Paugukartus ja kuidas sellest lahti saada | teine 42kilomeetrine käimismaraton on seljataga
Kui neljapäeva hilisõhtul reisilt tagasi jõudsime, ei olnud meil just kaua võimalust puhata, kui ees ootas juba järgmine seiklus. 9. juulil kõlasid stardipaugud ja teine elamusmaraton läks lahti.
Olles reisist veel pisut väsinud, ei olnud aega end selleks korraks piisavalt vaimselt ette valmistada. 42 kilomeetrit koos kahe koeraga kõndida on minu jaoks siiski parajalt väljakutsuv katsumus, mistõttu on vaimne valmisolek selleks üsna oluline. See mõjub ka koertele väga hästi.
Lahemaa rahvuspargi maastik oli Noarootsi omast teadagi väga palju erinev. Liivaste randadega me sel korral õnneks silmitsi seisma ei pidanud, küll aga oli rajal palju tõuse ja laskumisi. Rada kulges osalt mööda Valgejõe kallast, nägime imekaunist Nõmmeveski juga ja hävinenud hüdroelektrijaama. Poolel teel kohtasime ka üht roomajat. See oli üks värvikamaid ja ärevamaid seiku sel matkal. Koerad jooksid rihmata meil ees, kui äkki jäid nad keset metsarada midagi nuusutama. Sain kohe aru, et seal on keegi, sest neis ärkas jahiinstinkt ja adrenaliin kehas tõusis. Lähemale joostes avastasin ehmatusega, et tee peal on madu. Koeraomanikuna oli loomulikult esimene mõte - rästik! "Ma olen keset metsa, pool matka on veel ees ja mu koer saab rästikult hammustada! Mis ma nüüd teen?"
See väikene intsident lõppes siiski õnnelikult. Roomajani jõudes avastasime, et tegu oli süütu vaskussiga, kes oma peidupaigast välja oli tulnud. Ei saa salata, et sisalikulised ei ole just minu lemmikud, keda looduses kohata, kuid seekord tundsin küll tohutut kergendust.
Kui eelmises elamusmaratoni postituses rääkisin pisut pikemalt meie stardist ning ebamugavustest, mis tegemata eeltööga kaasnesid, siis eelmist korda arvesse võttes püüdsin seekord asjale süsteemsemalt läheneda.
Jõudsime alguspunkti umbkaudu pool tundi varem ning varusime aega, et teha rahulikus tempos ära kõik stardile eelnenud olulised toimingud. Koerad tutvusid ümbruskonna ja uue olukorraga taas kõigepealt oma turvapaigas ehk autopuuris. Pagaasniku luuk oli tavapäraselt lahti ning koerad jälgisid toimuvat rahumeelselt oma puurist. Umbkaudu 15 minutit enne starti võtsime nad välja, lasime neil metsa all ringi nuusutada, oma hädad ära teha ja liikusime starti poole. Ka stardis tegin kontaktiharjutusi ja ei lasknud koertel oma pilku mõne teise matkalise või koera peale fikseerida ja sellega end käima tõmmata. Koerad olid tublid. Loomulikult oli neis tunda ka mingil määral ärevust. Täielikku rahu ja tasakaalu neilt sellises keerulises olukorras oodata ei saagi, kuid üldjoontes oli asi tunduvalt parem.
Siis kõlas stardipauk. Kaks lasku, kui mu mälu ei peta ja teadatuntud Sandy tõmbas end taaskord blokki. Tema on see hellik, kellele paugutamine ei meeldi. Ma olin sellega juba arvestanud. Paar esimest kilomeetrit möödusid jälle Sandy paugukartusega võideldes ja teda olukorrast välja tuues.
Koerale, kes midagi kardab või on millegi peale hirmunud, ei tasu läheneda teda nunnutades ja õrnutsedes. Kindlasti ei tähenda see, et peab olema karm, kuri või mingil moel ebaõiglane, kuid eesmärk on panna ebakindel koer end taas enesekindlalt tundma. Kuidas seda teha?
