Koerakoolitaja Kati Ernits: Koer läheb omaniku nägu. Miks ja kuidas?

Mõneti on koer inimese jaoks viimane lüli metsiku loodusega. Ta õpetab meid iseendast paremini aru saama ja loomulikku keskkonda rohkem väärtustama.

Tänapäeval on lemmiklooma võtmise peamine põhjus enamasti emotsionaalne. Ka kunagine koerapidamise praktiline eesmärk – parandada inimese elukvaliteeti – saavutatakse suuremalt jaolt moodsa tehnikaga. Koerapidamisest saadav kasu võib väljenduda hoopis teisiti. Näiteks võib koer inimest suurepäraselt aidata emotsionaalse küpsemise teekonnal. Samuti võivad koeraga kaasnevad positiivsed tunded viia meid tegevusteni, mis parandavad meie tervist ja seeläbi ka elukvaliteeti.

Koer aitab meil endast paremini aru saada. Ilmselt on paljud kuulnud väljendit: „Koer läheb oma peremehe nägu.” Selle ütluse all ei ole niivõrd silmas peetud seda, et koer muutub füüsiliselt inimese sarnaseks, kuivõrd koera käitumist ja iseloomu.

Teise käitumise kopeerimist võimaldavad teatud tüüpi närvirakud, mida nimetatakse peegelneuroniteks. Peegelneuronid aitavad meil jäljendamise teel teistelt õppida. Elusolend ei õpi ainult sellest, mida näeb või kuuleb teist tegemas. Väärtuslikku infot saadakse ka teise tunnetest. Seega ei peegeldata ainult käitumist, vaid ka tundeid. Eri loomaliikide käitumine võib olla erinev, kuid tunnete keel on universaalne. Kõik loomad teavad, mis on hirm, rahu ja kindlustunne. Peegeldamine ei käi ainult liigi piires, vaid ka liikide vahel. Piltlikult võib öelda, et kui inimene tunneb mingis olukorras hirmu, siis loom tunneb samuti hirmu ja õpib selle hirmutunde kaudu, et neid nähtusi või objekte, mida inimene kardab, tuleb temalgi karta. Seetõttu saab koer inimese tunnetest tegelikult rohkem infot kui tema sõnadest ja tegudest. Tunnete peegeldamise funktsioon on evolutsiooniliselt oluline. Nimelt saab kõige kiiremini infot just tunnetest, sest mingile ärritile reageerides tekib kõigepealt tunne ja alles siis käitumine.

Koer näitab meile, millal rõõmu on liiga palju. Tihti reageerivad koerad inimese ärevusseisundile. Ärevus ei teki ainult hirmu, vaid ka ülevoolava rõõmu korral. Siinkohal on hea näide koerte inimesele peale hüppamise komme, millega on hädas paljud koeraomanikud ja nende külalised. Olenevalt koerast hüppab ta inimesele peale pärast pikemat või lühemat lahusolekut. Miks on seda nii raske kontrolli alla saada? Peamine põhjus seisneb selles, et tihti on inimese koera juurde tulek suur rõõmusündmus. Koeri tervitatakse ja silitatakse, olles seejuures ülevoolavalt rõõmus. Kui rõõmu saab liiga palju ja inimene on seetõttu ärev, muutub ka koer ärevaks. Kindlasti on paljud inimesed kogenud nii suurt rõõmu, et tahaks hüpata ja kogu maailmale oma rõõmu näidata. Ometi jääme väliselt vaoshoituks ega hakka mööda maja ringi jooksma, sest meile on nii õpetatud. Erinevalt inimestest ei suuda koerad paigal seistes oma rõõmust tekkinud ärevust alla suruda ja n-ö viisakad olla.

Rahulik inimene, rahulik koer

Loomad maandavad ärevust enamasti füüsiliste tegevustega, sest pinge on vaja kehast välja saada. Seetõttu hakkavad koerad haukuma, jooksma, inimesele peale hüppama või muud säärast tegema. Vahel võivad koeraomanikud selles olukorras koerale käsklusi anda, näiteks „Istu” ja „Ei”. Enamasti koerad selles olukorras käsklusi ei täida, sest ärevusseisundis on keskendumine ja mõtlemine pärsitud. Koer on siin inimesele suurepärane peegeldaja, kes näitab, kui intensiivne tema rõõmutunne ja sellest tulenev ärevus parasjagu on. Võime paigal seista, püüda teha rahulikku nägu ja teistele inimestele paistagi rahulikud, aga koera ära ei peta. Tema reageerib sellele, mis päriselt me sisemaailmas toimub. Kui oleme päriselt rahulikud, on seda ka koer. Rahulik koer üldjuhul inimese najale ei hüppa. Kindlasti ei saa öelda, et koera juuresolekul ei tohi rõõmus olla. Küsimus on mõõdukuses. Liiga palju rõõmu ei ole kasulik, sest sellega kaasnev ärevus tekitab loomale seisundi, mille maandamiseks ta kasutab loomale omaseid viise, mis on inimesele sageli ebameeldivad. Enne kui koer rahuneb, pole võimalik ta käitumist tulemuslikult korrigeerida ega uut ja meile meeldivamat käitumist õpetada. Ärevusseisundis loom ei suuda piisavalt keskenduda ega ole seetõttu õppimisvõimeline. Keskendumisvõime on märksõna, mis määrab ära, kas rõõmutunne on meile kasulik või kahjulik. Keskendumisvõime tähendab, et suudetakse oma tähelepanu fookust muuta ja ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda. Kui koer seda enam ei suuda, on see märk liigsest ärevusest. Tihti on see ka märk omaniku ärevusseisundist.

