Ühe koera õnnelik uus algus: Koeralihafarmist armastavasse perekonda

Randi Kaye on CNNi uudisteankur ja korrespondent, kes soovis pikka aega võtta koera. Randi oli abikaasaga pannud end mitme erineva koerte päästmisega tegeleva organisatsiooni ootejärjekorda, et saada kuldne retriiver. Ühel 2016. aasta veebruarikuisel päeval sai ta lõpuks sõnumi, milles pakuti talle kuldse retriiveri kutsikat.

Pakkujaks oli naine nimega Linda Ripps, kes asutas Floridas tegutseva retriiverite päästmisega tegeleva grupi, mille nimi on Golden Retrievals. Ta on aastaid aidanud päästa koeri nii Floridas kui ka kogu Ameerikas, samuti Lõuna-Koreas. Tekib küsimus, et miks just Lõuna-Koreas? Just seetõttu, et seal tapetakse Humane Society Internationali (HSI) andmetel aastas üle kolme miljoni koera. HSI sõnul omandasid nad need andmed Lõuna-Korea valitsuses töötavalt allikalt.

Üle kogu Aasia on statistika aga palju hullem, sest HSI sõnul tapetakse piirkonnas liha saamise eesmärgil ligi 30 miljonit koera aastas. Randi Kaye sõnul polnud tal asjast aimugi, enne kui ta hakkas suhtlema koeri päästvate gruppidega. Linda Ripps lisas, et tema süda valutab iga päev, sest teab, millises piinas koerad on ja kahjuks on sellest vaid vähesed ameeriklased teadlikud.

Koeralihakaubandus

Uurides asja lähemalt, leidis Randi Kaye, et Humane Society in the United States (HSUS) ja HSI on aastaid töötanud selle nimel, et peatada koeraliha müüki ja sulgeda lihafarme. Ainuüksi Lõuna-Koreas on HSI andmeil umbes 17 000 koeralihafarmi. Samas on aga HSI suutnud päästa rohkem kui 850 koera ja sulgeda 8 farmi.

Humane Society in the United States presidendi ja tegevjuhi Wayne Pacelle'i sõnul on koerte tingimused hirmuäratavad. Koerad seisavad võrestikpõrandal ja on ümbritsetud metallaedikuga. Samuti ümbritsevad neid nende endi väljeheited, mistõttu on lihafarmis tugev ammoniaagilehk. Puurid on maapinnast tõstetud nii palju kõrgemale, et koerad ei tunneks kunagi maapinda ega sooja voodi mugavust. Pacelle lisab, et koerad kannatavad ka Lõuna-Korea ilmastikutingimusi, mis tähendab kõrvetavalt kuuma suvepäikest ja jäist talvekülma. Nende koerte maailm on vaid kannatuste rada ja kaugel koerte tõelisest soovist, milleks on olla inimese parim sõber.
Humane Society International loomakaitse ja kriisiosakonna direktor Adam Parascandola lisab, et koertele söödetakse vaid jäänuseid ja ainus vesi, mis nad saavad, on toidus sisalduv. Kusjuures, koerad, kellest tehakse liha, on sama tõugu, mida suurem osa inimesi igapäevaselt kodus lemmikloomana peab. Näiteks kuldne retriiver, bernhardiin, husky ja isegi chihuahua.

Liha saamiseks pekstakse koerad kas kaigastega surnuks, puuakse üles, keedetakse elavalt või tapetakse läbi elektrišoki. Pacelle'i sõnul on mõnedes Aasia piirkondades siiani arusaam, et mida rohkem koer surres kannatab, seda rohkem on tema veres adrenaliini, mistõttu on liha nii-öelda maitsvam. Veider on aga tõsiasi, et paljud koerafarmerid peavad koera ka lemmikloomana oma kodus. Kahjuks aga jagab suurem osa sealsetest inimestest koerad kahte leeri - kodukoerad ja liha saamise eesmärgil kasvatatavad koerad.

Samas töötab The Humane Society International igapäevaselt Hiinas, Indoneesias, Indias, Lõuna-Koreas ja Vietnamis, et päästa nii-öelda lihakoeri surmast. Eelnimetatud riikide valitsused on samuti asjaga osaliselt seotud ja astuvad samme koeralihatootmise ja müümise vähendamiseks. Näiteks proovisid Hiina võimud vähendada iga-aastase Yulini festivali tarbeks toodetud koeraliha müüki. Sel aastal tohivad müüjad esitleda vaid kahte korjust. Erinevad aktivistid on aga juba suutnud päästa sadu koeri, kes oleks muidu festivali tarbeks tapetud.

Pacelle lisab, et inimesed kodustasid koeri rohkem kui 30 000 aastat tagasi ja tänu neile on ka inimkonna saatus muutunud paremaks ning tõstatab küsimuse, et kas koerte asetamine lihaletile on siis tänuavaldus nende toetusele? Koeralihakaubandus on erakordselt suur inimese-looma suhte rikkumine.

