Noarootsi 42km elamusmaraton | suve esimene suurem väljakutse
Ma ei ole sellistel spordiüritustel varem väga käinud. Meenub, et kunagi lapsena sai ikka mõnest jooksuvõistlusest osa võetud, küll aga ei ole seda teinud nüüd hiljem, veel vähem koos koertega. Ma ei ole väga suur massiürituste fänn.
Elamusmaraton on õige sõna seda üritust iseloomustamaks, sest elamust ja kogemusi saime küllaga ja koerad õppisid matkamise kohta nii mõndagi uut. Ka neile oli see suureks väljakutseks, sest olgugi, et Sandy ja Zoey matkavad väga regulaarselt, jäävad meie distantsid enamasti 20 - 30km piiridesse ja nii pikka distantsi ei olnud nii koerad kui ka mina varem matkanud. Selleks puhuks sai Sookriimudelt tellitud eraldi jooksuvarustus, millesse kuulus hindamatu väärtusega jooksuvöö ja veoliin, mille otsa koerad maratonil rakendatud sai.
Massiüritus nagu iga teine, algas seegi kisa ja kolinaga. Taustal mängis energiline muusika, kostsid mikrofonihelid, oli suur melu ja stardis kõlas ka mitu stardipauku. Inimesed plaksutasid ja olid ülevoolavas meeleolus. Kõik see on ju lausa fantastiline, kui ei võta arvesse neljajalgseid elukaid, kelle jaoks taoline õhkkond on ärev ja raske taluda. Kõik läks küll päris hästi, kuid minu, kui perfektsionisti jaoks, saan enda kallal nuriseda paljude asjade üle. Kuna see oli ka minu jaoks taoline esimene üritus ja elevus oli sees, siis koerte pärast muretseda ma nii väga ei jõudnudki.
Kohale saabudes otsisime kõigepealt üles oma stardinumbrid ja registreerisime end ära. Koerad ootasid autos ja me läksime asja üle vaatama. Nii andsin koertele võimaluse olukorraga tasapisi kohaneda. Neil oli pagaasnikuluuk lahti nagu ikka ja turvalises keskkonnas läbi puurivõre said nad tasapisi meluga harjuda. Loomulikult läks meil asjaga pisut kiireks. Varustus selga ja koerad saime autost välja võetud alles vahetult enne starti. Suurem osa minu tähelepanust oli Zoey peal, sest nagu ikka, muretsen ma tema pärast alati rohkem. Sandy saab üldjuhul endaga ise väga edukalt hakkama. Koerte kehakeelest võis lugeda, et neil oli raske, kuid nad suutsid olukorraga toime tulla ja Zoey pidas end väga viisakalt ülal. Ärevuse pärast ma liigselt ei muretsenud, sest 42km looduses, koerte loomulikus keskkonnas, matkamist seisis ju ees ja see andis neile piisavalt aega rahunemiseks ja keskendumiseks. Peale sellist distantsi olid nad väsinud, mistõttu algusega seonduv ärev mälupilt oli enne finišit ammu õhku haihtunud.
Tegelikult üllatas mind sel korral just Sandy. Pigem tuletas ta end mulle taas meelde ja ma sain endale käega vastu laupa lüüa ja öelda: “muidugi Triin, tuleta endale nüüd meelde”. Sandy on 99% ajast niivõrd viisakas neljajalgne, et tema nõrgad kohad kipuvad pisut pöörase Zoey kõrval sageli tagaplaanile jääma ja ununema. Nimelt on Sandy õrnakene ja tema jaoks on mikrofonihelisid ja püssipauke raske taluda. Sel üritusel oli aga liiga palju ärriteid korraga (melu, rahvas, sagimine, ärevad emotsioonid, mikrofonihelid, muusika, püssipaugud jne). Ei tasu unustada ka uut jooksuvarustust ja iseenda meeleolu. Ta sai selge indikatsiooni, et tegu ei ole tavapärase metsamatkaga. Ja Sandy jaoks oli seda kõike ühekorraga liiga palju.
Just stardipauk oli see, mis ta lukku tõmbas. Esimesed mõned kilomeetrid maadlesime ja tegime Sandyga tööd. Käis ikka peast läbi mõte küll, et ei tea, kas peame katkestama, aga ootused olid ju kõrgel. Zoey pidas end kogu selle aja hästi ülal ja oli Sandyle eeskujuks. Nagu ikka rahustab füüsiline tegevus koera ja nii sai mõne kilomeetri pärast ka Sandy oma hirmudest üle. Me suundusime metsa poole ja rahvas hajus laiali.
