FOTOD ja VIDEO: Staarkass Võrumaalt, kes juhib elu lennuväljal

Põlvamaal tegutsev Ridali lennuklubi saab lisaks purilennukipargile uhkustada päris oma maskotiga, kellest on aastate jooksul kujunenud klubi mitteametlik ülemus. Kass Korsaar tõesti teab, kuidas valitseda ja end kuuldavaks teha.

Korsaar ei vaata esialgu meie poolegi, kui talle külla jõuame. Päevakangelane põõnab mugavalt lennuklubi köögimajakese ukse ette asetatud vanal toolil ja kissitab aeg-ajalt päikese poole oma rohekaid silmi. See-eest võtavad lennuklubi juhataja Einar Viin ning klubi liige ja instruktor Alari Õun meid lahkelt vastu ning tõttavad abivalmilt Korsaari äratama, et saaksime kohe alguses temast mõne foto teha.

Kui avaldan kahtlust, kas kassi on ikka võimalik oma tahtmise järgi soovitud kohta istuma panna, ütleb Alari, et Korsaar poseerib meelsasti, aga tal on vaja ülessoojenemiseks aega. Selleks, et looma pildistamismeeleollu viia, on vaja teda süles hoida ning kõrva tagant ja kurgu alt üsna pikalt sügada. Ime küll, aga taktika toimib. Saamegi fotod mudellennuki ninal rahulikult istuvast kassist.

Lennuväljapealik, kes lendamist ei armasta

Korsaaril, kes sai oma nime täiesti juhuslikult ühe Teise maailmasõja aegse lennuki järgi, täitus tänavu juba 12. eluaasta. Täies elujõus ja toimekal loomal tegemisi jagub – lindude ja näriliste eest on tema valvata 40 hektari suurune lennuväli, ning kui lennuklubis midagi huvitavat toimub, teavitab ta sellest Facebooki kaudu oma üsna suurt sõprade ringi. Tegelikult tegid Korsaarile Facebooki-lehe muidugi lennuklubi liikmed, aga tore on mõelda, et Korsaar on üks üdini taibukas kass, kelle käpad kibelevad arvutiklahve vajutama, kui midagi meelel või keelel on.

Korsaari Facebooki-lehel olevast tutvustusest saab lugeda, et kass töötab Ridali lennuklubis ja elas 2004. aastal üle merekooli. Alari, kes teab looma eluloo kohta pikalt jutustada, räägib, et tegelikult see päris nõnda siiski ei olnud. „Facebookis küsitakse ju hariduskäiku, midagi tuli sinna kirjutada. Tegelikult on Korsaar pärit siitsamast Ridalist. Lennuvälja valvuri Marguse vanemad elavad siinsamas lennuvälja lähedal, sealt me ta pojana tõimegi. Enne Korsaari elas siin ka üks kass – pan Kass. Just selle poolakeelse viisakusega, millega härrade poole pöördutakse, teda kutsusimegi. Tema oli väga isepäine, käis palju ära, lennuvälja juhi ametit omaks ei võtnudki ja lõpuks kadus. Tema asemele tuligi Korsaar ja sai kümme korda kuulsamaks. Korsaar on koha omaks võtnud ja inimestele ta meeldib. Valvur toidab teda, nii et kass tunneb end siin tõesti koduselt. Korsaar on meie klubi maskott.”

Tundub, et Korsaar on saatuse tahtel õigesse ametisse sattunud, sest rahvamassid ja tehnika teda ei heiduta. Klubi liikmeid, kes käivad hobi- ja purilende tegemas, on kokku 30–35, klubi tegevust vedav tuumik on aga kümneliikmeline. Nädala sees on inimesi vähem, aga nädalavahetused on see-eest rahvarohkemad.

Suvel, kui piloodid põhitööst puhkavad, käiakse iga päev lendamas, talvel pigem korrapäraselt lennuparki hooldamas. Lisaks toimuvad klubis aeg-ajalt ekskursioonid, ning kuna lennurada kuulub Eesti Kaitseliidule, välja arvatud lennuraja äärde jääv hoonestatud ala ja hooned, mis on lennuklubi omanduses, korraldatakse paar korda aastas ka sõjaväelisi õppusi.

