10 fakti: mida tuleks teada karusloomafarmide kohta?
Alljärgnevalt on välja toodud peamised faktid karusloomakasvatuste ja nendega seotud murede kohta.
1. Eestis kasvatatakse karusloomadena naaritsaid, rebaseid ja tšintšiljasid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma. Eestis on 4 mingi- ja rebasefarmi ja umbes 27 tšintšiljafarmi. Keila külje all Karjakülas on AS Balti Karusnahk farm, mis on üks Baltimaade suurimaid. Seal tapetakse aastas umbes 130 000 looma. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk AS turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust. 2014. aastal oli Eesti karusloomasektoris ühtekokku 94 töökohta; 74 täistööajaga töötajat mingi- ja rebasefarmides ja 20,5 töötajat tšintsiljakasvandustes. Karjaküla farmis on töökohti 65-70.
2. Karusloomakasvandused on keelustatud Suurbritannias, Austrias, Hollandis, Makedoonias, Horvaatias, Sloveenias, Brasiilias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Taanis ja Rootsis on keelustatud rebasefarmid. Mitmes Saksamaa liidumaas on karusloomakasvandused samuti keelustatud (Baieris, Hesses, Nordrhein-Westfalenis ja Schleswig-Holsteinis). Lisaks on keeld vastu võetud ka Belgia suurimas piirkonnas Valloonias. Itaalias ja Šveitsis on karusloomakasvandustes loomade heaolunõuded niivõrd ranged, et karusloomakasvandusi seal enam ei eksisteeri.
3. 69% Eesti elanikest leiab, et loomade kasvatamine ja tapmine nende karusnaha saamise eesmärgil ei ole aktsepteeritav. 74% Tšehhi, 68% Norra, 78% Rootsi, 81% Austria, 64% Läti, 67% Leedu, 84% Hollandi, 86% Saksamaa, 66% Poola, 86% Belgia, 80% Šveitsi, 73% Horvaatia ja 91% Itaalia elanikkonnast on samal seisukohal.
4. Karusloomafarmid ei saa tagada loomade heaolu.
2001. aastal avaldas Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee (SCAHAW) põhjaliku raporti, milles öeldakse selgesõnaliselt, et karusloomakasvatuses kasutatav standardpuur ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele. SCAHAW raport toob lisaks välja, et ebanormaalne käitumine ei ole kasvatuses peetavate karusloomade puhul ebatavaline ja hindab stereotüüpsete liikumismustrite esinemist minkidel «laialt levinuks». SCAHAW raport puudutab ka käitumuslike probleemide füüsilisi tagajärgi, haigusi, suremust ja aretusest tulenevaid hädasid; näidetena tuuakse poegade tapmist, hambaprobleeme, maohaavandeid, kurtust ja pimedaksjäämist. Täiendavad terviseprobleemid tõi päevavalgele Norra valitsuse 2014. aasta raport; nimelt toob sagenev minkide grupiviisiline pidamine kaasa rohkem agressiivsust ja vigastusi. Tulenevalt soovist nahku suurendada esineb sinirebaste puhul ülesöötmist ja kaaluprobleeme.
5. Praktiseeritavad tapmismeetodid on piinarikkad.
Rebased tapetakse elektrivooluga läbi suu ja päraku. Norra Toiduohutuskomitee (VKM) andmetel on elektrivooluga surmamine mõnedes riikides keelatud ja Ameerika Veterinaarmeditsiini Assotsiatsioon seda ei soovita. Aastal 2008 tunnistas VKM, et see tapmismeetod toob kaasa tõsiseid tagajärgi rebase heaolule, kui ta ei kaota teadvust kohe, ning et tapmiseelse kohtlemise käigus kogetud stress ja ebamugavus on märkimisväärne. Mingid tapetakse tavaliselt elektrivooluga ninast jalgadesse või CO või CO2 gaasiga. CO2 tekitab loomades paanikani viiva lämbumistunde ja ärrituse tõttu torkiva tunde silmades ja ninas.