Koerad peegeldavad meie ebakindlust. Levinud on arusaam, et koera kuuletumiseks on vaja talle selgeks õpetada hulk käsklusi. Kui piisaks ainult refleksikinnitusest tegevus = preemia, oleksid kõik kutsikakooli lõpetanud koerad eeskujuliku käitumisega ja täidaksid alati omaniku käsklusi. Ometi nii ei ole. Olen aastate jooksul näinud päris palju koeraomanikke, kes on käinud mitmes koertekoolis ja ennast igakülgselt koera käitumise kohta harinud. Koerale on refleksikinnitusena selgeks õpetatud palju käsklusi, aga ometi ta ei kuuletu ja täidab käsklusi siis, kui ise tahab. Samuti olen näinud palju koeraomanikke, kes pole päevagi koertekoolis käinud ega ühtegi asjakohast raamatut lugenud, aga kellele koer kuuletub rõõmuga.

Miks see nii on? Põhjus peitub jällegi inimese sisemaailmas. Koer kuuletub märksa paremini enesekindlale, rahulikule ja õiglasele koeraomanikule. Sellised omanikud räägivad koeraga pigem vähe ning on oma kehakeeles selged ja konkreetsed, sest koer saab lõhnamaailmast ja kehakeelest rohkem infot kui helidest ja jutust. Koer vajab rahulikku, enesekindlat ja õiglast juhtimist. Eriti hästi tajub koer inimese enesekindlust ja ka ebakindlust kriitilistes olukordades. Mida raskem olukord, seda suurem peab olema vastutava isiku ehk juhi sisemine tasakaal ning suutlikkus jääda rahulikuks ja säilitada mõtlemisvõime.

Siinkohal võib tuua palju elulisi näiteid. Üks koeraomanike suuremaid proovikive on saada oma koeraga rahulikult mööda teisest koerast, nii et koer kuuletuks omanikule ega muutuks ärevaks. Kui koer kardab teisi koeri ja tal on seetõttu probleeme neist möödumisega, ei piisa ainult sellest, kui koerale on lihtsas olukorras selgeks õpetatud käsklus „Kõrval” ja omanik püüab seda kasutades koera kuuletuma sundida. Koer saavutab turvatunde ja suutlikkuse teisest koerast rahulikult mööduda üksnes juhul, kui tema omanik suudab rahulik ja enesekindel olla ning sedasi anda oma loomale kõige selgemast allikast infot, et olukord on turvaline. Alles siis hakkavad varem õpetatud käsklused toimima. Ei loe see, mida teeme või ütleme, vaid see, milliseid signaale koerale enda olekuga anname. Koer saab peamiselt infot meie seisundist.

Omanik olgu koerast enesekindlam

Teiseks näiteks võib tuua isased koerad, kes on väga enesekindlad ja tahavad võidelda teiste isastega näiteks paaritamisõiguse pärast. See on levinud isaste koerte kaklemise põhjus. Kui soovime, et koer sellises ärevas olukorras inimesele kuuletuks ja reageeriks käsklusele „Ei”, peab omanik olema koerast veelgi enesekindlam ja seesmiselt jõulisem, et nimetatud tegevust pidurdada. Siin kehtib reegel „Tugevama tahe jääb peale” ja tugevus ei väljendu füüsilises jõus, vaid enesekindluses.

Sageli juhtub, et me ei olegi päris teadlikud, mis meie sisemaailmas toimub. Ei ole kerge endale tunnistada, et ma ei saa koera juhtimisega hakkama, sest ma ise kardan selles olukorras. Eitamine ja enesele valetamine ei muuda kindlasti olukorda paremaks. Sellisel juhul ei hakka inimene probleemi õigest otsast lahendama ja tulemust ei tule. Koerad on ausad ja autentsed peegeldajad. Nad reageerivad alati sellele, mis meie sees päriselt toimub. Kui me seda teadvustame ja oskame märgata enda tunnete mõju peegelpildile ehk koerale, siis suudame ka enda tunnetest paremini aru saada ja seda teadmist kasutades oma elukvaliteeti parandada. Oluline ei ole see, mis juhtub, vaid see, kuidas suhtun.

