Lähemalt räägib taksikoertega juhtunust koerte omaniku sõber ja koerte leidja.

Taksikoerad kadusid ära juba 18. märtsil ning koerte perenaine palus mul üles panna kadunud koerte kohta kuulutused, kuid oli ise koerte saatuse osas pessimistlik. Käisin seal uru juures esmakordselt 19. märtsil ning tookord ei kostnud urust paraku ühtegi häält. Soovitasin perenaisel jätta sinna oma lõhnaga riideese ja käia iga päev vaatamas, kuid tema oli millegipärast algusest peale juba kindel, et koerad hukkusid ja ei näinud otsimisel ja käimisel suurt mõtet. Kuna see paik jäi minu jalutusmarsruudi peale, siis läksin sinna oma koertega tagasi 24. märtsi õhtupoolikul. Selle ava vastu, mida perenaine mulle näitas, koerad huvi ei tundnud, kuid seal kõrval, mõni meeter eemal asus urusuue, mille ees minu koerad aga hullusid. Koer Volli reaktsioon oli mulle loomulik, sest ta on jahikoer ja teavitab sel viisil metsloomast, kuid Kaspar, kes on tavaline kodutaks, hakkas kraapima ning istus ja kukkus ulguma.

Mul tekkis kõhe tunne ja teavitasin sellest kahtlustäratavast juhtumist otsekohe ka koerte omanikku, kuid tema arvas, et küllap need on koerte surnukehad ja kes neid sealt ikka välja kaevab. Seepeale kirjutasin Kadunud ja leitud loomade Facebooki lehele kadunud taksikoerte kuulutuse alla kommentaari. Sellele reageerisid kaks toredat koerainimest: Kelly Talver ja Kairi Sallo. Kuna me süda ei andnud rahu, siis otsustasime pühapäeval neid urge uuesti vaatama minna. Esimeses, kus minu koerad hullusid, ei märganud me midagi erilist, kuid koerte omaniku poolt näidatud uru avause juures proovisime külmunud maapinda labidaga pisut raiuda. Kairi sai kaks korda labidaga urus urgitseda, kui järsku hakkas sügavusest kostma haukumine. Seejärel sai koheselt teavitatud päästeametit, kes reageerisid kahe komandoga. Teavitasin juhtunust, ka omanikku, kes saabus sündmuskohale mõne hetke pärast.

Vaata videot päästeoperatsioonist SIIT.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid