Koer vaatab sulle “süüdlasliku” ilmega otsa? Vaatame, mis selle emotsiooni taga tegelikult on

Iga koeraomanik teab seda iseloomulikku ilmet, kui lemmik millegi lubamatuga hakkama on saanud. Võib-olla ta kakas põrandale. Võib-olla näris katki su lemmikpadja diivanil. Sa tead, et ta tegi midagi, mida poleks tohtinud ja näib, et koer teab samuti. Inimesena omistad sa sellele ilmele tavapärase inimese emotsiooni: süütunde. Mis selle ilme taga tegelikult on?

Kogu loogika klapib: koer jäi üksi, tegi midagi, mida poleks pidanud tegema (ja ta oleks pidanud seda teadma) ja kui ta enda juurde kutsud, reedab ta nägu kõik. Võib-olla ütledki juba: “Ei tohi nii teha! Paha koer!” või midagi samas vaimus.

Kuid loogikale vaatamata peitub tõde selles, et koer ei tunne süüd. Selle asemel väljendavad nad palju levinumat ja vähem keerukat emotsiooni: hirmu.

See väide põhineb 2009. aasta uuringul, mille viis läbi koerte tunnetusmaailmaga tegelev teadlane dr Alexandra Horowitz, raamatute "Inside of a Dog: What Dogs See, Smell, and Know” (2009) ja "Being a Dog: Following the Dog Into a World of Smell” (2016) autor.

Dr Horowitzi 2009. aasta uuringus "Disambiguating the 'guilty look': salient prompts to a familiar dog behavior” keskendub eeskätt kontseptsioonile, kuidas inimesed tõlgendavad koerte tundeid inimlike emotsioonide kaudu. Ehk lihtsamalt öeldes: nad kipuvad kandma oma emotsioone ekslikult koerale üle ja “süüdlaslik ilme” on selle kohta parim näide.

“Kui näen süüdlasliku ilmega koera, siis mulle tundub, et ta ongi tõepoolest süüdi. Oleme loodud niimoodi arutlema, nii et see pole kellegi süü, ” ütles dr Horowitz ühes hiljutises intervjuus.
See ilme on väga selge: koer tõmbub kössi ja näitab sinu poole üles vaadates oma silmavalgeid. Võib-olla tõmbab ta ka kõrvad lidusse, haigutab või limpsab õhku. Need kõik on koerale iseloomulikud hirmu märgid, mida meie, inimesed, ekslikult süütundeks peame.

Horowitzi 2009. aasta uuring näitab selgelt, kuidas inimesed kipuvad oma koeri antropomorfiseerima ehk inimestama. Toome kokkuvõtvalt ära paar punkti selle kohta, kuidas uuring läbi viidi ja mida see näitas:

• “Katsetel varieeriti koerte võimalust omaniku käskudele mitte alluda – näiteks mitte süüa maiuspala, kui omanik ruumist lahkus; samuti varieeriti omaniku teadlikkust sellest, mida koer nende äraolekul tegi.”

• “Tulemusted ei näidanud mingit erinevust käitumises, mida seostatakse süüdlasliku ilmega. Seevastu täheldati sarnast käitumist tihedamini katsetes, kus omanik oma koera manitses. Noomimise efekt väljendus tugevamalt, kui koerad olid kuulekad, mitte siis, kui nad sõna ei kuulanud.”

• “Need tulemused näitavad, et nn süüdlaslikku ilmet tuleks pigem kirjeldada reageeringuna omaniku vihjetele, mitte kui tunnistust pahateole.”

Täpsemalt öeldes leiti uuringus, et “süüdlasliku” ilmega koerad näitasid tegelikult hirmu noomimise ees, mitte süütunnet.

Kas koerad siis tegelikult kogevad süütunnet? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte.

“Tundub ebatõenäolisena, et neil on mõtlemise kohta samad mõtlemistüübid mis meil, kuna nende aju on väga erinev. Samas on siiski enamikel viisidel koera aju meie omale pigem sarnane kui erinev," ütles dr Horowitz. See lause esimene osa on eriti oluline – mõiste “mõelda mõtlemisest," mida mõnikord nimetatakse ka “rakendus- funktsiooniks" –, sest see tähendab, et koerad tõenäoliselt ei mõtiskle oma varasemate tegevuste üle ega otsusta, et nad on midagi valesti teinud.

Horowitzi sõnul on tehtud teadustöid, mis näitavad, et mõned loomad teevad tulevikuplaane ja mäletavad konkreetseid minevikuepisoode. “Koerte kohta selliseid tõendeid veel eriti pole. Mis ei tähenda, et nad seda ei teeks. Lihtsalt väga raske on selle kontrollimiseks vajalikke katseid kujundada.”

Muidugi on koertel mälestused, aga tõenäoliselt oleks vale mõelda neist mälestusest samamoodi, nagu inimesed seda teevad. “Nad ei mäleta seda lingvistiliselt,” ütles Horowitz. “Nad ei räägi sellest. Kas nad mõtlevad sellest, kui lesivad diivanil ja omanikku koju ootavad? Seda me kahjuks ei tea." Täna puuduvad teaduslikud uuringud, mis selgitaksid, kuidas koerad emotsioone ja mälu kogevad, pöördume selle asemel antropomorfismi poole.

"Kui võtad endale koera ja elad temaga koos, kujuneb meil nädala ajaga arvamus koera iseloomu kohta; selle kohta, mis neile meeldib ja mida nad mõtlevad. See on teatud viis proovida ennustada, mis juhtub järgmiseks olevusega, keda me tegelikult ei tunne,” ütles Horowitz. “Ja nii kasutame inimliku selgituse keelt ja kanname selle lihtsalt koerale üle.”

Kui sulle järgmine kord tundub, et koer sind süüdlaslikul ilmel vaatab, siis jälgi oma emotsioone, kuidas sa koera peale reageerinud oled. Võib-olla oled sa pahane, šokeeritud või üllatunud ja räägid valjemini või emotsionaalsemalt kui tavaliselt. Ehk tunneb sinu armastatud lemmik hoopis sinu ees hirmu, sest ta ei saa aru, miks sa täna tavapärasest erinevalt reageerid, kui ta sulle rõõmsalt uksele vastu tuleb.

Allikas: iflscience.com