Ootamatu pöörde võtnud nädalalõpp: kuidas koera äikesehirmuga toime tulla?

Kui seekord oli plaan kirjutada nädalavahetusel ees seisnud agility-võistlustest, siis elu segas taas vahele ja võistlustele ei läinud me mitmel põhjusel. Nädalalõpp kujunes hoopis puhkuseks ja taastumisperioodiks nii iseendale kui ka koertele.

Olenemata sellest, et olen omamoodi perfektsionist ja elu käib üldjuhul suures plaanis Google kalendrirakenduse järgi, siis vahel tuleb ette ka ootamatusi, mis põhjalikult kavandatud plaani sassi löövad. Kindlasti ei saa ma väita, et see mulle meeltmööda on ja sageli rikuvad ootamatused produktiivse päeva ära, kuid sellistel puhkudel tuleb asjaga lihtsalt vastumeelselt leppida ja loota, et sellest sünnib ka midagi head. Nii sel nädalavahetusel juhtuski ja planeeritud agility-võistluste asemel saan jagada hoopis lugu korralikust äikesetormist, mis meid nädalalõpu vältel mitmeid kordi tabas.

Kõik ei ole alati lilleline ja kiire elutempo juures tuleb tagasilööke ka. Vahel võib kellegi elu sotsiaalmeedia vahendusel jälgides tunduda, et see alati nii fantastiliselt kulgebki, kuid kardinate taga on tavaliselt ikkagi hoopis midagi muud. Teistega jagatakse üldjuhul vaid perfektselt õnnestunud hetki, mitte telgitaguseid. Seekord kirjutan mina hoopis väikesest tagasilöögist, mis meid tabas.

Võistlused jäid nädalavahetusel ära peamiselt minu vigastuse tõttu. Laupäeval hea tuju ja enesetundega jõusaalis oma rutiinset lihastreeningkava alustades, tundsin äkitselt nabapiirkonnas pitsitust ja ebamugavustunnet. Viimase aja üpriski suure füüsilise koormuse tõttu kahtlustasin küll hetkeks nabasonga, kuid kuna varem sellega kokkupuuteid ei ole olnud, siis ei oska midagi täpsemalt arvata. Ehk sai lihtsalt kõhulihas kuidagi viga või mingil moel ära tõmmatud. Nii otsustasin pika ninaga treeningu siiski katkestada ja end hoida. See sai peamiseks põhjuseks, miks ma pühapäeval võistlustele ei läinud. Tundsin, et ei ole võimeline seal endast 100% andma ja teisiti koertega trenni teha ja võistelda ei ole mõtet. Lisaks ei soosinud selle nädalavahetuse võistluseid ka ilm ning lausvihmas jooksmine ei tundunud meeliülendav. Ka vigastuse risk oli kõrge. Nii kujunes meie nädalalõpp hoopiski puhkuse- ja taastumisperioodiks nii koertele kui ka iseendale, et siis uuel nädalal päikesepaistel taas edasi liikuda.

Reedel tabas meid äikesetorm. Kui ilutulestik ja püssipaugud kõrvale jätta, siis äike on teiseks Sandy nõrgaks kohaks. Ükski koer ei ole perfektne ja kiikse leidub kõigil. Äikest kardavad paljud koerad ja sellega toimetulemine ei lähe alati ludinal. Kui Zoey rõõmsalt mööda tuba ringi kepsutas, siis ehmatas Sandy juba esimese kärgatuse peale ära. Õigepea läks äikesetorm nii hulluks, et lõi meil majas ka elektri välja.

Äikesega kaasnes meeletu sadu, tuul, pimedus ja müra, mis Sandy endast päris välja viis. Ta ei leidnud iseseisvalt endale turvalist kohta, kuhu peitu pugeda, värises ja oli üpriski kontaktivõimetu. Kärgatuse peale, mis oli nii kõva nagu oleks see otse majja sisse löönud, sai Sandy välisukse vahelt välja ja otsustas kuuri alla peitu pugeda. Loomulikult oli teda raske vaadata. Ta läks nii stressi, et silmist helkis surmahirm. Enesekindla kehakeele ja konkreetse hääletooniga kutsumise peale tuli ta koheselt tuppa tagasi. Ta ei saanud oma hirmuga ise hakkama.

