Kuid koertel endil on omavahel välja kujunenud hierarhia ning igaüks teab täpselt, mis on talle teiste poolt lubatud, mis mitte.
Marina sõnab, et koerad on ise üksteisele peres toimivad reeglid selgeks õpetanud. „Ainult Sannuga pidime vaeva nägema, kes näiteks ükskord isepäiselt otsustas üksinda Hiiumaal mere äärde minna või naabrite juurde kanamune tooma. Saime ta õnneks veel poolel teel kätte. Teiste koertega ei ole seda muret olnud. Isegi kui jalutama läheme ja ees on autotee, ootavad koerad kannatlikult, kuni neile järele jõuame. Nad ootavad käskluse ära, ja kui luba on antud, asuvad hooga teed ületama.”
Nüüd on Rocky on juba seitsmeaastane ja eks ta tahaks juba vahel veidi rahulikumalt elu võtta, aga energiline Lennu kasutab igasugu nippe, et vanemat sõpra mängima meelitada. Ja kui kaks nooremat, Lennu ja Rambo, omavahel riidlevad, kutsub vanem onu Rocky nad korrale. Tavaliselt piisab selleks nähvamisest, hammaste näitemisest või mõnest hoiatavast haugatusest.
Korraks oli ka kass...
Kaljurandade peres on loomi alati armastatud, kuid nagu Marina ise tunnistab, on kuidagi juhtunud, et lemmikuteks on osutunud millegipärast just koerad, kuigi ka kassiga on eluaset jagatud. Nimelt tuli pere juurde kunagi ise üks prügikastikass, selline suur ja kohev must-valge kõuts. Oma jamesbondiliku väljanägemise järgi saigi ta nimeks Bond. „Oi, ta oli kontrollimatu ja me saanud temaga üldse hakkama. Lõpuks viisimegi ta minu abikaasa ema juurde maale, sest ta pissis meie külaliste kingadesse ja oli ikka päris metsik.”
Bondiga sai siiski koos metsas jalutamas ja seenel käidud. Käigud osutusid vähemalt kahejalgsete jaoks üsna tülikateks, sest kui perel seenekorvid täis olid ja ärasõidu aeg käes, ei pruukinud kass end tükk aega näole anda. „Kui koera kutsud ja ta tuleb, siis meie seenelkäigud Bondiga kestsid niikaua, kuni Bond tahtis. Istusime kõik juba autos, andsime Bondile signaali, et aeg on ära minna, tegime isegi, nagu sõidaksime juba, aga miski ei aidanud. Ootasimegi siis, kuni kass mingi aja pärast metsast välja tuli, päikese käes end soojaks praadinud, haigutades ja ringutades. Tema arvas, et vat nüüd võime koju minna. Eks ta magas kusagil põõsas või oli piisavalt lähedal ning vaatas kogu seda pulli lihtsalt pealt. Ta teadis, et teda maha ei jäeta, ja mõtles siis, et ei viitsi veel koju minna, sest kui metsa sai juba tuldud, oleme veel natuke aega. Bondiga linnas jalutamas käia ei saanud kunagi, ainult metsas, kus ta hüppas rohu sees nagu jänes, kui meid vahepeal silmist kaotas.”
Pere on püüdnud koeri ka kassiga harjutada, aga koerad kipuvad ikkagi kassilt peksa saama. Nii ongi sõbralikud suhted kassidega loomata jäänud.
Loomadest on väga palju tuge
Ehkki lemmikuid ei saa võrrelda abikaasa või lastega, tõdeb Marina, et loomad on olnud talle energiaallikaks ja suureks toeks. „Koertega metsas jalutades saan mõelda omi mõtteid, tööasju. Olen oma kõnesid valmis kujundanud ja koju jõudes paberile pannud. Koertega koosveedetud aeg on eriline. Kui naasen 5–6päevasest lähetusest, on koerad alati nii õnnelikud, et annavad minu äraoleku andeks.”
