ÜLLATAV: Kes on 9 kõige õelamat looma meie planeedil?
9. Aasia karpkala
See kala on meeter pikk ja võib kaaluda lausa kuni 45 kilogrammi. Aasia karpkala toidulaual naljalt ei kohta. See liik on pärit Hiinast. Ta on jõuline ja jäärapäine sisserändaja, kes hävitab usinasti kohalikke ökosüsteeme, pistes nahka toiduahela tähtsaima lüli ehk planktoni.
Need kalad on alati näljased ja suudavad ühe päevaga sisse õgida umbkaudu poole oma kehakaalust. Nad paljunevad sageli, mis teeb liigi paljunemise kontrolli all hoidmise keerukaks. Selle kala kinni püüdmine on väga raske.
Pakslaup ehk hõbekarp on eriskummaline liik, kes võib endas kujutada isegi suuremat ohtu kui Aasia karp. Nad on tuntud kui kurikuulsad hüppajad. Müra või kolina peale hüppab see kala kõrgele veest välja ning võib sel viisil olla ohtlikuks kalastajatele. Ta suudab hüpata umbkaudu kuni 3,5 meetri kõrgusele ja võib sel viisil põhjustada kalastajatele sinikaid, pindmisi nahavigastusi, murtud luid ja põrutusi ning maanduda otse kalapaati.
Saare salehundlane ilmus esimest korda USA-sse 2002. aastal. Liik on veetleva läikivrohelise kehaga mardikas, kes on algselt pärit Hiinast. Nüüd on see saatanlik mardikas hakanud laialdasemalt levima ja jõudnud ka Euroopa aladele. Mardikas toitub saare saarelehtedest, mille järgi on ta ka oma nime saanud. Ta jätab endast jälje maha igale poole, kuhu ta satub. Arvatakse, et ohtliku seenhaiguse, saaresurma all kannatava puuliigi võib see mardikas kogu Euroopas välja suretada. Salehundlane armastab sooja ilma ning pulmi peab ta hiliskevadel.
Need parasiithaigused on olnud osa mitmest kummalisest legendist tuues silme ette grotesksed pildid nälgivatest inimestest, kes olenemata järjepidevast õgimisest ei suudagi oma nälga rahuldada. Paelussid ei ole vaid osa legendist, nemad on tõelised, kuid enamjaolt ei ole sümptomid õnneks niivõrd ekstreemsed nagu kontrollimatu nälg ja kõhnumine.
Paelusside pikkus võib varieeruda ühest millimeetrist kuni 15ne meetrini. Nad võivad elada iga selgroogse looma, kaasaarvatud inimese, kodulooma ja kala maksas ja seedeelundkonnas. Paelusstõve on oht saada süües nakatunud looma toorest või pooltoorest liha. Paljud inimesed märkavad nakatumist alles siis, kui väljaheites esineb usside jääke. Paelusstõbi lõppeb väga harva surmaga. Üldjuhul on see õigete rohtude abiga ravitav.
Dingo on põhiliselt Austraalias tegutsev metsik koerlane. Dingol on lihaseline ja võimas kehaehitus ja välimuselt meenutab ta tüüpilist kodukoera. Oma käitumiselt on tegu siiski metsiku koerlasega. On olnud juhtumeid, kus dingo on rünnanud ning tapnud inimesi.
1980. aastal läks Austraalia äärealadel kaduma 9kuune Azaria Chamberlain. Tema ema Lindy Chamberlain-Creightonit kahtlustati algselt tütre mõrvas, millepärast ta vangi pandi. Mida väitis ema enese kaitseks? Ta väitis, et dingo sõi tema lapse ära. 1988. aastal mõisteti ta õigeks, sest kadunud Azaria riideräbalad leiti dingode uru lähistelt. Hiljem on olnud ka teisi teateid dingode rünnakutest. 2001. aastal sai rünnaku tagajärjel surma 9aastane poiss.
Rändrohutirts on rohutirts, kes paljuneb väga kiiresti ning moodustab hiiglaslikud parved, kes sageli muutuvad ka agressiivseks. Nad on suutelised rändama sadu kilomeetreid üle põllumaade hävitades kogu teele jääva taimestiku.
Kurikuulsad tsetsekärbsed kuuluvad päriskärblaste hulka. Tsetsekärbes on päris Aafrikast. Nad on tuntud kui unitõve ja nagaanatõve (koduloomade haigus) levitajatena. See haigus saab alguse palavikust, pea-ja liigesevaludest ning sügelusest. Haiguse edasi arenedes võivad tekkida koordinatsioonihäired, mälukaotus ja segadus. Häiritud saab normaalne unetsükkel. Ravimata jättes võib see haigus osutuda surmavaks.
Looduses elavate rottide juures ei ole meie jaoks midagi veetlevat, kuid see, mis on nende juures tavaliselt jõle, räpane ja hirmuäratav osutus 14. sajandil lausa surmavaks. Rotid aitasid kaasa inimajaloo ühe kõige laastavama katkuepideemia musta surma levikule üle terve Euroopa ja osaliselt ka Aasia.
Koonduslaagrid. Sõjakoledused. Genotsiid. Tuumarelvad. Piinamine ja vägistamine. Kadedus. Ahnus. Tapmine. Inimesed sõdivad nii terve maailma kui ka iseenda vastu. Vahest oleme meie ühed kõige õelamad ja vastikumad olendid siin planeedil?
Voodilutikas on verelutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik, kes toitub verest. Ta küll ei tapa sind, kuid on vägagi ebameeldiv ning võib siiski põhjustada palju kahju. Need pisitillukesed putukad on võimelised tootma kolme kuuga lausa 10,000 järglast. Ilmselt kõige rohkem tekitab nende putukate juures vastikust see, et nad elavad meie madratsites ja olenemata oma väikesest suurusest, on nad ehitatud toituma verest. See, vaevalt õunaseemne suurune putukas on võimeline ühe söögikorraga imema endasse 3 korda rohkem verd, kui ta kaalub. Ta on umbes 5-8 mm läbimõõduga ning ebameeldiva lõhnaga.
Kuna inimesed hindavad üha enam puhtust on ka voodilutikate arv aastakümnetega kahanenud. Enamasti kohtab tänapäeval voodilutikaid ruumides, kus magab suur hulk rahvast. Inimese verest toituvad nad enamasti öösiti.
Allikas: Time
