Tiina Toometi värvikad reisikirjad: loomad erinevates maailmapaikades läbi aegade

Tiina Toometi kliiniku austatud veterinaararst Dr. Tiina Toomet on palju ringi reisinud ja pühendanud suure osa oma tähelepanust loomade jäädvustamisele. Läbi oma silmade püüab ta meieni tuua eksootiliste paikade loomade elu ja olu.

"Kahjuks olen oma reisidel vähe pildistanud. Fotoparaadi kaasatirimine on olnud tüütu ja hoian siiani kiivalt kinni omast vanast telefonist, mis küll helistab ja saadab sõnumeid, aga on fotoaparaadina mannetu. Siiski on aja jooksul midagi kogunenud,"räägib Toomet.

Eelmise sajandi lõpukümnendil avanes mulle maailm algul lähiriikide ja Euroopa näol, aga hiljem juba oma täies ilus. Praeguse seisuga olen reisinud kõigil mandritel (Antartktika välja arvatud) ja igal pool olen näinud koeri.

Andorra, 1996

Esimese pildid reisidel kohatud koertest on mul tänu oma vennale. 1996. aastal käisin tal külas Andorras ja kuna tema kohe pidi iga tänaval kohatud koeraga juttu tegema, siis mina aja viiteks pildistasin. Tol ajal kandsin kaasas üsna uut värvifotosid tegevat seebikarpi.

Tai, 2003

Tais võis näha väga palju koeri, omapead ja omaette. Mõned neist olid üsna õnnetu väljanägemisega. Dermatoloogilisi väljakutseid ilmselt kõikvõimalike parasiitide näol võis kohata palju. Kahjuks aga seal dermatoloogid nendega ei tegele ja õnnetukesed elavad oma elu nii, kuidas vähegi oskavad.

Rhodos, 2004

Rhodosel võis näha tohutult kasse. Koerad jäid nende kõrval varju, aga ka koeri oli tänavapildis üsna palju. Omaniku kõrval sibas enamasti väike malta koera, tiibeti spanjeli või shihtzu-laadne tegelane, kellele andsime kolleeg Elina Lasseroniga nimeks Rhodose koerake. Neid oli tõesti nii palju, et tegemist tundus olevat lausa omaette tõuga.

Rhodose vanalinnas hulkusid ringi suured ja rahumeelsed koerad. Miskipärast ristusid meie teed korduvalt selle kamba juhi, erivärviliste silmadega koeraga. Kogu Rhodosel veedetud aja ainsal vihmasel päeval jooksis ta meile tänaval vastu ja vajutas oma käpajälje minu valgele pluusile. See tundus nii paljutähenduslik, et ma ei ole siiani tihanud seda pluusi pesta.

Ladina-Ameerika

Alloleval pildil on näha 2005. aastal Mehhiko linnas Catemacos 1. jaanuaril nähtud kutsikat. Kas see koer oli kellegi oma või oli tõesti see nii väikene tegelane siin maailmas täiesti omapäi? Seda ma ei saanudki teada.

Ladina-Ameerikas on väga populaarsed ka puudlid ja muud pügatavad koerad.

Minu poeg Siim elas vahetusõpilasena Veracruzis. Peres, kus ta peatus, oli mitu koera. Mopsid elasid toas, aga kohaliku pere pojale kuuluv dobermann pidi oma elu veetma õues aedikus. See oli natuke nukker. Perepoeg oli samal ajal ise vahetusõpilasena Euroopas ja koerad igavlesid kodus. Jalutama ei viidud neid keegi. Süüa said õnneks küll korralikult, aga suhtlusest tundsid kindlasti puudust.

Hiljem kuulsin, et see on Mehhikos tavapärane koerapidamisviis. Perre võetakse suur, majesteetlik ja ilus koer, kelle elukohaks saab suuremat või väiksemat sorti aedik või puur. On ütlematagi selge, et aktiivsele koerale on selline elustiil põrgupiin.

