Imesid juhtub: kaduma läinud kass saab omanikuga müstilisel kombel lausa 15 aastat hiljem taas kokku

Kolm nädalat tagasi sai Tori Takayesu Maui Humane Society varjupaigalt kõne seoses kadunud kassi kohta, kes varjupaiga sõnul kuuluvat Torile. Toril ei olnud aga õrna aimugi, millest nad räägivad, sest temal kassi ei olnud.

"Ma küsisin hämmingus, millisest kassist jutt käib?” meenutab juhtunut Takayesu. "Nad vastasid, et nad on leidnud minu kassi, tal on tervis korras ja ta ootab usinasti oma omanikke. Olin šokeeritud, sest mul ei ole kassi olnud juba viimased 15 aastat.”

Takayesu oli veendunud, et varjupaik on teinud eksituse ning keegi, selle kassi tõeline omanik, leitakse lõpuks üles ja ta viib oma kassi varjupaigast ära, kuid ometi ei tunnistanud keegi seda kassi omaks ja varjupaik helistas Takayesule veel mitmeid kordi. Nädalavahetusel käis Takayesu juures isegi loomade heolu eest vastutav ametnik, kes tuletas talle meelde, et tema kass ootab varjupaigas.

"Varjupaik ütles, et tegu on eaka kassiga," rääkis Takayesu. "Ma tundsin muret, et ehk ei võta keegi sellist eakat kassi endale ning ta pannakse magama. Sellist mälestust ma oma südametunnistusele ei soovinud, nii et ma otsustasin siis lõpuks kassi endale võtta, kellele iganes ta siis tegelikult kuulus.”

Neli päeva peale esimest kõnet varjupaigast, läks Takayesu sellele müstilisele kassile järgi. Töötajad tõid kassi Tori juurde puuris ja kui ta selle avas, siis ootas teda ees kujuteldamatu üllatus.

"Ma tegin selle lahti ja ehmatasin täiesti ära! Ma mäletan, et ma hüüdsin: “Appi! See on ju minu kass!” meenutab Takayesu. "See oli täiesti pöörane."

Tuli välja, et kassi nimi on James. Ta on emane kass, kes Takayesu perele 15 aastat tagasi kuulus. Ta olevat oma nime saanud ühe tegelaskuju järgi Tori poja lemmiksarjas.

James oli seikleja kass ning kodukohas käis ta tihti ka ümbruskonnas ringi luusimas. Ühel päeval aga perekond kolis ning uues elukohas oli Jamesil samasugune rutiin. Uus elukoht ei olnud vanast küll kaugel, kuid ühel õhtul James enam koju ei tulnud. iles away to another part of Maui, Makawao.

"Esimene kuu aega oli kõik korras ja Jamesil oli samasugune rutiin, mis koduski," meenutab Takayesu. "Õhtuti tuli ta tagasi tuppa ja päeval meeldis talle õues pikutada. Ühel õhtul me aga märkasime, et ta ei tulnud ööseks tuppa. Me läksime Jamesi otsima, kuid ei suutnud teda leida."

Perekond otsis kassi tervelt kuu aega. Igal õhtul sõitsid nad autoga ringi püüdes teda leida, kuid tulutult. Nad sõitsid isegi tagasi oma eelmisesse elukohta, veendumaks ega kass ära ei eksinud ning tagasi koju ei jalutanud, kuid James ei tulnud kunagi tagasi. Kuna perekond kaotas eelmise kassi õnnetuse tagajärjel, siis kartsid nad kõige hullemat ning lõpuks peatasid otsingud arvates, et kass sai surma.

Takayesu poleks ealeski arvanud, et ta võib Jamesi 15 aastat hiljem taas kohata, kuid nii see juhtus. Kassil oli olemas nii mikrokiip kui ka tatöveering paremas kõrvas. "Keegi ei oska kunagi ette näha, et nende lemmikloom võiks kaduma minna, kuid kui see juhtub, siis võib olemasolev mikrokiip või tatöveering imesid korda saata," rääkis Maui Humane Society tegevjuht Jerleen Bryant.

James oli väga hea tervise juures ning ka kassi välimus jättis mulje nagu oleks tema eest nende aastate vältel keegi hoolt kandnud. "Ilmselt kuulus ta kellelegi teisele,” arvas Takayesu. Siiski ei olnud tal õrna aimugi, mis Jamesi teise omanikuga juhtunud oli ning samuti ei olnud tal võimalust temaga kuidagi ühendust võtta.

Veel müstilisem kogu selle loo juures oli see, et James leiti vaid kvartal eemal tänavast, kus Takayesu praegu elab. "Ma ei tea, kas ta suutis iseseisvalt tagasitee leida või ta sattus sinna puhtjuhuslikult hetkel, mil varjupaik ta leidis," mõtiskles Takayesu. "See on uskumatu. Ta on nagu väikene ime.”

Mis iganes ka Jamesiga vahepeal juhutunud on, siis Takayesu on kindel, et kass mäletab teda. "Ta tahab väga tähelepanu ja pai," rääkis Takayesu. "Tundub nagu vahepeal ei olekski aega mööda läinud." James armastab väga kaisus olla ja keerab end omaniku sülle kerra samamoodi, nagu ta tegi seda 15 aastat tagasi. "Ta nurrub ja mõnuleb, ma olen üsna kindel, et ta ikkagi mäletab mind," räägib Takayesu.

"Mul on nii hea meel, et ta on tagasi," rääkis Takayesu. "Kõik need 15 aastat oleks justkui nagu tükikene minust olnud pidevalt puudu, kuid ma ei saanud aru, mis see oli ja nüüd ühtäkki on see haav tervenenud. See kass liigutab mind pisarateni."

Allikas: The Dodo