Koer läheb omaniku nägu ja on sinu peegeldaja. Miks ja kuidas ta seda teeb?

Tänapäeval on lemmiklooma võtmise peamine põhjus enamasti emotsionaalne. Ka koera pidamise kunagine praktiline eesmärk, parandada inimese elukvaliteeti , saavutatakse suuremalt jaolt moodsa tehnikaga. Koerte pidamisest saadav kasu võib hoopis teisiti väljenduda. Näiteks võib koer olla suurepäraseks abiks inimese emotsionaalse küpsemise teekonnal. Samuti võivad koeraga kaasnevad positiivsed emotsioonid viia meid tegevusteni, mis parandavad meie tervist ning seeläbi ka elukvaliteeti.

Koer aitab meil endast paremini aru saada

Ilmselt on paljud kuulnud väljendit „Koer läheb oma peremehe nägu!“ Selle ütluse all ei ole nii väga silmas peetud seda, et koer muutub füüsiliselt inimese sarnaseks, vaid pigem koera käitumist ja iseloomu.

Teise käitumise kopeerimist võimaldavad teatud tüüpi närvirakud, mida nimetatakse peegelneuroniteks. Peegelneuronid aitavad meil teistelt õppida jäljendamise teel. Elusolend ei õpi ainult sellest, mida ta näeb või kuuleb teist tegemas, vaid väärtuslikku infot saadakse ka teise emotsioonidest. Seega, ei peegeldata ainult käitumist, vaid ka emotsioone. Erinevate loomaliikide käitumine võib olla erinev, kuid tunnete keel on universaalne. Kõik loomad teavad, mis on hirm, rahu ja kindlustunne. Peegeldamine ei käi ainult liigisiseselt, vaid ka erinevate liikide vahel. Piltlikult võib öelda, et kui inimene tunneb hirmu mingis olukorras, siis ka loom tunneb hirmu ja õpib läbi selle hirmutunde, et neid nähtusi või objekte, mida inimene kardab, tuleb ka temal karta. Seetõttu saab koer tegelikult rohkem infot inimese emotsioonidest kui tema sõnadest ja tegudest. Emotsioonide peegeldamise funktsioon on evolutsiooniliselt oluline. Nimelt, kõige kiiremini saab infot just emotsioonidest, sest mingile ärritile reageerides tekib kõigepealt emotsioon ja alles siis käitumine.

Koer näitab meile, millal rõõmu on liiga palju. Väga tihti reageerivad koerad inimese ärevusseisundile. Ärevus ei teki ainult hirmu, vaid ka ülevoolava rõõmutunde puhul. Heaks näiteks on siin koerte inimesele pealehüppamise komme, millega on paljud koeraomanikud ja nende külalised hädas on. Sõltuvalt koerast hüppavad koerad reeglina inimesele peale pärast pikemat või lühemat lahusolekut.

Miks on seda nii raske kontrolli alla saada?

Peamine põhjus seisneb selles, et tihti on inimese koera juurde tulek suur rõõmusündmus. Koeri tervitatakse ja silitatakse olles sealjuures ülevoolavalt rõõmus. Kui rõõmu saab liiga palju ja inimene on seetõttu ärev, muutub ka koer ärevaks. Kindlasti on paljud inimesed kogenud nii suurt rõõmu, et hea meelega hüppaks ja karjuks kogu maailmale kui rõõmsad me oleme. Ometi jääme väliselt vaoshoituks ja ei hakka mööda maja ringi jooksma, sest meile on nii õpetatud. Erinevalt inimesest koerad ei suuda paigal seistes oma rõõmust tulenevat ärevust alla suruda ja „viisakad olla“. Loomad maandavad ärevust enamasti läbi füüsiliste tegevuste, sest pinge on vaja kehast välja saada. Seetõttu hakkavad koerad siis haukuma, jooksma, inimesele peale hüppama või muud sarnast tegema. Vahel võivad koeraomanikud selles olukorras koerale käsklusi anda. Näiteks „Istu“ ja „EI“. Enamasti koerad neid selles olukorras ei täida, kuna ärevusseisundis on keskendumine ja mõtlemine pärsitud.

Koer on siin inimesele suurepäraseks peegeldajaks, ja näitab kui intensiivne tema rõõmutunne ja sellest tulenev ärevus parasjagu on. Me võime füüsiliselt paigal seista, püüda teha rahulikku nägu ja teistele inimestele paistagi rahulikud. Koera aga ära ei peta. Tema reageerib sellele, mis päriselt meie sisemaailmas toimub. Kui oleme päriselt rahulikud, on seda ka koer. Rahulik koer reeglina inimese najale ei hüppa. Kindlasti ei saa öelda, et koera juuresolekul ei tohi rõõmus olla. Küsimus on vaid mõõdukuses. Liiga palju rõõmu ei ole enam kasulik, kuna sellega kaasnev ärevus tekitab loomale seisundi, mille maandamiseks ta kasutab loomale omaseid viise ning need on sageli inimestele ebameeldivad. Enne kui koer rahunenud on, ei ole võimalik ta käitumist ka tulemuslikult korrigeerida ehk uut ja meile rohkem meeldivat käitumist õpetada. Ärevusseisundis loom ei suuda piisavalt keskenduda ning ei ole seetõttu õppimisvõimeline. Keskendumisvõime on märksõna, mis määrab ära selle, kas rõõmutunne on meile kasulik või kahjulik. Keskendumisvõime tähendab, et ollakse suutelised oma tähelepanu fookust muutma ning ühelt tegevuselt teisele ümber lülituma. Kui koer enam seda ei suuda, siis on see märk liigsest ärevusest. Väga tihti on see ka märk omaniku ärevusseisundist.