Alari oskabki siinkohal pajatada ühe naljaka loo sellest, kuidas Korsaarist saadi õppuste ajal legendaarne foto, millel on näha sõna otseses mõttes kassi lendamas, sest kassil oli pildistamise hetkel kõik neli käppa õhus. „Kord peeti maakaitse päeval maha üks näidislahing. Kaitseliitlased pidid separatistidele, kes olid Ridalis platsi hõivanud, koha kätte näitama. Lahingu alguses, kui lihtsalt automaate ja püsse paugutati, oli Korsaar köögis plate peal ja vaatas mängu pealt. Mingi hetk otsustas ta jalutama minna, kuid just sel hetkel muutus lahing väga ägedaks. Kahelt poolt anti kuulipildujavalanguid ja see oli eriti vali. Korsaarile, kes oli jäänud keset lahingumöllu, müra ei sobinud. Saamata aru, kust suunast lärm täpselt tuleb, pani Korsaar pikkade hüpetega minema. Pildile jäädes oli ta umbes 40 cm kõrgusel maast, esikäpad ette ja tagakäpad taha sirutatud, ning nägi välja nagu hõljukkass.”

Kuna Korsaarile müra meeltmööda ei ole, eelistab ta juhtida lennuvälja asju maa pealt, lendama loom ei kipu. „Kunagi võtsime ta lennuki käivitamisele kaasa, aga ta tundis end üsna häirituna, müra talle ei sobi,” jutustab Alari samal ajal Korsaari kõhualust sügades. Ka maandumisrajast hoiab loomake päevasel ajal targu eemale ning käib lennukite tarvis niidetud platsil vaid öösiti hiiri jahtimas.
„Korsaarile meeldib inimeste juures olla. Meil on välibaar, mida isekeskis nutumüüriks kutsume. Seal istutakse, süüakse ja jutustatakse päeva sündmusi põleva kamina taustal. Korsaar istub inimeste vahel, kuulab ja lihtsalt on seltsis. Ei ta nuru süüa ega midagi. Kord tuli üks piloot mõttele viia kass talveks Tallinna, aga selle idee laitsime kohe maha. Korsaar kuulub Ridalisse, ta on Ridali maskott. Siin on 40 hektari suurune ala, kus kõndida ja mida valitseda. Söök ja jook tuuakse ette, nädalavahetustel tulevad sügajad ja paitajad, kelle tähelepanu nautida.”

Aktiivne sotsiaalmeediakass

Jutustades näitab Alari Facebooki postitatud pilte, kus Korsaar pikutab keset rikkalikult kaetud pidulauda või vaatab terava pilguga kaamerasse ja teatab oma valmisolekust kandideerida presidendiks.

Kuidas sai Korsaarist sotsiaalmeedias terav-kriitiliste sõnavõttudega esinev kass? „Alguses avaldasime temast tehtud fotosid lennuklubi kodulehel, kuid mingil hetkel arvas kass, et võiks hoopis Facebooki ümber kolida. Nõnda algaski tema tähelend,” võtab Alari loo lühidalt kokku.

Kuna lennuklubi satuvad aeg-ajalt külastama ka prominentsemad kujud, kes koos Korsaariga pildile jäävad, oli hea need fotod meenutuseks üles postitada. „Mina ja Gerli Padar”, „Mina ja Jüri Aarma” on vaid mõned näited kuulsate inimeste seeriast, kellega kass isiklikult kohtunud on.

Peagi hakkas kasvama Facebooki-sõprade arv, kes soovisid Korsaari käekäiguga kursis olla. „Alguses, kui kass endale Facebooki konto sai, mõtlesime, et sõbraks saavad vaid need, kes on talle vähemalt korra pai teinud. Kuid sõbraks soovijate hulk oli suur, seega otsustas Korsaar, et võtab vastu kõik kutsed,” jutustab Alari ja näitab järgmist pilti, kus loom poseerib Metsatöllu laulja ja trummari Atsoga.

„Metsatöllu kontsert toimus siin kolm aastat tagasi, kui pidasime klubi 50. aastapäeva ja korraldasime Laheda vallavalitsusega ürituse „Lahedalt lendama”. Sellel ajal kui lava üles pandi ja heliproovi tehti, patseeris Korsaar laval. Ehkki õhtul oli kontserti tulnud kuulama 500 inimest, tundis kass end suurepäraselt, kõndis inimeste vahel ringi, istus pingil ja kuulas kontserti. Rahvamassid meeldivad talle.”

