Hallikese käekäik: mis on saanud koerast, keda peremees mööda Tallinna tänavaid lohistas?
18. aprill
Pea viieaastase emase segaverelise koera Hallikese juhtum sai alguse juba 18. aprillil, kui Lehtse aleviku elanikud Eestimaa Loomakaitse Liidu poole pöördusid. Nad palusid abi, et aidata väärkoheldud koera, keda juba pikemat aega piinatakse. Kohalike inimeste püüdlused looma aidata ebaõnnestusid väidetavalt riigiametnike suhtumise tõttu. Ka ELL-i juba järgmisel päeval esitatud avaldustele reageeriti leigelt ning politsei alustas kõigest väärteomenetluse. Veterinaar- ja Toiduamet aga oli veendumusel, et koer peab jääma omaniku juurde, kirjutab Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse esimees Heiki Valner oma blogis.
22. mai
22. mai õhtul päästeti avalikkust šokeerinud Hallike oma peremehe Mare käest. Sotsiaalmeedias levinud videost ning fotodelt võis näha, kuidas süüdimatu omanik oma koera rongipeatuses rihma otsas lohistab, sest vaene koer ei olnud nõus ega võimeline enam iseseisvalt kõndima.
„Ei käinud arsti juures ja pole sel koeral häda midagi. Ta peab jalutama, et kaalu maha võtta! Me oleme täna jalutanud juba kolm kilomeetrit," sõnas Mare Heiki Valnerile Kitseküla rongijaamas.
Hallikese piinad olid kestnud juba pea kuu ning teda oli mitmeid korda Tallinnas oma koeraga nähtud. Ühel korral oli koera järel märgatud ka vererada ning loomakaitsjad tegid kõik, mis nad suutsid, et koer omaniku käest päästa.
22. mail sai koer päästetud. Asjasse sekkunud ajakirjanik ja loomasõber Katrin Lust võttis Heiki Valneriga ühendust ning tänu meedia sekkumisele sai see olukord lõpu. 22. mai õhtupoolikul päästeti politsei kaasabil Tapa vallas, Lehtse alevikus elanud Hallike oma peremehe käest. Koer oli eluohtlikult ülekaaluline ning liikus väga vaevaliselt.
Hallike viidi ajutiselt Eestimaa Loomakaitse Liidu vabatahtlike hoole alla kosuma ja taastuma, kes lubasid kõik endast oleneva teha, et koera elujõud taastuks. Tehti ka esimene kiire arstivisiit, kus koer sai valuvaigisteid ja liigestele vajalikku rohtu. Põhjalikum terviseuuring seisab veel ees. TV3 uudistes võis näha ka videoklippi Hallikese päästmisest.
23. mai
Juba järgmise päeva hommik oli Hallikese jaoks helge ja päikseline. Hoiukodus algas tema elus uus peatükk. Loomakaitsja Heiki Valner kirjutas oma blogis: "Täna võttis Hallikest vastu hoopis teistsugune hommik ja nüüd algab tal hoopis teistsugune elu. Ei mingit kärkimist ega lohistamist enam, löömisest rääkimata.”
Hallikese elu paraneb. Loomakaitsjate ja arsti järelvalve all hakatakse koera ravima ning taas elule äratama. Hallikesel on hoiukodus ruumi iseseisvalt ringi liikuda ja vabalt joosta nii palju, kui süda soovib.
Hallikese juhtumist sai rahvusvaheline uudis ning Heiki Valner sai telefonikõnesid ja sõnumeid nii Soomest, Rootsist kui ka Saksamaalt ja Inglismaalt. Kõiki loomasõpru vaevas sama küsimus, kuidas selline teguviis ja piinamine Euroopa riigis kaasajal võimalik on? Heiki Valneri sõnul on Hallikese loole on kaasaelajaid isegi Austraalias ja Kanadas.
