Tuntud Eesti koerakoolitaja annab nõu: mis on parim preemia, mida koerale pakkuda
Kuigi koeri on õpetatud kindlaid ülesandeid täitma juba Vana-Rooma ajast alates, sai rihma otsas liikumine ja koertekoolide laiem tegevus alguse alles 1950. aastatel. Varem, kui inimeste eluviisid ja keskkond olid rohkem loodusega kooskõlas, tulid koerad lihtsamini toime ja omanikel ei olnud nii suurt vajadust koeri igapäevaeluga toimetulekuks treenida.
Mis teeb loodusliku keskkonna koera jaoks lihtsaks ja meeldivaks?
Looduses on vaikne
Koerad kuulevad neli-viis korda paremini kui inimesed. Peale selle kuulevad nad sagedusi, mida inimkõrv ei kuulegi. Hea kuulmine on vajalik selleks, et tabada vaikseid ja spetsiifilisi helisid. Näiteks hiirtele ja teistele loomadele jahti pidades kasutavad koerad saagi otsimiseks eelkõige kõrvu.
Inimestelgi on linnamüra raske taluda, kuid koertele on müra ja selle mõju mitmeid kordi tugevam. Tugev helifoon häirib ka teiste meelesüsteemide toimimist. Koerad saavad infot peamiselt lõhnadest, haistmismeele kaudu.
Tugev müra koormab koera ja häirib haistmismeele kasutamist. Inimese jaoks oleks see nagu ebameeldiva lõhnaga kinosaalis filmi vaadata: film saab küll vaadatud, aga protsess on ebamugav. Seetõttu on helirohke keskkond koertele enamasti raske ja stressirikas. Linnaga võrreldes on looduslik keskkond vaikne ja rahulik ning koer saab rahulikult nuusutamisele keskenduda.
Rohkem ruumi liikumisvajaduse rahuldamiseks
Varem oli koertel oma töö, mida nad inimese heaks tegid. Näiteks jahikoerte, kelgukoerte ja karjakoerte puhul tähendas see palju liikumist ja pikkade distantside läbimist. Tänapäeval peetakse ka töö jaoks aretatud koeri peamiselt lemmikutena. Inimese elustiil on muutunud vähem liikuvaks ja palju tubasemaks. Ka koerte liikumisvõimalused on seetõttu vähenenud, kuid liikumisvajadus on suuresti säilinud. Tiheda liiklusega tänavatel ja kergliiklusteedel, kus inimene enamasti jalutab, on pikemat jalutuskäiku tegeva koera liikumine paraku pärsitud. Koeral ei saa teiste inimeste, loomade või autode tõttu lasta kõndida tema enda valitud tempos ja suunas – isegi mitte pika rihma otsas –, vaid teda tuleb pidevalt hoida peremehe lähedal. Nii liigub koer ainult sama palju kui ta omanik, kuid seda on aktiivsete koerte jaoks liiga vähe. Rääkimata sellest, et nii ei saa koer keskenduda just talle huvi pakkuvatele lõhnadele. Vähene liikumine tähendab kulutamata energiat, millega omakorda kaasnevad käitumisprobleemid, näiteks kontrollimatu haukumine, kaevamine või lõhkumine.
Rohkem põnevaid lõhnu
Koera primaarne meel on haistmine. Umbes 60% infost jõuab koera ajju haistmismeele kaudu. Koeral on umbes 300 miljonit lõhnaretseptorit. Inimese viie miljoni retseptoriga võrreldes on seda 60 korda rohkem. Peale lõhnaretseptorite suurema arvu on lõhnade kaudu tulevat infot analüüsiv ajupiirkond koertel 40 korda suurem kui inimestel. See tähendab, et lõhnamaailm ja lõhnade kaudu info hankimine on koerte jaoks väga oluline.
Nuusutamine rahustab koera ja pakub vaimset stimulatsiooni kõige loomulikumal viisil. Linnakeskkonnas on küll lõhnad, mida nuusutada, aga need ei ole nii huvitavad kui looduses. Kunstlikud linnalõhnad võivad koera hoopis ärevaks muuta. Peale selle liigub linnas tavaliselt kõige rohkem koeri. Isast koera võib ärritada ka teiste isaste koerte kui konkurentide lõhnade kontsentratsioon. Looduses, kus ruumi on rohkem ja teiste liiklejatega kokkupuuteid vähem, on koeral rohkem võimalusi rahulikult nuusutada neid lõhnu, mis soodustavad rahunemist ega ärrita.
Looduses tuleb koer paremini toime
Kõik, mis on loomulik, on enamasti lihtsam. Võrdluseks sobib siia kutsikate õpetamine. Looduslikus keskkonnas elades ei ole kutsika õpetamiseks vaja nii palju pingutada, sest looduses on palju lihtsam õppida, et maailm on turvaline ja tore.
Seevastu linnas on kutsikal tohutult palju häirijaid, millega ta peab õppima toime tulema. See võtab kauem aega ja eeldab ka inimeselt suuremat panustamist. Mida loomulikum keskkond ja elustiil, seda vähem tuleb koera õpetamisega tegeleda.
