Imeline päästmislugu | Eesti pere võttis oma tiiva alla vaevu hingava ja vaid paari päeva vanuse linnupoja
Draakon on linnupoeg, kelle elu oleks suure tõenäosusega vaid paari päeva vanusena lõppenud, kui ei oleks olnud loomasõpru, kes selle väeti poja enda hoole alla võtsid. Sellest heateost sündis siiras ja uskumatu päästmislugu. Tänaseks on Draakon juba kahekümnepäevane. Vaata galeriid, kuidas Draakon kosunud on.
Katrin Hermaste võttis oma hoole alla vaid mõne päeva vanuse linnupoja. Kui paljudel meist oleks julgust seda teha? Katrin räägib lähemalt, kuidas ta linnupoja leidis ja ta elule turgutas.
Olime väljas oma igapäevatoimetusi tegemas, parajasti vedasime metsatraktoriga haohunnikuid kokku ning kui töö lõpetasime ja masinast väljusime, lebas see pisike linnuke jõuetult traktori peal, ise veidi liigutades ja raskelt hingates. Poiss-sõber märkas teda esimesena ja ütles naljatades: "Mis dinosaurus see veel on?" Mina võtsin ta õrnalt kätte ja nimetasin ta Draakoniks. Kõndisime kõigepealt traktoriga sõidetud rajad läbi ning kontrollisime oksahunnikud üle aga tulutult, ei leidnud me pesast jälgi ega ka teisi poegi.
Esmalt ei uskunud me, et ta esimesegi öö üle elab. Otsustasin need "viimased" tunnid temaga veeta ja üritada talle miskit süüa pakkuda. Tuli meelde, et kuuri seina ääres on üks ammu hüljatud rästa pesa, võtsin selle ning pakkisin ta sinna sisse ja viisin ta päikese poolt soojaks köetud venna majja. Maja on veel ehitusjärgus ja kütta seda veel ei saa, kuid tol hetkel mul teda mujal hoida polnud. Öösel oli tal seal muidugi jahe.
Seal viibis ta kaks ööd. Need paar päeva, mis ta seal veetis, ei mangunud ta süüa, liigutas aeglaselt, oli jahe ja nokka ise lahti ei teinud. Maast leitud sulega torkasin talle päeva jooksul mõne sääsekese suhu ning mõne tilga ka vett. Proovisin anda ka toorest muna, mõeldes, et see on toitaineterikas ning hoiab teda niikauagi elus, kuni ma talle soojema koha leian.
Kolmanda päeva hommikul oli tal aga keeleke suust väljas ja tundus nagu ta oleks meie seast juba lahkunud. Ehmusin ja ei osanud muud teha, kui võtsin ta soojade pihkude vahele ja hakkasin oma hingeauruga teda soojendama, masseerisin õrnalt rinnakut, et ehk ärkab veel ellu. Ei läinud kaua, kui ta uuesti liigutama hakkas. Elas ka selle päeva üle ning õhtul sättisin ta koos pesaga autosse, kinnitasin ka temal turvavöö ja võtsin suuna ema poole, tema aitab alati hädast välja.
Minu ema kogub koerakarvu. Ta on kogu koeralt kammitud karva alles hoidnud ja nii saigi Draakoni pesa koera karvadega vooderdatud. Asetasime ta hõõgpirniga lambi alla ja nii möödus linnupoja järgmine öö. Hommikul ärkasin siutsatuste peale. Ema oli juba üleval ja söötis teda. Olin õnnelik, nüüd oli lootust, et linnuke jääb ellu. Ainuke mure oli, kust saada nii palju putukaid, et ta ka tõesti söönuks saaks. Mis seal ikka, kärbselapats kätte ja muudkui püüa! Aga ega see nii kerge ka pole.
Uurisime internetist, et mõni on vastkoorunud linnupoja kassikonserviga suureks kasvatanud. Mõtlesin, et ainult kassikonservi peale ka linnukest jätta ei saa. Kuigi see tundub lihtne variant, ei ole see siiski loomulik. Igaks juhuks ostsin siiski väikese karbi konservi juhuks, kui putukatest peaks puudus tulema ja kõht linnul väga tühi.
Lugesin, et linnuke vajab lihasmassi kasvatamiseks ussikesi ja luumassi kasvatamiseks putukaid. Nii hakkasin talle neid mõlemaid läbisegi pakkuma. Nii see linnupoeg meil vaikselt kosuski. Umbes 15- kuni 17päevaselt sai ta päeval ka kasvuhoomes elu nautida ja 17nda päeva õhtul söötsime teda juba väljas maas. Kahjuks oli järgmise päeva hommikul Draakoni hääl kähe ja ta aevastas. Haigus ei ole niivõrd pisikesele linnule kindlasti kerge ja mõtlesime, mida teha. Tegin kummeliteed ja kui Draakonit söötma asusin, siis kastsin putukad eelnevalt jahtunud tee sisse. Nii me teda mõnda aega söötsime. Draakon loiuks ei muutunud ja oli kogu külmetuse vältel krapsakas ja tubli. Ta istus juba pesaäärel ja kohendas hoolega sulgi. Tundus, et tal läks paremaks, aevastamine jäi harvemaks ja hääl taastus.
Tänaseks on Draakon juba 20päevane. Ta kädistab ja liigutab ärevalt saba, kui teda miskit häirib ning siutsub, kui süüa tahab. Pesast ronib ta juba pidevalt välja ja uudistab maailma.
Ühe vastkoorunud linnupoja suureks kasvatamine nõuab aega ja hoolt. Iga päev tuleb tema jaoks olemas olla ja pidevalt linnupoega jälgida. Kui püüangi välja toimetama minna, siis poole tunni või tunnikese pärast peab teda juba uuesti toitma.
Mis seal ikka, kui ta kord anti meie kätte hooldada, tuleb ta ka suureks kasvatada. Poleks olnud südant teda kusagile hinge heitma jätta. Me kõik tahame elada ning loodame abile, kui seda tõesti vajame!
Oleme varem emaga kuldnoka poja üles kasvatanud, kuid tema oli leidmise hetkel juba tublisti sulgedes ning ei läinud kaua, et ta ise sööma ja lendama hakkaks. Samuti püüdsime üles kasvatada ka rohevinti, kes kahjuks suri. Ilmselt oli ta eelnevalt vigastatud.
Minu jaoks on Draakoni kasvatamine olnud aga erakordne. Ta on nii tubli, et on siiani vastu pidanud ja ma siiralt loodan, et saan ta ka lendama, et ta oleks võimeline ikkagi üks hetk oma elu peale edasi minema!
