Kass Murri südamlik lugu: kuidas üks surma äärel olnud Saaremaa kass vabatahtlike toel taas elule aidati
Murri läks ühel täiesti tavalisel hommikul koduuksest välja oma tavapärasele jalutuskäigule, aga tagasi ta sel päeval ei tulnud, mis on Murri kohta tavatu, sest ta on olnud alati just see kass, kes hindab oma voodis magamist ja toiduga poputamist. Murri jäi kadunuks järgnevaks 24 päevaks. Sel ajal tegelesime me intensiivse otsimisega - kammisime läbi metsa, kuulutasime Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu lehel, panime ka kodukülla kadumiskuulutused värvilise pildiga. Me proovisime kasutada kõiki meile teadaolevaid kanaleid.
Ühel laupäeva õhtul sain meesterahvalt kõne, et Murri on leitud. Kass olevat olnud väga halvas seisus ja nad toimetasid ta otsejoones Kuressaarde loomakliinikusse. Võime vaid juhuste kokkulangemist tänada, sest arst oli parasjagu teel linna. Esialgne hinnang oli, et Murri puhul tasuks kaaluda magama panemist, kuna ta olukord oli väga tõsine. Aga Turvakodu vabatahtlikud tüdrukud, kes igal aastal mitmete raskes seisus loomadega tegelevad ja nende eest võitlevad, ei lubanud sel sündida. Vähemalt mitte enne, kui kassi omanik on leitud ja ta saab otsustada, mida oma looma jaoks õigeks peab. Õnneks leiti mind ajakiirtilisel hetkel tänu Murri kiibile kerge vaevaga üles. Murri oli kiibitud ja tema andmed olid registris.
Leitud Murri oli alajahtunud, alakaaluline, vedelikupuuduses ja tema ümber oli keerdunud tamiilvõrk, mis Murrit kõvasti soonis. Arst harutas seda tükk aega lahti. Tema vasak käpp oli deformeerunud ja elutu, lisaks olid tal sügavad haavad nii kaenla all kui ka kuklal. Murri seisund oli kriitiline, kuid arsti hinnangul mitte lootusetu. Olin igati nõus, et pärast esmaabi saamist veedab Murri esimese öö vabatahtliku juures, kel sellises seisundis kassidega rohkem kogemusi on. Ööga imet ei juhtunud ning hommikul, kui Murrit vaatama läksime, sündis kiiresti otsus ta Tallinnasse loomade kiiarabikliinikusse toimetada. Jõudsime sinna pärastlõunal ja Murri veetis arstide valvsa pilgu all seal kogu öö. Hommikul suundusime Vilde tee loomakliinikusse, kellega Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik aktivist suhelnud oli. Kliinikus tehtud uuringud tuvastasid Murril esimese vasaku käpa gangreeni.
Murri elu päästmiseks ja veremürgituse vältimiseks oli vaja viga saanud käpp amputeerida. Käpp eemaldati õlani ja esimesed päevad peale operatsiooni olid väga kriitilised, seda nii soolestiku motoorika, haavade paranemise ning söögiisu taastumise mõttes. Toibumine kõigest üleelatust võtab aega, kuid esimesed märgid paremuse poole liikumisest on juba näha. Amputeeritud käpa haav paraneb hästi. Murelikuks teeb teise käpa all olev suur lahtine haav, kuid ka selle puhul on esimesed paranemise märgid näha. Haavu on vaja kaks korda päeva siduda ja määrida.
Murri on hakanud vaikselt taastuma. Ta liigutab end ettevaatlikult ja omaniku nägemise peale ajas ta end esimest korda istukile ja käis ka liivakastis, mis on suur samm edasi. Olenemata sellest, et kolme käpaga olek on Murrile veel harjumatu, teevad sellised pisikesed edasiminekud suurt rõõmu. Õnneks on Murri noor, tubli ja tugev kass ning tasapisi harjub ta uue olukorraga. 21. aprillil tähistas Murri oma kaheaastast sünnipäeva loomakliiniku statsionaaris.
Murrit on aidanud mitmed inimesed, kelleta ei oleks see kass täna meiega. Murri ei ole küll täna veel omas kodus ja tema paranemist tuleb võtta vaid üks päev korraga, siis vabatahtlikud, abivalmis loomaarstid ning isegi lemmiku kiip on mänginud suurt rolli selles, et Murri täna elus on. Ühel päeval saab ta ka koju tagasi. Minu sõnum on see, et ärge kunagi andke alla ja hinnake inimesi, kes märkavad ning abistavad, sest ükskord võivad olla just vabatahtlikud need, kes teie pereliikme päästavad.