6. Uurimused on paljastanud karusloomafarmides korduvaid seadusrikkumisi.
Loomade huvide eest seisvad rühmitused on avalikustanud ajavahemikus 2008 - 2016 suures mahus materjali, mis on kogutud karusloomakasvandustes salaja läbi viidud uurimuste käigus Eestis, Lätis, Taanis, Soomes, Norras, Rootsis, Leedus, Poolas ja mujal. Kõigis neis riikides on uurimused paljastanud raskeid tervise- ja heaoluprobleeme suures osas farmidest: tõsised ravita jäetud silma-, nina- ja kõrvapõletikud loomadel; lahtised pindmised ja sügavad haavad ning vigastused; puuduvad sabad ja/või jäsemed; väärarenenud jäsemed; halvatud loomad; stereotüüpne käitumine ja muud vaimsetele kahjustustele viitavad käitumuslikud kõrvalekalded; räämas puurid loomade eluruumi ulatuva terava traadi ja traatvõrguga; tühjad, ebapuhtad ja/või katkised joogianumad jne.
7. Karusnahk on keskkonnavaenulik ja inimese tervist kahjustav materjal.
Karusnahatööstus levitab müüti karusnahast kui keskkonnasäästlikust toorainest. Samal ajal on aga mitmed riiklikud reklaamialast järelevalvet teostavad asutused keelanud karusnahatööstusel taolisi väiteid oma reklaamides esitada. Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül iga-aastaselt keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest.
Maailmapanga hinnangul on roiskumisvastaste kemikaalide tõttu karusnahksed riided üheks viiest maailma hullemast raskemetallide reostuse tekitajatest.
Lisaks otsesele kahjulikule keskkonnamõjule on karusloomakasvandusel keskkonnale kaudsed tagajärjed karusnahatootmise kõrge energiatarbimise tõttu. Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg on mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti on karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel. Parkimis- ja värvimisprotsessi käigus töödeldakse karusnahka erinevate kemikaalidega. Mürkainete raporti „Poison Report 2011“ raames otsis sõltumatu spetsialiseerunud labor mürkainete jääke 35 karusnahast kraest, kasukast, kapuutsist ja sallist seitsmest Euroopa riigist. Kõik testitud karusnahad sisaldasid ohtlikke kemikaale. Enamik karusnahku olid saastunud ohtlike kemikaalidega nagu formaaldehüüd, NPE, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) või klooritud parafiinid. Paljudel juhtudel ületati seaduslikke piiranguid ja tööstusstandardeid. Eriti ohtlikuks osutusid lasterõivad. Raportile järgnesid sarnased testimistulemused ohtlike kemikaalide puhul karusnahksetes lasteriietes Itaalias ja Taanis. Kõige sagedamini leiti karusnahksetest riietest kemikaale, mis on sisesekretsioonisüsteemi kahjustavad või vähkitekitava toimega.
8. Karusloomafarmide põhitoodanguks on detailid.
Suur osa karusloomafarmide asukatest tapetakse detailide nagu jopekraede, mütsituttide, kindaääriste, võtmehoidjate, pastakaotstse ja lemmikloomade mänguasjade tootmise nimel. Tänapäeval moodustaavad detailid lõviosa (mõningatel hinnangutel lausa 80%) kogu karusnahatoodangust. See tähendab, et karusnahatööstus kahjustab keskkonda sisuliselt ebajavalike detailide tootmiseks. Seega ei tuleks karusnaha alternatiivina käsitleda mitte kunstmaterjale, vaid eelkõige nende ebavajalike detailide tootmise lõpetamist üleüldse.
9. Karusloomakasvandustes peetav Ameerika naarits on Eestis võõrliik, kelle tõttu kohalik Euroopa naarits on praegu väljasuremisohus. Riik rahastab Euroopa naaritsa tegevuskava, mille eesmärgiks on väljasuremisohus liigi kaitse, samal ajal on aga lubatud võõrliigi Ameerika naaritsa pidamine karusloomakasvandustes.
10. Ekspredid toetavad karusloomafarmide keelustamist.
Pidamisnõuete karmistamisega ei ole võimalik probleemi lahendada. 2015. aastal esitleti Euroopa Parlamendi loomade heaolu ja kaitse sisekomisjonis teadusraportit, mille kohaselt on karusloomafarmide keelustamine ainus lahendus karusnahatööstuses aset leidvatele loomade heaolu tõsistele rikkumistele. Raporti kaasautor, Bristoli ülikooli professor Stephen Harris märkis, et farme, kus suudetaks metsloomade vajadustele vastu tulla, ei ole olemas. Inez Staarink, Hollandi saadik ja nõunik põllumajandus-, loodus-, looma- ja toidupoliitikas julgustas saadikuid toetama farmide keelustamist liikmesriikides, et peatada nende laienemine.
