VIDEO: Varjupaika toodi koer, kelle välimus ehmatas isegi kogenud töötajaid: midagi sellist ei olnud me varem näinud

Ühel õhtul toodi Varjupaikade MTÜ Paljassaare teel asuva varjupaiga ukse taha hüljatud loom, kelles oli esmapilgul oli raske koera ära tunda.

Asfaldil kössitas liikumatu pundar, hingemattev lehk nii tugev, et seda võis lausa käega katsuda. "Kas tõesti on tegu koduloomaga, kes oli seekord varjupaiga ukse taha toodud?" ei suutnud varjupaiga töötajad hämmeldust varjata. Varjupaikade MTÜ Facebooki postituses seisab:

Loomale lähenemisel kostunud arglik urin aitas tuvastada liigi ning sellegi, kus asub koera pea. Tundus, et loom oli samasuguses šokis kui valves olnud töötaja — aju tõrgub aru saamast, et selle haisva kuhila all on elus hingeke. Mis edasi?

Meist mitte sõltuvatel põhjustel on kohus keelanud hetkel uues varjupaigas koeri majutada. Õhtu Paljassaares on vaikne, üle poolsaare kõlab vaid varjupaiga töötaja ajude ragin. Majutada ei tohi, tõenäoliselt ei ole ka ükski kliinik nõus vastu võtma sellises seisus looma. Helistada hoiupaika? Hiljutiste sündmuste taustal tundub see halva ideena. Näidake mulle inimest, kellel oleks südant sellises olukorras looma mitte abistada? Nii algab pikast karvast ning väljaheidetest formeerunud rastakoera teekond Pärnu varjupaika.

Pärnu varjupaiga endine hooldaja Sirje on juba pügamismasinaga valmis seadnud, kuid kahjustuste ulatus on nii massiivne, et ilma narkoosita pole võimalik koera aidata. Seega vajame ka arsti. “Midagi sellist ei ole ma varem näinud”, ütlevad kõik loomaga kokku puutunud kogemustega inimesed. Paar tundi tööd ning 9,5 kg kaalunud puntra seest tuleb välja 7 kg kaalunud koerake — seega kaks ja pool kilo karvu ja väljaheiteid! Mõned küüned olid rõngasse kasvanud, osad jällegi sirged, 7 cm pikkused — pole ime, et loom käia ei suutnud.

Varjupaigas on Marleyks ristitud koera boksi kuhjatud hunnikutes tekke ning lisaks pesale veel üsna kinniste seintega transpordiboks, kuhu loomake võib varjule minna, kui end ebaturvaliselt tunneb.
Päev hiljem püüab Marley uuesti käima õppida — esimesed sammud on arglikud ning ebakindlad, otsekui tunneks koer hämmingut — kas tõesti on võimalik ka nii liikuda? Saba hakkab vaikselt edasi-tagasi võnkuma, kui koer tema jaoks hõrku viinerilõhna tunneb ning kuuleb inimesi sõbralikult rääkimas.

Lähipäevil seisab ees kliinikuvisiit, et põhjalikumalt üle vaadata tema vigastatud silm ning sabal paiknev vigastus. Oleme kindlad, et Marley uus ja ilusam elu algas 5. juulil kell 19.30, kui ta leiti varjupaiga ukse tagant.

Aita meil aidata ka Tallinna koeri, kelle saatuse suhtes ei saa me ükskõikseks jääda!