7 kõhedusttekitavat lugu: kummitusloomad, kes tulid tagasi oma omanikke vaatama
Järgmiste inimeste väitel nemad teavad. Me karvased sõbrad ei pruugigi kuigi kaugel olla...
Eelmise koduomaniku kummituskass
Ühel varahommikul ärkasin üles ja nägin selgelt, et põrandal istub üks must kass ja lihtsalt põrnitseb mind. Tõusin üles, aga kass jooksis toast välja ja ma ei leidnud teda kusagilt. Mu naine arvas, et olen hulluks läinud ja naeris, kuidas ma saan nii loll olla. Ümbes nädal aega hiljem ärkasin mingi müra peale üles. Kui mu silmad pimedusega kohanesid, nägin oma naise öökapil kassi istumas ja käppa lakkumas. Äratasin naise üles ja sosistasin: „Pssst ... vaata.“ Ta nägi ja hüüatas: "Ahhhh!“ ja see olevus hüppas alla, aga haihtus keset hüpet, veel enne põrandale jõudmist. Juhuslik märkus: selles majas suri vahetult enne meie sissekolimist üks naine, kellel oli 2 kassi.
Kaksteist aastat tagasi oli me peres mops, kellele mu vend pani nimeks Tobu ja kes oli üks kõige vingemaid koeri, kes mul kunagi olnud on. Kui Tobu oli umbes 2-aastane, haigestus mu isa väga tõsisesse grippi ja oli nädalaid voodihaige. Ma ei näinud teda päevade kaupa, sest ta oli kogu aeg ainult oma toas. Minu vanemate kultuuris on selline ebausk, et kui perekonnas on mõni inimene haige, siis loom ohverdab end nende päästmiseks. Ja ühel päeval kadus Tobul täielikult mängutuju ja ta keeldus oma toitu söömast. Viisime ta küll loomaarsti juurde, aga nad ei suutnud tal mingit haigust tuvastada. Kõigest paar päeva hiljem leidsime
koera õuest surnuna. Imekombel kadus samal hetkel ka mu isa haigus. Minu pere usub, et Jobu ohverdada end isa päästmiseks. Maetsime ta hoovi suure piprapuu alla. Mu vend rääkis hiljem, et enne Tobu surma nägi ta õhtul õues suitsu tehes sama puu all valge naise ilmutist seismas ja teda vaatamas. Pärast Tobu sinna matmist tundus, et ta ajab urisedes seda naist ümber puu taga. Viimaks lõpetas naine oma ilmumise. Tobu hoolitses ikka veel me perekonna ees, isegi pärast oma surma.
Kui ma väike olin, oli meil kass nimega Guedo. Ta oli pime ja kurt ja me armastasime teineteist jäägitult – nagu ainult üks vana kass ja väike tüdruk seda teha võivad. Ta magas mu voodiserval, kui uinakut tegin ja kandis hoolt, et ma sealt välja ei veereks. Üldse oli ta väga kaitsev. Pärast ta surma nägin teda ikka ja jälle ta tavalistes lemmikpaikades. Mu ema ütles samuti, et nägi teda rohkem kui korra minu kõrval magamas, ja kui ta pani käe voodile, kus oli kassi näinud, oli see soe.
Meil oli puhtavereline tšau-tšau nimega Sheena. Mu isa kinkis ta emale emadepäevaks sel aastal, kui ma sündisin. Umbes 10 aastat tagasi jäi Sheena väga haigeks ja loomaarstid ei suutnud ta heaks midagi teha, sest ta oli üsna vana. Üks päev enne seda, kui pidime ta magama panema, ei ärganud ta üles – ta oli une pealt surnud. See kõlab üsna tontlikult, aga Sheena kummitus istus sageli mu ema diivanil ja kratsis ennast. Kuulsime, kuidas ta kaelarihma küljes olev ripats vaikselt võbises. Meil on see diivan siiani alles ja kui istuda öösel õigel padjal, võib mõnikord kuulda keti “helinat”. See on mu emale tihti pisarad silma toonud ja olen kuulnud teda ütlemas: “Mine magama, Sheena”, ja selle peale helin lõpeb.
Lapsena oli minu esimeseks lemmikloomaks ilma sabata kass. Pärast tema surma näen mõnikord öösel, kui juhuslikult ärkan, ta siluetti minust üle kõndimas. Mul on olnud kaks kassi veel, aga teadsin alati, et see oli tema, sest tol siluetil ei olnud samuti saba. Ja lisaks olid mu teised kassid tavaliselt alati põrandal.
Pärast seda, kui pidin oma vanima koera magama panema, oleme palju kordi kuulnud öösiti tema „norskamist“. Ta oli nii palju aega selles kohas veetnud, et minu arvates pidi ta tagasi tulema ja veenduma, et meiega on kõik korras.
Olin ühel päeval oma sõbral külas ja me mängisime elutoas toolidel istudes telekamängu. Äkki nägin silmanurgast kohevat musta saba liputamas, kuid tol hetkel ei pööranud ma sellele rohem tähelepaanu. Küsisin samal päeval veidi hiljem oma sõbralt, kas tal on kunagi koera olnud ja kirjeldasin, mida näinud olin. Ta ütles, et nende peres oli kunagi keskmise suurusega karvane must koer, aga nad pidid ta tõsiste terviseprobleemide tõttu magama panema. Selgus, et tolle hetkeni olid vaid tema oma pereliikmed koera näinud ja et koer surnud juba mitme aasta eest, isegi veel enne, kui ma oma sõbraga üldse tuttavaks sain.
Allikas: destinationamerica.com