Oleme jõudnud pildini, kus Korsaar poseerib valimisplakatil. Loosungit „Vali mind!” täiendavad lubadused „Ei liiguta lillegi” ja „Investeerin teie raha konservidesse”. „Ausad lubadused olid,” kommenteerib Alari pilti. „Panime plakati Facebooki üles kohaliku vallavolikogu valimiste ajal. Korsaari kandidatuur sai ligi 300 meeldimist ja jagamist, mida oli kokku isegi rohkem, kui kolme esimese kandidaadi häältesaak. Naersime, et kass oleks vabalt võinud isegi vallavolikogu valimised ära võita.

Korsaariga on see lugu, et ta võib öelda, mida tahab. Ta on nagu kojanarr, kelle peale ei saa pahandada. Kui mõnikord on vaja kedagi või midg'agi kritiseerida, on Korsaar hea abimees, kelle kaudu seda teha. Näiteks on talle väga hingelähedased just lennundusteemad, ent ta on kutsunud kevadel ka konni üle tee aitama.”

Paneb isegi karmid mehed naeratama

Alari näitab, et Korsaaril on peas juba natuke halli ja nina peal mõni kärn, aga need ongi ainsad märgid lisanduvast vanusest. Muidu on tegu igati kõbusa kassihärraga, kes muudab lennuklubi argipäevad kahtlemata värvikamaks. „Paar päeva tagasi jäi Korsaar ööseks angaari kinni. Olin viimane, kes ära läks, teadmata, et Korsaar veel sees on. Hommikul tuli kass väga vihaselt ja häälekalt vastu ning ütles, mida ta minust arvab. Eks ta keeras öösel lennukiistmele magama, aga küll ta oli solvunud!” räägib Alari.

„Aeg-ajalt tulevad Korsaarile naljakad tuurid peale, näiteks jookseb ta suure hooga puu otsa, aga sinna jõudnult mõtleb, pagan, miks ma tulin, ja ronib vaikselt tagasi alla.”

Alari meenutab, kuidas Korsaar tänavusel Kevadtormi lõpetamisel sõdurite näo naerule ajas. „Kui õppustest väsinud, metsas habetunud higised sõdurid oma relvad ja kompsud maha olid pannud, käis Korsaar esialgu nende vahel ülbelt ringi. Sõdurid vaid naersid, eks nad paitasid kassi ja viskasid tema üle nalja.” Eesti kaitseväe juhatajale Riho Terrasele jättis Korsaar aga käe peale väikese mälestuse, mille peale Terras ütles vaid: „Iseloomuga kass!”

Iseloomu ja söakust Korsaaril jagub, sest aeg-ajalt tuleb koht kätte näidata mõnele uudishimulikule koerale, kes koos klubiliikmega on sattunud lennuväljalt läbi astuma. Kass on isegi taksile ja kurjale hundikoerale selgeks teinud, kes siin peremees on. Korsaar tolereerib vaid kahte haskit, kes aeg-ajalt tema kausist üle jäänud toitu käivad söömas. Alguses madistas kass ka nendega, aga nüüd kannatab koerad vaikides välja.

Kui suvi on aeg, mil tõmbab rohkem õue, siis külmad talved veedab kassihärra meelsamini köögis sooja ahju ääres või valvurimajakeses. „Köögis on Bullerjani ahi, mille peale on laotud telliskivid. Mõni aasta tagasi jäi Korsaar tellistele niimoodi tukkuma, et kõrvetas ühe näopoole vurrud ära – need olid täitsa krussis! Eks ta käiski paar kuud niimoodi, krussis vurrudega ringi.”

Külmal ajal on Korsaari jaoks köögitrepile tehtud väike soojustatud kuut – igaks juhuks, kui mingil põhjusel ei peaks loom sooja tuppa pääsema. Klubi liikmed aga muretsevad, et Korsaari kere mõõtu auk jääb talvel liiga kitsaks, sest kass suudab end siis korralikult paksuks süüa.

Alates 2004. aastast lennuvälja oma valvsa kontrolli all hoidnud kassil õnneks jõudu ja visadust veel jagub. Alari ohkab, sest ei taha mõeldagi sellele, et Korsaargi pole igavene, kuid avaldab rõõmsamal toonil lootust, et küllap on loomakesel ees veel palju aastaid. Seda loodame meiegi, kui Korsaar meist pärast pildistamist ja süles hoidmist sinnasamasse, päikesest soojendatud toolile istuma jääb.