Pilguheit minevikku: 10 väljasurnud looma fotodel

Kelle me tänaseks kaotanud oleme? Heidame pilgu huvitavate loomaliikide sekka, kes on meie seast kahjuks igaveseks kadunud.

Kukkurhunt

Kukkurhunt on suurim lihasööjast kukkurloom kaasajal (seistes umbes 60 cm kõrgune ja 195 cm pikkune – koos sabaga). Kukkurhunt elas kunagi Austraalia mandril ja Uus-Guineas, kuid eurooplaste sinnajõudmise ajaks oli ta inimtegevuse tagajärjel juba peaaegu välja surnud. Kuid ta elas edasi Tasmaanias (sellest ka tema levinud nimi Tasmaania tiiger või Tasmaania hunt), kuni viimane isend vabas looduses tapeti aastal 1930. Viimane vangistuses elav kukkurhunt (fotol) suri 1936. aastal.

Sellest hoolimata kahtlustati 1960ndatel, et kukkurhunt võis mõnes eraldatud paigas veel vastu pidada, nii et lõplikult kuulutati ta väljasurnuks alles 1980ndatel. Ent tänapäevani saabub aeg-ajalt Tasmaaniast ja Uus-Guineast teateid selle kohta, et looma on nähtud.

Ainult ühte kvaggat on üldse kunagi pildistatud (fotol olev emane kvagga Londoni loomaaias). Metsikus looduses elasid sebrade alamliiki kuuluvad kvaggad Lõuna-Aafrikas. Kuid kvaggasid kütiti nende liha ja nahkade tõttu ning selleks, et kodustatud loomadele rohkem toitu jaguks, kuni nad välja surid. Viimane metsik kvagga lasti maha 1870ndatel, kusjuures viimane vangistuse hoitud isend suri 1883. aasta augustis. Huvitav fakt on see, et kvagga oli esimene väljasurnud loom, kelle DNA-d uuriti. Enne seda usuti, et nad on sebradest täiesti eraldiseisev liik, mitte alaliik.

Tarpan ehk Euraasia metshobune elas metsikult kuni aastateni 1875-1890, kusjuures viimane neist tapeti ta kinnipüüdmise katsel. Viimane vangistuses elav isend suri aastal 1918. Tarpanite turja kõrgus oli veidi alla 150 cm, neil oli paks lakk ja hiirekarva kere, kusjuured jalad olid tumedamad, selg ja turi aga triibulised. Arutletakse, kas ülaltoodud foto kujutab tõelist tarpanit, kuid see 1884. aastast pärit foto on väidetavalt ainus, mis elusast loomast kunagi tehtud on.

Käib vaidlus selle üle, kas seišelli hiidkilpkonnad on täielikult või ainult looduses välja surnud. 19. sajandil hävitati nii seišelli hiidkilpkonnad kui ka teiste India ookeani saarte sarnased kilpkonnaliigid küttimise tagajärjel. Enne seda, kui nad 1840ndateks aastateks metsikust loodusest kadusid, elasid nad üksnes rabade ja ojakeste ääres, süües sealset taimestikku. Vangistatutest on aga väike lootus, et tosin La Digue’ saarel elavat kilpkonna võivad tõepoolest olla seišelli hiidkilpkonnad. Lisaks sellele võib veel üks kilpkonn, kes on nüüdseks arvatavasti üle 180 aasta vana ja keda hoitakse Saint Helena saarel Atlandi ookeani lõunaosas, olla sama liigi esindaja.

Berberi lõvi (tuntud ka Atlase lõvi või Nuubia lõvi nime all), kes elas varem Maroko ja Egiptuse vahelises piirkonnas, oli lõvi alamliikidest kõige suurem ja raskem. Erinevalt teistest lõvidest ja tingituna nende elupaigas valitsevast toidupuudusest ei elanud berberi lõvid praidides. Viimane looduses elav berberi lõvi lasti maha 1922. aastal Maroko Atlase mägedes. Kuid siiani jääb küsimuseks, kas mõned loomaaedades või tsirkustes vangistuses hoitud lõvid pole mitte berberi lõvide järeltulijad. Ajaloo-alane märkus: kõige tõenäolisemalt olid Rooma ajal gladiaatorite võitluses kasutatud lõvid just berberi lõvid. Ülaloleval foto on tehtud Alžeerias 1893. aastal.