25. mai
Hallike on paranemas ja kohaneb oma uue eluga. Koera käpakäiku käis vaatamas ka TV3. Loomaarst hindas koera seisundi üle ning määras valuvaigistid. Kõige suurem mure on ülekaal ning samuti teeb muret Hallikese tagumine parem jalg. Muu tervislik seisund on arsti sõnul olukorda arvestades rahuldav. Kasvajaid ei leitud, kuid kõhu all on lohistamisest tingitud marrastused.
Eelneva elu ja kogemuste tõttu on Hallikesel raskusi inimeste usaldamisega. Ta võpatab äkiliste liigutuste peale ning pelgab inimesi. Vabatahtlik Karme sõnas TV3-le: "Ta proovib usaldada, aga see usaldusekriis inimeste vastu on üsna suur. Me teeme samm-sammult tööd, et iga järgmine hetk oleks jälle kergem vastu võtta inimesi."
31. mai
Hallike õpib tasapisi inimesi usaldama. Hallikese eest hoolitseva perekonna sõnul liputas koer esimest korda saba ja alustas mängu pere kuldse retriiveri Cassyga. Ka koera söögiisu on paranenud. Kui esimestel päevadel ei tahtnud ta üldse süüa, siis mai lõpus proovis ta juba jõugeeli, mille koera eest hoolitsev perekond Leedust tellinud oli.
5. juuni
Koeraomanik Mare Udusaar tungis hoiukodu hoovile oma koera tagasi nõudma. "Te olete kõik peast lollid, andke mu koer siia," hüüdis Mare võõras hoovis. Politsei hirmus istus ta kiirelt tagasi taksosse ja kadus. Nii kirjeldab juhtunut Heiki Valner.
Siiski ei olnud antud vahejuhtum loomakaitsjatele suureks üllatuseks, sest Valneri sõnul sekkus juhtumisse ka Tapa Vallavalitsus. Vallavalitsus kirjutas loomakaitse liidule adresseeritud kirjas, et Mare soovib oma koera näha ja küsis, millised oleks selleks loomakaitse liidu tingimused ning kuidas seda korraldada. ELL ei pidanud võimalikuks koera näidata, juhtides tähelepanu nii vaimsetele kui ka füüsilistele vigastustele, mis Mare koerale tekitanud oli.
Siiski tungis Mare Udusaar 5. juunil hoiukodu hoovile. Mare tulekust andsid teada ka kohalikud naabrid, kelle hoovile Mare esimesena oli läinud.
6. juuni
Hallike tuli arstilt. Kõik näitajad on paremuse poole ning etteheiteid arstil ei olnud. Hallike on tasapisi hakanud ka inimesi usaldama.
Hallikese arstivisiit oli edukas ning loomaarsti sõnul on kõik näitajad paremuse poole liikunud. Valuvaigistikuur on läbi ning Hallike liigub rõõmsalt omal jalal ringi. Ka kehakaal on kahe nädalaga langenud 55,7 kilogrammini ning koer on võimeline iseseisvalt autosse ja sealt maha hüppama. Südames ei ole kahinaid ning pankreas on korras. Heiki Valneri sõnul on Hallike hakanud tasapisi ka inimesi usaldama ning tuleb ise juurde sõprust ja pai otsima.
7. juuni
Hallike sõi esimest korda ära terve toiduportsjoni ning nautis tunde kestvat massaaži oma ala professionaalilt. Hallikese eest hoolitsev loomakaitsja Karme Reiljan oli koera edusammude üle siiralt rõõmus. Nimelt sõi Hallikene esimest korda oma toiduportsjoni ära. Varem ei olnud ta väga isukalt söönud.
Hallike jõudis ELL turvakodusse 22. mai õhtul väga täbaras seisundis. Tänaseks on koer tunduvalt kosunud, läbinud mitmeid arstivisiite ja saanud vajalikud ravimid. Samuti on ta kaotanud kehakaalu. Ülekaal oli kõige suuremaks probleemiks. Tasa ja targu õpib Hallike inimesi usaldama ning oma uue eluga kohanema. Tema eest hoolitsev Reiljanite perekond teeb kõik endast oleneva, et koer taastuks ja kosuks. Hallikesel on tänaseks palju parem olla, ta sööb ja ta naudib oma uut elu täiel rinnal!