Türgi, 2014

Istanbulis nägin esmakordselt, et ka hulkuvad koerad on arvele võetud. Kõigil neil on märk kõrvas, nagu pildlil on näha. 7 aastat hiljem sain teada, kuidas see toimib. Hulkuvate koerte eest isegi kuigivõrd hoolitsetakse. Vigastatud või muidu haige loom saab kliinikust abi. Selle heaks annetavad raha heasoovlikud inimesed. Loom ravitakse terveks ja kui talle leidub tahtja, siis saab ta ka kodu. Nii näiteks juhtus Bämbiga, kes läks uude koju just loomakaitsepäeval, 4. oktoobril. Allolev pilt on temast tehtud leidmise hetkel ja järgmine pilt 6 kuud hiljem 4. oktoobril, kui Bämbi terve ja tragina uude koju läks.

Türgi reisi esimesel pildil näha olnud Kutsu, kellele ma ise nime panin, viibis samal ajal kliinikus, kuid temal nii hästi ei läinud. Minu kliinikus viibimise ajal raviti ta haavu ja luumurdu. Ta sai lahase.

Kutsu oli maailma kõige kannatlikum patsient, aga kui kuu aega hiljem tema raviarsti Dr. Gizem Taktakiga ühendust võtsin teatas ta kurvalt, et Kutsule kodu ei leidunud ja ta lasti tänavale tagasi. Loodetavasti saab ta seal kenasti hakkama. Enamik Türgi koertest saab. Nad on rahumeelsed ja mitte kunagi pealetükkivad. Kuna neid püütakse enam- vähem tervena hoida, siis tundub selline meetod toimivat.

Sri Lanka, 2007

Sri Lankal ei ole enamik koeri kellegi omad. Jalutavad omapäi, ei tüüta ega sega kedagi. Suurimaks üllatuseks olid golfiväljakul magavad koerad. Põõnasid rahumeeli ja ei tundnud vähimatki muret, et võiksid üks hetk palliga pähe saada. Enamasti ei ole lemmikloomad golfiväljakutele eriti oodatud.

Saksamaa, 2016

Saksamaaal elavad koerad on imelised. Nad ei haugu ja käivad linnades lahtiselt. Koer kõmbib peremehe järel, ei vahi teisi koeri, ei jookse kassi või tuvi järele ega tule möödakäijaid uudistama. Baden-Badenis ma lihtsalt vaatasin ja imestasin, kuidas on selline olukord saavutatud. Ilmselt käivad kõik kutsikana sotsialiseerumas ja edaspidi koerakoolis.

Koerte viisakat käitumist kogesin ka aastaid hiljem Berliinis, kus vahel sõbra Saksa lambakoera hoidsin. Kord läksin parki jalutama, ise natuke murelikuna, sest koeral oli parajasti jooksuaega ja muidugi tuligi suure hooga meieni üks isane bokser. Omanik oli ise väga kaugel ja mina hüüdsin hädise häälega inglise keeles „Palun kutsuge oma koer ära!“ Ise samal ajal mõeldes, et missugune mõttetu ettepanek – isane koer ei tule paljalt kutsumise peale indleva emase juurest ära. Aga see koer läks! Pruukis omanikul vaid hüüda, kui koer juba kappaski tagasi. Vaat, niisugused koerad on Saksamaal.

Prantsusmaa, 2006

Prantsusmaal on tavaline vaatepilt, et poodides ja restoranides võib koeri kohtata. Mina nägin aga ühes Loire`i oru lossis imelikku vaatepilti. Võiks arvata, et tegemist oli kohaliku loomade varjupaigaga, aga selgus, et need olid hoopis lossiisanda jahikoerad. Mul ei õnnestunud kahjuks küsida, kas nad veedavadki päevi sellises kitsikuses, et siis vahel ulukeid jahtides kiiremaid jooksuringe teha ja kas see on ka nende heaolu tagamiseks piisav. Igatahes tundus mulle, et lossikoeraks olemine ei olegi koeraelu unistuste tipp.