Lootuse märgid

HSI ja HSUSi sõnul soovivad paljud farmerid oma tegevuse lõpetada, sest ühiskonna, sõprade ja perekonna surve nende tegevusele kasvab. Samuti inimeste sümpaatia koerte vastu, mistõttu ei lähe ka äri enam nii hästi. Humane Society International sõlmib koeralihafarmeritega ka erinevaid kokkuleppeid, pakkudes neile 2000 kuni 60 000 dollarit, kui nad on nõus tegelema elus millegi muuga, näiteks viljakasvatusega. Koeralihafarmerid peavad aga selleks kirjutama alla lepingule ja vanduma, et lõpetavad koeralihaga kauplemise ja kõik sellega seonduva igaveseks.

Adam Parascandola sõnul on ta isiklikult külastanud koeralihafarme ja päästetud koeri. Ta lisab, et mõned nii-öelda farmerid hakkasid kasvatama hoopis mustikaid, teised aga tšillipipart. Parascandola ütleb, et inimeste suhtumine Aasias on muutumas ja näiteks Hongkongis, Taiwanis ja Filipiinidel on koeralihakaubandus keelatud. Ka Lõuna-Korea president Moon Jae-in sooviks, et koeralihakaubandus lõppeks ja adopteerib selle näitamiseks ka lihafarmist päästetud koera. Pacelle lisab, et viis aastat tagasi poleks olnud mõeldavgi pidada avalikku poliitilist arutelu koeralihafarmide teemadel, kuid praegu teevad nad suuri edusamme.

Umbes 800 koerast, kelle HSI on päästnud, on leidnud peaaegu kõik armastava kodu Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias või Kanadas. Koeralihakaubandus on tänapäeval tõenäoliselt suurim koerte väärkohtlemine. Parascandola sõnul on suurem osa koeri pärast päästmist äärmiselt kartlikud ja hirmul.

Gatsby lugu

CNNi uudisteankru ja korrespondendi Randi Kaye ja tema koera Gatsby lugu on südamlik. Kaye meenutab, et kaks nädalat pärast kuldse retriiveri kutsika pildi nägemist tõi Golden Retrievals Rescue grupp koera talle koju kohale. Kohe, kui koer jooksis autost välja, jooksis ta Randi pikali maha ja hakkas teda lakkuma. Selles hetkest saati oli uudisteankrule selge, et koer jääb.

Kaye sõnul öeldi talle ja ta abikaasale, et Gatsby on umbes 18 kuud vana ja tõenäoliselt veetnud suurema osa oma elust mõnes puuris Lõuna-Koreas. Kuna tal polnud ka mingit treeningut, ei allunud ta ingliskeelsetele käsklustele. Ta lisas, et nad nõustusid koera võtma enda juurde esialgu üheks ööks ehk nii-öelda prooviajaks. Pärast mõnda tundi kodus olemist küsis aga peresõber Kaye abikaasalt, et kuidas ta teab, millal on prooviaeg läbi. Selle peale ütles abikaasa, et oh, see on ammu läbi.

Koerale otsustati panna nimeks Gatsby. Tema esimesed kuud ei olnud aga lihtsad, sest Gatsbyl võttis mitu kuud aega, et harjuda turvalisusega ja saada aru, et keegi ei tee talle enam halba ega haiget. Ta pidi õppima rihma otsas jalutamaskäimist ja inimeste viiskat tervitamist. Randi ja tema mehe sõnul on Gatsby siiani erutatud, kui ta kohtab uusi inimesi, sest tahab, et need temaga tegeleksid. Samuti on ta õppinud nii-öelda käppa andma.

Nüüd jalutab koer aga ka ilma rihmata ja on väga lojaalne ning armastust täis. Omanike sõnul ei lahku ta kunagi nende kõrvalt ja on piltlikult öeldes lausa takjas, kuid seda selle sõna heas mõttes.

Uudisteankur lisab, et kui ta töötab kodus arvutiga, paneb koer pea arvuti klaviatuurile ja kui ta on voodis, tuleb koer kaissu või kui ta teeb parasjagu joogat, tahab koer tulla joogamatile. Ta lisab, et on suur rõõm näha muutusi Gatsby iseloomus ja et koer, keda algselt kasvatati kellelegi õhtusöögiks, elab nüüd Floridas ja käib oma perega regulaarselt ookeani ääres jooksmas. Kaye ütleb, et on väga tänulik, et Gatsby nende ellu tuli ja avas nende silmad koeralihakaubanduse teemadel. Iga päev, kui ta Gatsbyt vaatab, tunneb ta end õnnelikuna, et saab olla selle koera omanik, kelle päästmise nimel nii paljud töötasid.

Allikas: edition.cnn.com