Linnakeskkonnas tekib sageli olukordi, mille puhul tuleb koera juhtida ja toetada tema elu lõpuni. Kuna linnadesse kolimine on tänapäeval paratamatu, siis tuleb koeraomanikel lihtsalt mõista, et me ei saa koeralt alati oodata inimese abita hakkama saamist.
Näiteks ei ole mõtet koeralt oodata, et ta oskaks liiklevate autode seas iseseisvalt toime tulla.
Tänapäeva koertel ei ole enamasti puudu korralikust toidust, terviseabist, mänguasjadest või inimese tähelepanust. Küll aga jääb linnakoertel järjest vähemaks võimalusi viibida nende jaoks loomulikus keskkonnas. Seetõttu on oluline, et peale linnakeskkonnas liikumise leiaks koeraomanik aeg-ajalt võimaluse viia oma neljajalge sõber jalutama mõnele rahulikule metsarajale. Võiks isegi öelda, et tänapäeval on looduses viibimine üks väärtuslikumaid preemiaid, mida inimene koerale pakkuda saab.
Loodus avaldab positiivset mõju ka koeraomanikule
Ilmselt on paljudele üsna lihtsasti mõistetav, et koera kui looma jaoks on loodus loomulik keskkond. Kuidas on lood koeraomanikuga? Kuigi linnakeskkonna ja moodsa tehnika on inimene välja mõelnud meie endi hüvanguks, on viimase aja uuringud näidanud kunstliku keskkonna kahjulikku mõju inimesele. Nimelt on leitud, et linnas elavatel inimestel on rohkem stressihormoone kui neil, kes elavad piirkonnas, kus on rohkem loodust. Samuti on leitud seoseid parema tähelepanu- ja keskendumisvõime ning looduses viibimise vahel.
Kuidas loodus meid mõjutab?
Vähem muremõtteid
2014. aastal tehti Stanfordi ülikoolis uuring, kus uuriti linnakeskkonna mõju inimesele. Leiti, et need katsealused, kes liikusid alati läbi rohealade ja parkide, olid õnnelikumad, neil oli vähem muremõtteid ja parem keskendumisvõime kui neil, kes kõndisid sama aja ja vahemaa tiheda liiklusega piirkondades. Samuti uuriti katsealuste aju reaktsioone enne ja pärast looduses ja linnakeskkonnas viibimist.
Linnas liikunud inimestel täheldati aju verevarustuse suurenemist piirkonnas, mis aktiveerub meeleolu languse korral. Looduses liikunud inimeste puhul seda ei täheldatud. Samasuguseid tulemusi on saadud teisteski uuringutes, mida on tehtud eri riikides, näiteks Jaapanis ja Soomes.
Soodustab keskendumist ja loovust
Tänapäeval on meie ümber väga palju tehnikat ja infot. Teadlased usuvad, et aju ei ole loodud nii suure infohulga vastuvõtmiseks. Aju suudab keskenduda ühele asjale korraga, pidev ümberlülitus ühelt infokillult teisele kurnab ning võib viia stressi ja läbipõlemiseni.
Teadlased usuvad, et keskendumisvõime, loovus ja probleemide lahendamise võime on omavahel seotud. 2012. aastal tehtud uuringust selgus, et pärast neli päeva kestnud loodusmatka suutsid looduses seiklejad mõistatusi lahendada ja keerukaid puslesid kokku panna 47% efektiivsemalt kui linnas viibinud katserühm.
Uurijad küll soovitavad vaimse tervise parandamiseks looduses liikuda, kuid praegu ei ole veel kindlaid vastuseid küsimusele, kui pikalt peaks looduses viibima, et mõju oleks piisav. Samuti ei teata veel, mis täpselt aju mõjutab. On need rohelised puud, päikesepaiste, lõhna-
bukett või kõikide nende koosmõju? Küll aga on igaühel võimalik seda kogeda ja oma hüpotees välja käia.
Linnastumine näib olevat paratamatu ja jätkuv trend. Niisamuti on linnakeskkonnas koerte pidamine muutunud pigem tavapäraseks. Õnneks on koerad nii hea kohanemisvõimega, et on valmis meiega koos elama tingimustes, mis pole nende jaoks kõige lihtsamad. Iga koeraomanik võiks siiski oma lemmikule pakkuda võimalust olla loom kõige loomulikumas tähenduses. Ja selle jaoks ei olegi vaja muud kui minna loodusesse. Kevad on käes, päevad on läinud pikemaks ja ilmad ilusamaks – looduses liikumine on lausa lust. See on kõige loomulikum tegevus, mida inimene koos koeraga teha saab. Peale koerale toreda tegevuse pakkumise on see suurepärane võimalus ka ise lõõgastuda. Põnevat looduses seiklemist!
Lugu on ilmunud ka käesoleva aasta 29. aprilli Laupäevalehe LP numbris.