Venemaa, Šotši, 2009

Musta mere ääres oli palju koeri. Nagu Venemaal sageli kombeks, hulguvad enamasti suurt kasvu koerad karjades, aga kohtab ka eraklikke indiviide. Päevitasime parajasti rannas, kui meie juurde jooksis suur, musta värvi koer. Koera enesekindla kehakeele järgi arvasime algul, et ta tuli koos omanikuga. Hulkuvad koerad on sageli palju ebakindlamad, kuid see oli erand. Ta läks otsejoones veepiirini, lõbustas end veidi aega lainetes hullates, siis käis ujumas, raputas ja püherdas ning lahkus. Tegi endale ise meeleoluka rannapäeva.

Kõige põhjapoolsem koer, 2014

Puudel Nordkapis Norras. Omanik tuli Euroopa kõige põhjapoolsemat tippu imetlema, koerake truult kaasas.

Lõuna-Aafrika, 2014

Nädal hiljem otsisime Kaplinnas kõige lõunapoolsemat koera, aga leidsime kõrvallinnas nimega Simon algul vaid koera kuju. Suur dogi Nuisance on ainus koer maailmas, kes on olnud kuningliku mereväe hingekirjas. Ta suri 7-aastasena 1944. aastal. Ta maeti väärikalt nagu sõjaväelane.

Kõige lõunapoolsemat koera nägime hiljem Kaplinnas rannas. Ta oli ilmselt köögitüdrukuga jalutama saadetud.

Egiptus, 2004

Vanas Egiptuses ei olnud koer nii suure au sees kui kass, aga siiski kõrgelt hinnatud. Koeri hakati Egiptuses matma 6800 aastat tagasi. Tähtsad koerad said isegi sarkofaagi. Samas koheldi väga halvasti metsikuid külakoeri, nn paariakoeri. Need olid uus ilming koera ajaloos. Koer oli juba harjunud elama tihedas koosluses inimesega, nüüd hakkas osa neist elama eraldi ning siiamaani on suurem osa maailma koertest küla- või hulkurkoerad. Nad on poolmetsikud, ei kellelegi kuuluvad ja samal ajal kõigi omad.

Gruusia, 2014

Tõeliselt hästi tunnevad koerad end ikkagi "omas elemendis", tuttavas kohas ja tuttavate inimeste keskel. Pildil on valvekoer Gruusias Bodbe kloostris, kes mööda traavivate turistide peale kulmugi ei kergitanud.

Dubrovnik, 2014

Taksojuhi koer Dubrovnikus, kes meiega kogu aeg ükskõikselt kaasa sõitis, aga lubas end vastutulelikult sülle võtta ja kallistada, sest olime juba 2 kuud kodust eemal olnud ja koeraigatsus tahtis ära tappa.

Brasiilia, 2017

Kohvikukoer Brasiilias magas otse ukselävel. Ta ei lasknud end karvavõrdki heidutada kohviku külastajatest, kes temast üle olid sunnitud astuma.

Ukraina, 2015

Valvepost kodumaja aknal Lvivis.

Hispaania, 2014

Vahel on inimesed keerulised. Jälgisin ja pildistasin koera kahevõitlust oma võimuka perenaisega Barcelonas, mis lõppes perenaise võiduga. Koer nimelt oleks tahtnud olla maas, aga omaniku arvates oli tema lemmiku koht toolil. Algul kamandas ta koera paari sammu kaugusel asuvast putkast, siis tuli sammhaaval lähemale ja lõpuks ei jäänud vaesel loomal muud üle kui kuulekalt toolile kobida.

Venemaa, 2014

Teinekord on olud jällegi komplitseeritud. Koer Keeks arvab, et loomakliinik ongi tema kodu. Teisiti see ei saakski olla, sest tema peremees on fanaatikust Peterburi loomaarst dr. Sotnikov, kes peamiselt elabki kliinikus. Vaene Keeks, kes on tõust, mis ei ole just kõige sõbralikum teiste koerte suhtes, peab leppima ja lepibki kõigi nende sadade liigikaaslastega, kes igapäevaselt tema kodu uksest sisse astuvad. Keeks võib neid küll kahtlustavalt kõõritada, aga ta ei hakka nendega jagelema, sest ta teab, see siin on tema kodu. Teised on vaid külalised.