Koerad peegeldavad meie ebakindlust. Väga levinud on arusaam, et koera kuuletumiseks on vajalik loomale selgeks õpetada rida käsklusi. Kui piisaks ainult refleksikinnitusest tegevus = preemia, siis oleksid kõik kutsikakooli lõpetanud koerad eeskujuliku käitumisega ning täidaks käsklusi alati kui omanik seda ütleb. Ometi see nii ei ole. Olen aastate jooksul näinud päris palju koeraomanikke, kes on käinud mitmetes koertekoolides ning harinud ennast igakülgselt koera käitumise vallas. Koerale on refleksikinnitusena selgeks õpetatud palju erinevaid käsklusi. Ometi koer ei kuuletu ja täidab käsklusi siis kui ise tahab. Ja samal ajal olen näinud mitmeid koeraomanikke, kes pole päevagi koertekoolis käinud ega ühtegi raamatut sellel teemal lugenud aga koer kuuletub neile rõõmuga.

Miks see nii on?

Põhjus seisneb jällegi inimese sisemaailmas. Koer kuuletub oluliselt paremini enesekindlale, rahulikule ning õiglasele koeraomanikule. Sellised omanikud räägivad koeraga pigem vähe ja on oma kehakeeles selged ning konkreetsed, sest koer saab rohkem infot lõhnamaailmast ning kehakeelest kui helidest ja jutust. Koer vajab rahulikku, enesekindlat ja õiglast juhtimist. Eriti hästi tajub koer inimese enesekindlust või ka ebakindlust kriitilistes olukordades. Mida raskem olukord, seda suurem peab olema vastutava isiku ehk juhi sisemine tasakaal, tema võimekus jääda rahulikuks ning säilitada antud olukorras mõtlemisvõime.

Eluliste näidetena võib siin välja tuua mitmeid. Koeraomanike üks suuremaid väljakutseid on saada oma koeraga rahulikult mööda teisest, vastutulevast koerast nii, et tema koer ei muutuks ärevaks ja kuuletuks oma omanikule. Kui koer kardab teisi koeri ning tal on seetõttu probleeme neist möödumisega, ei piisa ainult sellest, et koerale on lihtsas olukorras selgeks õpetatud käsklus „Kõrval“ ja omanik siis püüab seda kasutades koera kuuletuma sundida. Koer saavutab turvatunde ja suutlikkuse teisest koerast rahulikult mööduda vaid juhul, kui tema omanik ise suudab olla rahulik ja enesekindel ning läbi selle anda oma loomale kõige selgemast allikast infot, et olukord ongi turvaline. Alles siis hakkavad eelnevalt selgeks õpetatud käsklused toimima. Ei loe see, mida me teeme või ütleme, vaid see, milliseid signaale me koerale enda olekuga anname. Meie seisund on see, millest koer peamiselt infot saab.

Teise näitena võib tuua isased koerad, kes on ise väga enesekindlad ja tahavad võidelda teiste isastega näiteks paaritamisõiguse pärast. See on isastel koertel väga levinud kakluse põhjuseks. Kui soovime, et koer sellises ärevas olukorras inimesele kuuletuks ja reageeriks käsklusele „Ei“, peab inimene oma koerast olema ise veel enesekindlam ja seesmiselt jõulisem, et nimetatud tegevust pidurdada. Siin kehtib reegel “tugevama tahe jääb peale“ ja tugevus ei väljendu siin füüsilises jõus vaid enesekindluses.

Sageli juhtub, et me ise ei olegi päris teadlikud, mis meie sisemaailmas toimub. Ei ole kerge endale tunnistada, et ma ei saa koera juhtimisega hakkama, sest ma ise kardan selles olukorras. Eitamine ehk enesele valetamine olukorda kindlasti paremaks ei muuda. Sellisel juhul ei hakka inimene probleemi õigest otsast lahendama ning tulemust ei tule. Koerad on ausad ja autentsed peegeldajad. Nad reageerivad alati sellele, mis meie sees päriselt toimub. Kui me seda teadvustame ja oskame enda emotsioonide mõju peegelpildile ehk koerale märgata, siis suudame ka enda emotsioonidest paremini aru saada ning seda teadmist kasutades oma elukvaliteeti tõsta. Oluline ei ole see, mis juhtub, vaid see, kuidas suhtun.

