Kuidas Naksi ja Stern aitavad keeli õppida?

Emajõe Keeltekoolis käivad tööl kaks koera, 5-aastane kolli Stern ja 14-aastane taksikoer Naksi. Mõlemad on Tartus üsna tuntud koerad. Loe uuest „Käpad tööl” loost, mida nad keeltekoolis teevad.

Saame kõigepealt tuttavaks Sterniga, kes alustas koolis käimist juba esimesel eluaastal ja indu jätkub tal tänaseni. „Kui ma ütlen, et hakkame nüüd kooli minema, istub ta minu töökoti juurde ja paneb käpakesed selle peale,” räägib Sterni omanik Helis Saarts, kes on Emajõe Keeltekooli Tartu tiimi juht.

Stern teeb kõike korralikult nagu tubli kooliõpilane. Kui ta hommikul kontorisse jõuab, jalutab ta läbi suure avatud ruumi ja tervitab viisakalt neid, keda kauem tunneb.

„Tema rituaal on selline, et liputab korraks saba ja tuleb siis ära,” räägib Helis koera tasakaalukast suhtlemisstiilist. Pärast seda võib ta perenaise laua all kuus tundi liikumatult tukkuda.

Tavalisel päeval käib keeltekoolist läbi umbes sada või isegi rohkem inimest. See Sternile sobib. Talle meeldib, kui saab inimestele oma oskusi näidata ja teda seejärel mitmehäälselt kiidetakse. „Ta armastab esineda,” on Helis kindel ja räägib, et sageli läheb Stern ise, kollane pall hambus, õpilaste juurde suhtlema ja mängima.

„Siis ma lasen tal trikke näidata. Stern käib jalgade vahelt läbi, oskab kummardada. Temaga saab mängida käppade risti löömist,” loeb Helis kiiresti üles esimesed oskused, mis meelde tulevad. Tunda on, et loetelu võiks olla palju pikem. Stern on eeskujulik õpilane, keda Helis on põhjalikult koolitanud.

Stern omalt poolt õpetas Helise jalgpalli mängima. Kollase tennisepalliga saab seda isegi koolis teha. „Mina veeretan jalaga palli, tema püüab kinni ja lööb käpaga mulle tagasi,” räägib Helis. Kui igavaks läheb, otsib Stern palli üles ja paneb mängu käima.

Sügiseks uued vigurid

Kui teile nüüd tundub, et Stern on ideaalne ja täiuslik koer, siis õnneks on temalgi omad vigurid küljes.

Näiteks võtab Stern valitud päevadel ette peitusemängu. Selleks läheb ta ühe talle ammu tuttava saapa juurde ja lohistab selle nöörist teise kohta. „Stern ei ole kunagi midagi närinud, ta on hea koer,” lisab Helis ruttu, et ennetada kõiki mõtteid kalli saapa hävitamisest. Ei, seda ei juhtu.

Vähe sellest, Stern viib isegi saapa alati samasse kohta. Väga vastutulelik temast. Sellele vaatamata on mängu teine osapool muutunud natuke ärevaks. Õnneks on talv kohe läbi, saapad pannakse kappi ja küllap mõtleb Stern järgmiseks sügiseks mõne uue viguri välja.

Usin uitaja Naksi

Taksikoer Naksile on see küll alles esimene töökoht, kuid kuue kuuga on ta Emajõe Keeltekoolis väga hästi kohanenud.

Tema peremees Indrek Niibo sõnul pole Naksi kindlasti selline koer, kes tuleb tööle, läheb oma nurka ja magab seal õhtuni. Naksi vajab tähelepanu.

See on ka üks põhjus, miks turundusspetsialistina töötav Indrek koera tööle kaasa võtab. „Kui ta oleks üksi kodus, tekitaks see palju stressi,” arvab ta.

Koolis aga on tähelepanu lihtne leida. „Kuna meil käib siin palju inimesi, saab ta seda iga päev ohtrasti,” räägib Indrek. „Kõik õpilased on ta omaks võtnud."

Keeltekooliga samal korrusel asub ka advokaadibüroo ja vahepeal seab Naksi sammud hoopis sinna. Ükskord juhtus isegi selline lugu, et tööpäev sai küll läbi, aga Naksi ei mõelnudki naabrite juurest lahkuda.

„Ma kuulsin, et advokaadid hüüdsid seal „Naksi-Naksi-Naksi!” ning meelitasid teda küpsiste ja muuga,” meenutab Indrek seda õhtut, kui Naksi isepäisus põhjustas kontoris rõõmsa segaduse ja peremees pidi koera ise naabrite juurest ära tooma.

Töölt lahkumine on üldse Naksile ebameeldiv. „Kojuminekuks tuleb hakata kümme minutit varem valmistuma. Teda tuleb meelitada ja veenda, eriti just talvel, kui väljas on külm.”

Hommikul on aga hoopis teine lugu. „Siis ei tule kõne allagi, et lähen välja ilma temata, vaid ta on ukse juures ennast aegsasti valmis seadnud,” räägib Indrek ja lisab, et koeral on tee nii selge, et ta võiks täiesti iseseisvalt hommikul keeltekooli kõndida.

Teevad kõike koos

Naksi ja Sterni tutvumine ei läinud küll nii ladusalt, nagu nende peremehed lootsid, kuid paari päevaga jõuti mingi teineteisemõistmiseni.

„Alguses nad kuidagi jagasid suure avatud ruumi omavahel ära,” meenutab Indrek esimesi ärevaid kohanemispäevi. Õnneks toimus harjumine kiiresti ja praegu pole koerte vahel mingeid probleeme.

Praegu tehakse palju asju koos, üks ees ja teine järel. „Kui üks tõuseb püsti ja tahab ringi käia, tuleb teine ka kaasa,” jutustab Helis. „Kui üks läheb jooma, tõttab teinegi kausi juurde, nagu vesi võiks otsa saada.”

Samas keeletundides käib ainult Naksi. „Ta kraabib ukse taga ja niutsub, et tahab sisse saada,” kirjeldab Indrek seda, kuidas Naksi kõik soovitud klassiuksed lahti teeb.

Päris igas tunnis ta siiski ei käi. Tal on oma lemmikud nii õpilaste kui ka õpetajate seas. „Ega ta tundi sega, vaid lihtsalt käib ühe ringi ära, nõuab natuke tähelepanu ja tuleb siis jälle välja,” räägib Indrek. Õpilastele selline visiit meeldib, see toob tundi parasjagu elevust.

Muidugi, kui kellelegi ei meeldi, et koer klassis käib, siis kindlasti Naksi sinna tundi ei lähe. Üldiselt pole aga ükski õpilane veel koerte pärast keelte õppimist katki jätnud.

Indrek arvab, et koerad on kindlasti üks põhjus, miks inimestele meeldib Emajõe Keeltekoolis käia. „Ma usun, et õppimine on ikka mingil määral pingutav tegevus ning koerad loovad koolis kodusema ja intiimsema õhkkonna,” räägib Indrek ja lisab, et muidu kukuvadki tunnid liiga ametlikud välja. Naksi ja Stern on olnud eeskujuks ka õpilastele, kes võtavad aeg-ajalt oma lemmikuid tundi kaasa.

Loe teisi Purina „Käpad tööl” lugusid SIIT.

Purina „Käpad tööl” programm toetab lemmikute kaasavõtmist kontorisse ja teistesse sobivatesse töökohtadesse. Sellest võidavad kõik, nii inimesed kui ka lemmikud. Purina alustas „Käpad tööl” lugude avaldamist 2014. aastal.