Olen erinevate reiside jooksul üles pildistanud ka hulkurkoeri, keda Eestis õnneks enam ei kohta. Siiski on nad väga levinud lõunapoolsetes maades. Aastate jooksul on neist kogunenud lausa eraldi galerii.

Türgi hulkurkoerad vaatavad, kuidas nende poputatud liigikaaslane jalutama viiakse.

Enamik kodutuid on just sellised nagu see koer Gruusias: ilus, suur ja rahulik.

Kiievis tähistavad koerad 9. mail võidupüha.

Belgradi Crown Plaza hotelli ees, kus peeti I Ida- Euroopa Veterinaarkonverentsi, võis igapäevaselt näha hulkuvaid koeri, kes justkui soovisid samuti loomaarstiteadusest osa saada.

Olen nimetanud selle koera Lesbose saare lebotajaks. Koer jooksis linnaväljakule, rullis end paar korda ülimas õnnes ühele ja teisele küljele ja kihutas siis jälle minema oma tähtsaid koeraasju ajama.

Kodutu koer Mehhikos – magan, kus tahan ja täpselt nii kaua, kui tahan.

Türgis avanes selline vaatepilt. Kui ei ole oma kodu, siis on vähemalt oma diivan.

Ateena Akropol. See koer on vist kõigi turistide kaamerasilma ette jäänud. Vähemalt Facebookis tuttavate Akropoli pilte vaadates on teda alati näha.

Akropoli ümbruses hulkuvad koerad on niivõrd paksud, et seisavad vaevu jalul. Turistid toidavad neid üksteise võidu. Loomakaitse peaks sellise rasvunud lemmiklooma omaniku korrale kutsuma, aga kui omanikku pole…võib-olla vastutab nende eest Ateena linnavalitsus.

Väikeriigis São Tomé and Príncipe, mis asub täpselt ekvaatoril kahel saarel, elavad koerad nagu tuvid. Nad ei ole kellegi omad ja inimestel ei ole nendega asja. Lapsed vahel mängivad, aga keegi õnneks ka oluliselt ei kiusa ega ahista. Millest need loomad toituvad ja mis parasiite nende pealt ja seest leida võib, sellest ei taha ma mõeldagi. Viimastel aastatel on üks saarekese kuuest loomaarstist Austraalia heategvusfondide abiga asunud koeri kastreerima ning parasiiditõrjet teostama.

Põhjamaades seevastu hulkuvaid ega muidu vabalt lippavaid koeri naljalt ei kohta. Seetõttu oli meil suur üllatus Lapimaa kiirtee ääres sibavat Hiina harjaskoera näha. Pidasime auto kinni ja meelitasime koera sülle. Aga mis sai edasi? Soomes on loomulikult igas vallas oma koiratarha ehk varjupaik, aga Lapimaal võib lähim neist asuda sadade kilomeetrite kaugusel. Läksime bensiinijaamast küsima. Selgus, et koer pärineb teisel pool teed asuvast talust ja on ennegi jooksus olnud. Läksime koerakest ära viima ja tahtsime ühtlasi ka teada saada, miks koerakesel pea roosaks on värvitud. Pererahvas ei olnud väga kontaktne. Midagi oli juba varavalgest rüübatud. Ähvardasime neid siis loomakaitsega ja rõhutasime, et oleme loomaarstid, kellele on oluline loomade heaolu, aga kas see omanikele pärale ka jõudis, seda me ei tea. Koer igatahes viidi tuppa tagasi.

Rootsis külastasin koerte varjupaika. Seal oli parajasti lahtiste uste päev. Arvestades sellega, et antud varjupaik teenindas tervet Stockholmi, oli koeri üsna vähe (10-20 vahel), aga puurides oli näha mitmeid ilusaid tõukoeri. „Võtavad, aga ei saa hakkama“ lausus varjupaiga töötaja kurvalt. Eriti käivat see niinimetatud võitluskoerte kohta.