Koer aitab parandada inimese tervist. Üks koera põhivajadusi on liikumine. Kui loom ei saa piisavalt liikuda, koguneb tema kehasse pinge ja koerad hakkavad üleliigsest pingest vabanemiseks tihti käituma viisil, mis meile ei meeldi, näiteks haukuma, närima, kaevama, mööda aiaäärt jooksma, ulguma. Võib öelda, et liikumine on olulisim tegevus, mida inimene saab koerale pakkuda. Kui hooliv omanik pakub loomale piisavalt liikumisvõimalusi eesmärgiga tagada talle füüsiline ja vaimne heaolu, mõjutab ta märkamatult ka enda füüsilist ja vaimset tervist.

Olen olnud tunnistajaks mitmele imelisele loole, kus koera võtmine aitas inimese tervist märgatavalt parandada. Näiteks varem vere suure kolesteroolisisaldusega hädas olnud naisterahvas saavutas pärast koera võtmist soovitud näidu, sest hakkas koeraga iga päev metsas jalutamas käima. Varasemad treeningud spordiklubides ei olnud soovitud tulemusi andnud. Mitu koeraomanikku on rääkinud kehakaalu vähenemisest, mida nad varem ei suutnud saavutada. Suurim kaalukaotus, millest mulle on räägitud, on 30 kilo. Kuidas see koer siis ikkagi aitab? Asi on väga lihtne.

Koer on kõigest motivaator. Kui inimene on motiveeritud tegutsema, tunneb ta rõõmu ja kindlust juba protsessist enesest ega keskendu ainult tulemusele. Kui liikumise põhjus on kohustus kaalust alla võtta või vere kolesteroolisisaldust vähendada, siis enamasti me protsessi ei naudi, vaid hoiame kinni soovitud arvulisest tulemusest. Kui tulemused ei tule sellised, nagu ootame, ega nii kiiresti, kui soovime, siis kogeme rõõmu asemel pettumust ja süütunnet. Enamgi veel, kui me pole piisavalt motiveeritud, pole me tihtilugu ka piisavalt järjepidevad. Muutusteks on aga vaja aega ja järjepidevust.

Looduslik antidepressant

Liikumine ei ole kasulik ainult füüsilise tervise seisukohast, see aitab maandada ka vaimseid pingeid. Võib isegi öelda, et liikumine on looduslik antidepressant. Peale stressimaanduse stimuleerib mõõdukas tempos liikumine inimese mõtlemisvõimet. Avarusse pööratud pilk soodustab uute ideede tekkimist ja keerukamate seoste nägemist märksa paremini kui toas arvutiekraani vaatamine. Kõik koeraomanikud, kes panustavad oma looma heaolusse ja pakuvad talle tänapäeva väärtuslikemat hüve – looduses liikumist –, saavad kuhjaga premeeritud parema füüsilise ja vaimse tervisega.

Koer aitab säilitada sidet loodusega. Inimese elukeskkond on viimase saja aasta jooksul tohutult muutunud.

Meie endi kujundatud keskkonnal on looduse ja loomulikkusega järjest vähem pistmist ning seetõttu oleme ka ise muutunud. Tohutu infoküllus, vilkuvad ekraanid ja tarbed, mida me tegelikult ei vaja. Kõikide teiste liikide jaoks on loodus lõplik. Nende eesmärk on elada, paljuneda ja surra. Ja nad on rahul. Ainult inimene tahab tahtmise pärast. Sageli ongi koer inimese jaoks viimane lüli metsiku loodusega. Ta õpetab meid iseendast paremini aru saama ja loomulikku keskkonda rohkem väärtustama.

Ehkki endiselt ei ole loodud sensoreid, mille tundlikkus ja kasutusampluaa oleks võrreldav koera ninaga, suudavad tehnilised lahendused koera ajaloolisi funktsioone küllalt suures ulatuses asendada. Siiski ei ole inimesed koerapidamisest loobunud. Tõenäoliselt on koera varasemad funktsioonid asendunud teistsugustega.

Meile „peegliks olemine”, liikuma motiveerimine ja sellega kaasnev positiivne mõju meie tervisele ning meie ja looduse vaheliseks ühenduslüliks olemine on mõjud, mida olen koerte ja koeraomanikega kokku puutudes märganud, kuid mida koeraomanikud sageli ei teadvusta. Loomulikult ei pruugi see olla ammendav loetelu. Mulle meeldib mõelda, et koerapidamine mõjutab meid peale kõige mainitu ka viisil, mida me siiani täielikult ei mõista, kuid mida vähemalt koeraomanikud vajavad.