Räägime varjupaigaloomadest – ilma müütideta!

Varjupaigas elavate kasside-koerte kohta ringleb mitmeid eelarvamusi. Tänane „Uute sõprade” lugu vaatleb neid lähemalt ning kirjutab sellest, kuidas asjad tegelikult on.

1. müüt: ma ei tea, millise looma ma varjupaigast saan

Tegelikult saab varjupaigast lemmiku kohta palju rohkem infot kui juhuslikult pesakonna saanud koeraomaniku käest.

Mitmed varjupaigaloomad elavad hoiukodudes. Seal on nad ööpäev läbi inimeste silme all. Hoiukodu peremehed oskavad pea alati täpselt kirjeldada nii looma iseloomu kui ka harjumusi. Varjupaigas elava looma kohta annavad põhjaliku iseloomustuse kas varjupaiga töötajad või vabatahtlikud.

Teil on alati võimalus küsida, kas looma tõi varjupaika endine omanik või oli ta kodust jooksu läinud. Samuti antakse teile edasi kõik eelmise omaniku looma kohta lausutud kommentaarid. Harvad pole juhtumid, kui inimesed loobuvad loomast, sest neil on tekkinud majandusraskused või elukohaga seotud probleemid. Varjupaigast tasub küsida ka hinnangut looma tervise ja käitumise kohta sellel perioodil, kui loom on varjupaigas elanud.

2. müüt: ma ei leia varjupaigast sellist looma, nagu tahan

Kui te ei leia sobivat lemmikut ühest varjupaigast, ärge heitke meelt. Eesti varjupaikades on palju kasse ja koeri, kes on kõik erineva iseloomuga. Kui te olete oma soovidest varjupaigale teada andnud, on nad valmis teid teavitama, kui sobiv loom peaks varjupaika ilmuma.

Samuti pakuvad varjupaigad võimalust võtta loom ajutiselt hoiukodusse. See annab teile hea võimaluse temaga lähemalt tutvumiseks ja kohanemiseks.

3. müüt: milleks maksta adopteerimistasu, kui saab võtta tasuta looma

Üle poolte lemmikloomadest võetakse tuttavatelt või sugulastelt kas väikese tasu eest või päris tasuta.

Alguses võib „tasuta” looma saamine tunduda päris hea tehinguna. Kuid uuel omanikul tuleb teha kohe mitmeid kulutusi erinevate protseduuride ja toimingute teostamiseks.

Varjupaigas on paljud vajalikud ja seadusega nõutud protseduurid juba tehtud ning raha nende teostamiseks juba kulutatud. Näiteid erinevatest toimingutest:

• mikrokiibi paigaldamine,
• marutaudi ja katku vastu vaktsineerimine,
• kirbu- ja puugitõrje,
• steriliseerimine või kastreerimine.

4. müüt: varjupaika satuvad loomad, sest nad ei sobinud lemmikloomadeks

Tegelikult jõuavad loomad varjupaika hoopis teistel põhjustel. Peamiselt on selle ebameeldiva muutuse taga inimeste, mitte looma probleemid:

• elukohavahetus või perekonnas toimunud muutused,
• pereliikme allergiad,
• majanduslikel põhjustel pole võimalik looma eest hoolitseda,
• lemmikule pole enam aega või muud isiklikud probleemid.

5. müüt: varjupaigaloomad on liiga palju üle elanud

Eelmiste omanike käest varjupaika jõudnud lemmikloomade kohta on olemas ülevaade nende varasemast elust. Uuele omanikule on see suurepärane olukord, kus on infot rohkemgi, kui ta oskas oodata.

Samas peaks meeles pidama, et kõigil loomadel, isegi kaheksanädalastel kutsikatel ja kassipoegadel, on oma iseloom. Nagu suhete puhul ikka, võib lemmiku iseloom teie kodu ja elustiiliga klappida või mitte. Sellepärast soovitame varjupaiga töötajaid põhjalikult küsitleda, et leida endale just kõige sobivam — mitte kõige ilusam — lemmikloom.

Kui teil tekkis artiklit lugedes uusi küsimusi, millele sooviksite vastust saada, helistage või külastage varjupaika ning suhelge sealsete spetsialistidega.

„Uued sõbrad” on Varjupaikade MTÜ ja Purina eakatele suunatud ühisprogramm. Loe teisi „Uute sõprade” lugusid siit.