Ülaltoodud 1913. aastal tehtud foto pole küll väga selge, kuid dokumenteerib siiski üht Indoneesia kolmest tiigrite alamliigist, kes on ühtlasi kõige väiksem kunagi elanud tiigrite alamliik – nimelt Bali tiiger. Viimane kindlalt tuvastatud Bali tiiger tapeti 1937. aasta septembris, kusjuures kahtlustati, et väike arv tiigreid elas veel kuni 1940ndate või 1950ndate aastateni. Elupaikade kadumine ja küttimine (peamiselt eurooplaste, mitte Bali enda elanike poolt) hävitasid nad lõplikult. Bali tiigritel oli teised tiigritest lühem ja tumedam karv ning nad olid leopardide ja mägilõvide suurused.

Bali tiigriga võrreldes on teises skaala otsas Kaspia tiiger – üks suurimaid kunagi elanud kaslasi, kes oli vaid veidi massiivsest Siberi tiigrist väiksem. Kunagi elasid nad Musta mere ja Kaspia mere kallastel, tänapäeva Põhja-Iraani, Afganistani, endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikide aladel, kuni sügavamale Lääne-Hiinasse välja. Kaspia tiigrit kütiti süstemaatiliselt seni, kuni nad välja surid. See algas 19. sajandi lõpus, kui Venemaa koloniseeris Turkestani. Piirkondlikult algas nende tee väljasuremisele 1887 Iraagis, kusjuures kinnitatud andmetel nähti neid viimast korda 1970ndatel Türkmenistani, Usbekistani ja Afganistani piirialal. Kinnitamata andmetel nähti neid veel 1990. aastate alguseni.

Ninasarvikute karm saatus salaküttide käe läbi on hästi dokumenteeritud ja Lääne-Aafrika must ninasarvik on selle kujukas näide. Kunagi Lääne-Aafrikas laialt levinud liik kuulutati 2011. aastal hävinuks. Kuigi 1930ndatel alanud päästmiskatsed aitasid populatsioonil ajaloolisest üleküttimisest toibuda, vähenes liikide kaitse 1980ndatel, kusjuures salaküttimine tõusis tavalisest kõrgemale tasemele. 21. sajandi alguseks oli jäänud alles vaid 10 isendit. Aastaks 2006 olid nad kõik tapetud. Mustad ninasarvikud elavad jätkuvalt, ehkki kriitiliselt ohustatud liigina, Aafrika ida- ja lõunaosas.

Mis väljasuremisse puutub, siis on kuldkärnkonn paljuski ikooniliseks näiteks. Teaduses kirjeldati seda liiki alles 1966. aastal ja kunagi Monteverde metsades Costa Ricas 78 ruutkilomeetri suurusel alal arvukalt esindatud 60 cm pikkust kärnkonna pole nähtud pärast 15. maid 1989. Ootamatu väljasuremise põhjus pole lõplikult teada, kuid tõenäoliselt on süüdlasteks elupaikade hävimine ja chytrid-seened. Samuti kahtlustatakse, et El Niñost tingitud piirkondlikud ilmastikumuutused on mänginud oma rolli viimaste kuldkärnkonnade hävimises.

Pinta saare kilpkonn (Galápagose kilpkonna alamliik) võib olla kõige värskem suur loom, kes tuleb väljasurnuks kuulutada. Oma suguvõsa viimane esindaja, üle 100-aastane isane nimega Üksildane George (pilt ülal), suri 24. juunil 2012. südamepuudulikkuse tagajärjel. 20. sajandi keskpaigas oletati, et see liik, kellest suur enamus tapeti 19. sajandi lõpuks, ongi juba välja surnud, ent 1971. aastal avastati George. Lisaks inimeste jahipidamisele aitasid elupaikade hävitamisega kilpkonnade väljasuremisele kaasa ka sissetoodud võõrliigid, nagu näiteks kitsed.

Allikas: treehugger.com