Koer aitab parandada inimese füüsilist tervist. Koera üks põhivajadustest on liikumine. Kui loom ei saa piisavalt liikuda, siis koguneb tema kehasse pinge ning üleliigset pingest vabanemiseks hakkavad koerad tihti käituma viisil, mis meile ei meeldi. Näiteks haukumine, närimine, kaevamine, mööda aiaäärt jooksmine, ulgumine jms. Võib öelda, et liikumine on kõige olulisem tegevus, mida inimene saab koerale pakkuda. Kui hooliv omanik pakub loomale piisavalt liikumisvõimalusi eesmärgiga tagada talle füüsiline ja vaimne heaolu, mõjutab ta märkamatult ka enda füüsilist ja vaimset tervist.

Olen olnud tunnistajaks mitmetele imelistele lugudele, kus koera võtmine aitas inimese tervist oluliselt parandada. Näiteks varem kõrge kolesterooliga hädas olnud naisterahvas saavutas peale koera võtmist soovitud näidu, kuna hakkas igapäevaselt koeraga metsas jalutamas käima. Varasemad treeningud spordiklubides ei olnud soovitud tulemusi toonud. Mitmed koeraomanikud on rääkinud kehakaalu langusest, mida varem saavutada ei suudetud. Suurim kaalukaotuse number, millest mulle on räägitud, oli 30 kilo.

Kuidas see koer siis ikkagi aitab?

Asi on väga lihtne. Koer on kõigest motivaator. Kui inimene on motiveeritud tegutsema, siis ta tunneb rõõmu ja kindlust juba protsessist enesest ja ei keskendu vaid tulemusele. Kui liikuma minemise põhjuseks on kohustus kaalust alla võtta või kolesteroolitaset alandada, siis reeglina me protsessi ei naudi, vaid hoiame soovitud numbrilisest tulemusest liigselt kinni. Kui tulemused ei tule sellised nagu ootame ja nii kiiresti kui soovime, siis kogeme rõõmu asemel pettumust ja süütunnet. Enamgi veel, kui me pole piisavalt motiveeritud, siis pole me reeglina ka piisavalt järjepidevad. Muutusteks on aga vaja aega ja järjepidevust.

Liikumine ei ole kasulik ainult füüsilise tervise seisukohast, vaid see aitab maandada ka vaimseid pingeid. Võib isegi öelda, et liikumine on nagu looduslik antidepressant. Lisaks stressimaandusele stimuleerib mõõdukas tempos liikumine inimese mõtlemisvõimet. Avarusse suunatud pilk soodustab uute ideede tekkimist ja keerukamate seoste nägemist oluliselt paremini kui toas istudes arvutiekraani vaatamine. Kõik koeraomanikud, kes panustavad oma looma heaolusse ja pakuvad talle tänapäeval kõige väärtuslikumat hüve – looduses liikumist– saavad ise kuhjaga premeeritud parema füüsilise ja vaimse tervisega.

Koer aitab säilitada sidet loodusega. Inimese elukeskkond on viimase 100 aasta jooksul tohutult palju muutunud. Meie endi poolt kujundatud keskkonnal on looduse ja loomulikkusega järjest vähem pistmist ning seetõttu oleme ka ise muutunud. Tohutu infoküllus, vilkuvad elutud ekraanid ja tarbed, mida me tegelikult ei vaja. Kõikide teiste liikide jaoks on loodus lõplik. Nende eesmärk on elada, paljuneda ja surra. Nad on sellega rahul. Ainult inimene on see, kellel on tahtmised tahtmiste pärast. Seepärast on inimese elus sageli tarbetu rikkuse üleküllus, mis annab talle võimaluse olla vahel üsna kasutu ja vastutustundetu. Sageli ongi koer inimese jaoks veel viimane lüli metsiku loodusega, kes õpetab meid iseendast paremini aru saama, ja enda ümber olevat loomulikku keskkonda rohkem väärtustama.

Ehkki endiselt ei ole loodud sensoreid, mille tundlikkus ja kasutusampluaa oleks võrreldav koera ninaga, suudavad tehnilised lahendused koera ajaloolisi funktsioone küllalt suures ulatuses asendada. Siiski ei ole inimesed koerapidamisest loobunud. Tõenäoliselt on koera varasemad funktsioonid asendunud teistsugustega. Meile „peegliks olemine“, liikuma motiveerimine ja sellega kaasnev positiivne mõju meie tervisele ning meie ja looduse vaheliseks ühenduslüliks olemine on need mõjud, mida koerte ja koeraomanikega kokku puutudes märganud olen, kuid mida koeraomanikud endale ise sageli ei teadvusta. Loomulikult ei pruugi see olla ammendav loetelu ning mulle meeldib mõelda, et koera pidamine mõjutab meid lisaks sellele ka viisil, mida me siiani täielikult ei mõista, kuid mida vähemalt koeraomanikud vajavad.