Kui omanik koera nunnutab, koos koeraga "väriseb",ja koera õnnetusele kaasa elab, siis tõlgendab koer situatsiooni selliselt, et ka omanik on ebakindel. Nunnutamisega näitab inimene välja oma nõrkust. Ta proovib koera lohutada ja silitada, see ei aita aga olukorrale kaasa ja koer tunneb, et ta ei saa inimese peale loota. Sealt võib alguse saada ka probleem, miks paljud koerad aastavahetuse ilutulestiku ajal kodust ära jooksevad.
Tegelikult on see palju sügavam teema ja selle kohta võiks eraldi postituse kirjutada, sest sellist konkreetset olukorda nagu ilutulestik või stardipauk, mõjutavad tugevalt ka igapäevaelu sündmused, kuidas koeraga suheldakse ja temasse suhtutakse. Ka diivani ees koera nunnutamisel võib olla oluline mõju sellele, kuidas koer mingis ohuolukorras käitub.
Jäta ebakindel koer rahule ja anna talle aega. Oma kehakeele ja enesekindlusega on sul võimalik koerale näidata, et kartmiseks ei ole põhjust. Sandy ei jookse minu juurest ära, kui ta pauku kuuleb. Ta tõmbab end küll blokki (see on väljend, mida mulle meeldib kasutada, kui koer endasse tõmbub ja ei ole enam suhtlusaldis ning kontaktne), kuid ta püsib minu juures. Ta teab, et ma kontrollin olukorda ja suudan talle kaitset pakkuda siis, kui tema end ebakindlalt tunneb ja kardab. Selle baasi on loonud minevikus ja igapäevaselt tagataustal tehtud töö.
Oma tasakaalu ja enesekindla hoiakuga annad koerale sõnumi, et kartmiseks ei ole põhjust. Olukord on sinu kontrolli all ja koer saab sult tuge otsida. Koeraga ei ole mõtet suhelda ja arutult temaga juttu puhuda, juhul, kui on näha, et koer ei ole võimeline kontakti looma ja ta on stressis. Ära anna talle käskluseid või paku maiuseid, sest sellises olukorras ei too need mingisugust kasu.
Nii tegin ka mina. Stardipaugud kõlasid ja asusime vaikselt teele. 42 kilomeetrit oli ees. See oli pikk distants, mille lõpus ma teadsin, et koerad on väsinud, mistõttu olin ka veendunud, et Sandy saab oma hirmust üle, ta saab liikuda ja rahuneb ning lõpuks jääb talle sündmusest positiivne mälupilt. Seda mul oligi vaja.
Esimesed kilomeetrid oli ta ebakindel, lonkis meil sabas ja istus aeg-ajalt maha, lootes, et äkki pöördume me ikka tagasi ja ta saab turvalisse autosse. Seda ei juhtunud ja minu nägemuse järgi ei oleks see antud olukorras talle ka kasulik olnud, sest mälupilt, mis sellest elamusmaratonist talle mällu oleks sööbinud, oleks olnud negatiivne ja hirmus.
Umbkaudu kahe kilomeetri möödudes sai Sandy oma hirmust üle ning edasine maraton kulges rahulikult ja suuremate ebamugavusteta. Poolel teel ehmatas meid vaid too salakaval roomaja, kes õnneks vaskussiks osutus. Koerad said pikal teekonnal vabalt joosta, vees sulistada kui ka rihmas jalutada. Ilm oli fantastiline. Piisavalt soe meie jaoks, kuid kerge tuuleiil andis koertele värskendust ja läbi metsa kulgev poolvarjuline rada oli nende jaoks väga sobiv. Niivõrd pika distantsi puhul said ka koerad kehakinnitust ja finišisse jõudes viskasid nad õnnelikult puuri pikali.
Nüüd on veel üks elamusmaraton ees. See toimub juba augusti lõpus ning seekord Värskas. Jääme ootama!