Moskvas oleksime äärepealt võõra koera ära varastanud. Jalutasime kolleegiga Punasel väljakul ja nägime järsku lahtist noort koera, kes ei saanud ise ka aru, mida ta teeb või kuhu ta läheb. Ta eksles lahtiselt Punasel väljakul. Ma ei ole seal kunagi ühtegi lahtist koera näinud. Kui järele mõelda, siis ma pole seal vist üldse kunagi ühtegi koera näinud. Hakkame kolleegiga juba mõttes arutama: "Okei, püüame ta kinni, aga mis saab edasi? Kuhu me ta viime? Ei tea, kas siin üldse varjupaik on, veel vähem, kus see asub? Kui varjupaik on, siis kindlasti väga õudne. Nii, et mida siis teha?“

Selle aja peale kui meie oma muremõtteid veeretasime, oli üks ilus lokkispäine tüdruk koera rihma otsa pannud ja meil langes kivi südamelt. Aga uudishimu ei andnud rahu ja pidime uurima, et kuidas ja miks lasi ta oma koera Punasel väljakul lahti. Selgus, et tegu oli Moskvasse kolinud prantslannaga, kes käib rahva hulgas oma noort koera sotsialiseerimas. Kui me talle siis jutustasime, kuidas 2 loomaarsti hakkasid mõttes juba skeeme punuma, et koer Venemaalt ära päästa, hakkas ta naerma ja teatas, et ta on ka ise loomaarst. Tuli mingi ühisprojekti raames Moskvasse teadustööd tegema.

Piltide seast leidsin üles ka ühe varasema foto, mis on Moskvas tehtud aastal 2002. See on üsna kurb. Minu kolleeg Riina Jõgila istus tänaval ühe koeratädi kõrvale ja uuris otse, miks on olukord selline, et varjupaiga töötajad peavad oma hoolealustega Arbatil kerjamas käima. Olukord oli päris karm. Tänaseks on nii inim-kui ka loomakerjused Arbatilt kadunud, aga kas ja kui palju on Moskva suuruses linnas varjupaiku ja mida nad loomade heaolu tagamiseks teha jõuavad, seda ma ei tea. Vahel postitavad vene kolleegid sotsiaalmeediasse pilte koos lumehangedest leitud õnnetukestega. Neil hetkedel meenub mulle alati, et talvel on Moskvas väga külm.

Rio de Janeiro

Koerad õpivad vajaduse korral ka uskumatult hästi ilma inimeseta hakkama saama. Nagu pildil näha, siis leiutavad nad ellu jäämiseks erinevaid mooduseid. Koer pildil on avastanud autode jahutussüsteemist tilkuva vee, et 34 kraadises leitsakus natukenegi juua saada.

Läbi aegade on aeg-ajalt ette juhtunud ka vahvalt spontaanseid ja puhtalt professionaalseid kohtumisi.

Amsterdami lasteriiete poes sain juhuslikult eemaldada koeralt puugi. Tasuks kingiti mulle selle eest pudel veini.

Stockholmi rõdul lõikasin koeral küüsi.

Veneetsia hotellis toimus kiirkonsultatsioon nahahaiguste ja akupunktuuri teemal.

Silmade ülevaatus ja hooldamise õpetus Ohridi (Makedoonia) tänaval.

Ehkki väitsin loo algul, et olen reisidel vähe pildistanud, siis tuleb välja, et koeri olen ikkagi jäädvustanud küllalt sageli. Läbi aegade on minu lemmikpiltideks jäänud „Pulmakoer Splitis“, kus olen suutnud saada ühele fotole kirikust sisse piiluva koera ja kleidisaba kohendava pruudi ja Arles` Vincent van Gogh sihtasutuse kunstimuuseumis tehtud pilt Hiina kunstniku Yan Pei Ming koera portreest ja fotost.