Öeldakse, et iga loom valib välja inimese, kellega on tal kõige tugevam side. Marinal oli selleks Sannu, kes võeti isegi Moskvasse kaasa, et loom saaks Eesti suursaadiku töökohuseid täitnud perenaisega koos olla. „Seejärel läksin USAsse, kuhu ma ei saanud Sannut kaasa võtta, kuid sellegipoolest jäi ta läbinisti minu koeraks. Kui koju tulin, ei pööratud teistele pereliikmetele enam tähelepanu. See on isegi müstiline, sest mõnes mõttes olin ju reetur: sõitsin ära ja jätsin looma kuude kaupa teiste pereliikmete hoolde.”
Perenaine kinnitab, et Sannu oligi tõeliselt eriline koer, kellega pidevalt midagi juhtus. Ükskord Hiiumaal suutis ta saada löögi autolt, just selle teeotsa peal, kus sõitiski vaid üks masin päevas. Teinekord pidi jalutuskäigule viidud Sannu soojärve ära uppuma, mispeale Marina poeg Kristjan talle järele hüppas ja looma veest välja tõmbas. „Küll see saatus viskas talle viskas talle igasugu kaikaid kodaratesse, aga ta tuli jamadest välja. Lõpuks jäi Sannu väga haigeks. Meil oli arstiga juba kokku lepitud, et kui Sannul väga halb hakkab, on parem ta magama panna. Sannu iseseisvalt enam ei tõusnud ja oli näha, et ta oli õnnetu. Aga sellel hommikul, kui pidime ta magama panema, kõndis ta ise toidukausi juurde ja vaatas meid sellise näoga, et halloo, kas siin peres koeri ei toidetagi? Seejärel elas ta veel kaks nädalat, mille eest olen siiani väga tänulik. Oleksime ta magama pannud Tallinnas ja tuha viinud Hiiumaale, kuid Sannu kannatas meie esimese Hiiumaa väljasõiduni. Suurel reedel jäi ta rahulikult magama mere ääres oma puude all, kus on tema kodu. Isegi selle koha valis ta ise välja. Sannu oli vapustavalt vahva koer. Esimene meie pere päris oma koer.”
Ravivõimetega sõbrad
Looma silitamine või temaga samas toas magamine annab Marinale jõudu. „Lennu puhul tundub, et saime koos koeraga ka kassi, sest niipea kui diivanile istun, on ta kohe minu süles. Talle meeldib, kui teda silitatakse ja sügatakse. Vahel vaatan samal ajal telerit või loen raamatut ning süles istuv loom rahustab. Usun ka loomade ravivõimetesse. Kui magan, magab Rocky vastu minu selga ja sirutab end välja. Olin kunagi väga hädas radikuliidiga, ent sellest hetkest, kui Rocky 7–8 aastat tagasi minu selja vastas magama hakkas, ei ole kaebusi enam olnud. Vahel, kui põlved või jalad valutavad, oskab Rocky ise haige koha peale istuma tulla.”
Muidu rõõmsa ja positiivse olekuga Marina tunnistab, et on vahel koerte peale röögatanud ka, kui need liiga sõnakuulmatuks muutuvad. Ehkki nii Rambo kui ka Lennu on käinud kutsikakoolis, juhtub ikka vahel mõni king kannatada saama. Näiteks Lennule meeldib paarist välja valida just üks ja seda närima asuda. Kuid nii põhjalikku tööd kui Sannu, kes alustas botaste närimist sellega, et võttis kõigepealt paelad ükshaaval ära, ei ole Lennu õnneks tegema õppinud. Alati võiks loomade jaoks vabu hetki rohkem olla, tõdeb Marina, kuid lisab kiiresti, et seda aega, mil armastatud perenaine rohkem kodus viibima hakkab, peavad lemmikud veel ootama. „Isegi kui tulen väga hilja koju, leian ikka aja, et teha koertega maja ümber mõni ring või minna lihtsalt korraks õue.”