Mida sellest olukorrast õppida ja mida oleks saanud/tulnud teisiti teha?
Küll ma jõudsin end kritiseerida, et see algus mul niiviisi käest libises. Õppida oli sellest palju ja järgmisel maratonil oleme targemad. Ega teooriat ja praktikat kõike võid ju teada, aga näed, kui endal ka närv sees ja vaim väljakutseks valmis, siis kipuvad asjad ununema. Esimese asjana tasub kindlasti jälgida oma kehakeelt ja emotsioone. Olenemata sellest, et need olid mul kontrolli all ja koerad autost välja võttes panin kogu oma energia nende peale, siis jäin asjaga siiski hiljaks ja ajaliselt läks kiireks.
Kõigepealt oleks pidanud arvestama kusagil 20min ka koerte ettevalmistustööks. Taas alustama sellest, et kõigepealt harjuvad nad meluga autos ja ise saab olukorraga tutvuda ning stardiks vajalikud asjad korda aetud, wc käidud ja vaim valmis pandud. Enne koerte autost välja võtmist peaks enda emotsioonid ja kehakeel olema 100% kontrolli all. Hoiak enesekindel, asjad valmis ja olukord üle vaadatud. Koerad autost välas, vajalik varustus seljas, tasub ka nendega jalutusring teha. Kõigepealt juba hädade tegemiseks, kuid ka uue ja pingelise olukorraga tutvumiseks. Lasta neil nuuskida, ringi vaadata ja meluga harjuda. Teha lihtsaid kontaktiharjutusi ja neid rahustada. Sellises olukorras mängida ei tasu. Selline eeltöö annab võimaluse hinnata koera võimekust antud olukorraga toime tulla ja nii on ka endal starti minekuks vaim valmis, koera üle parem kontroll ja teadmine, kuidas ta käituda võib.
Kõige suurem õpetussõna, mis siit endaga kaasa saab võtta on see, et ära kunagi mine stressirohkesse olukorda oma koera 100% usaldades ja “laisalt” nii, nagu mina seda seekord Sandy puhul tegin. Võtsin ta autost välja ja marssisin starti. Sain omad vitsad. Alati on oluline teha ära vajalik eeltöö ja varuda selleks ka aega. Panna nii enda kui ka koera vaim valmis ja anda koerale võimalus olukorraga harjuda. Tee seda isegi siis, kui arvad, et koer saab ka ilma eeltööta hästi hakkama. Nii kinnistad koerale, et sinu najale saab raskes olukorras toetuda ja sina oled olukorra peremees. Nii on olukord mõlemale nauditavam.
Matk läks üldjoontes hästi, koerad said metsa all omi toimetusi teha, vees sulistada ja rahvas hajus laiali. Pool maad läbitud, tegime pisut pikema lõunapausi ja ka koerad said kehakinnituseks ja jõuvarude täiendamiseks oma lõunase “snäki” portsjoni. Kusagil 30. kilomeetri peal hakkas distants juba tunda andma ja 42-kilomeetrine matk oli täpselt paras väljakutse. Raske see ju pidigi olema. Finišisse jõudes saime oma teenitud diplomid ja karikad kätte, pildid tehtud ja sammusime nägu naerul viimaseid samme auto poole. Pole mul koerad vist varem kunagi nii kärmelt autosse hüpanud. Võib-olla ainult Zoey siis, kui ta arstivisiidilt tuleb. Koerad olid läbi ja said autos oma õhtusöögi. Nad jäid sinna oma elamustest puhkama ja me läksime kostitasime end veel kuuma seljanka ja leivaviiluga, mis pole kunagi varem nii hästi maitsenud kui tol korral.
9. juulil seisab ees järgmine 42-kilomeetrine elamusmaraton. Seekord toimub see Lahemaa rahvuspargis. Kui ilm on sobiv ehk liiga kuum ei ole, siis võib Sandyt ja Zoeyt taas stardis kohata! Seekord teeme parema ettevalmistustöö ja vaatame, kuidas läheb! Igatahes on endal vaim juba valmis :).
Sandy & Zoey tervitavad!