Paljud koerad ei kasva sellest hirmust välja ning see võib ka ajapikku hullemaks minna, mistõttu ei tasu seda ignoreerida. Olenevalt koerast võib mõni koer lihtsalt pisut ärevaks muutuda, sest tegu ei ole tavapärase olukorraga, kuid on ka koeri, kel on äikese suhtes tekkinud lausa nii tugev foobia, et põgenemise eesmärgil on nad nõus kasvõi mööda seina üles ronima. Kuigi ei ole päris täpselt teada, mis äikese juures koeri kõige enam hirmutab, siis lisaks mürinale, välgule, vihmale ja tuulele, tajuvad nad ka õhurõhu muutuseid ja staatilist elektrit, mis äikesega kaasneb, mistõttu võib hoolikalt jälgides märgata, et mõned koerad on ärevad ja stressis juba ammu enne seda, kui meie kärgatusi kuuleme. Oli selge, et antud situatsioonis ei suutnud ka Sandy endaga ise toime tulla, mistõttu tuli teda pisut aidata.

Kuidas sellist koera aidata?

Olenevalt sellest, kui suur on koera hirm, on ka erinevaid viise, mida koera heaks teha. Üldjuhul, kui koer tormi väga kardab, ei ole muud, kui teda lihtsalt toetada ja olukorrast läbi aidata, sest olematuks seda teha ei saa.

• Asendustegevus

Kui koera hirm ei ole väga suur, võib talle asendustegevust pakkuda. Nii ei ole tal aega ja tahtmist tormile keskenduda. Koerale võib närimiseks pakkuda mõnd maiust või peita maiusepalli sisse mõni hea preemia. Samuti võib temaga mängida. Toas tasub mängima panna muusika või teler, mis kärgatusi pisut summutab ning rahulikku keskkonda loob. Kui koer suudab äikese asemel asendustegevusele keskenduda, siis ei ole tema hirm väga suur. Sandy puhul selline lähenemine ei toimi, sest tema hirm on suurem.

• Turvapaik

Nii suunasin ma Sandy turvalisse kohta, kuhu ta äikese eest peitu sai pugeda. Kuna tal oli iseseisvalt omale varjulise koha leidmisega raskusi ja ta siblis mööda maja ringi, siis suunasin ma teda oma enesekindla ja rahuliku kehakeelega ise. Minu koerte jaoks on alati olnud turvaliseks kohaks puur. See on neile juba kutsikaeas selgeks õpetatud ja on alati olnud positiivseks kohaks, kus keegi neid ei sega ja kuhu nad saavad varjuda. Sandy magab ka öösiti seal puuris.

Sellise hirmu puhul ei toimi puur juhul, kui koer ei tunne end seal turvaliselt. Hirmude puhul on võtmesõnaks just turvapaik ehk mis on kodus just see koht, kus koer end alati turvaliselt ja hästi tunneb või kuhu ta ise vabatahtlikult ronib. Üldjuhul tahab hirmunud koer väikest ruumi, millel oleks neli seina ümber. Mida väiksem ja pimedam see koht on, seda turvalisem see talle tundub. Nii ronivad paljud koerad näiteks wc-sse, kappi, voodi alla vm, sest seal on kitsas ja pime ning neil on katus pea kohal.

Mina panin Sandy puuri. Tema jaoks olukorra lihtsustamise huvides, panin kinni ka puuriukse. Tegin seda sellepärast, et tal oleks turvalisem. Ma ei andnud talle valikuvõimalust, et ta saaks järgmise kärgatuse korral sealt esimese emotsiooni ajendil põgeneda ja taas paanitsedes mööda maja ringi joosta. Nii sai ta aru, et ta on seal kinni ja keskendus rahunemisele. Turvatunne ei teki momentaanselt ja tal võtab pisut aega enne, kui ta kohaneb ning rahuneb. Minu kodus asub puur pimedas kohas. See on trepi all ning on pealt tekiga kaetud, et luua hämarat ja turvalist keskkonda. Siiski asub see elutoas, mis võimaldab tal toimuvat jälgida. Ta ei ole eraldatud kuhugi üksikusse ruumi.

Ülalolevatel piltidel on ideaalselt näha hirmunud koera kehakeel. Tema kõrvad on taha suunatud, keel on suust väljas, ta lõõtsutab ning kontakt ja pilk on hägune. Tal on raske keskenduda.

Kui äikesetorm möödus, ootasin ma pisut veel, kuni olin veendunud, et Sandy on rahulik ja tukub, alles siis tegin puuriukse lahti ja lasin tal otsustada, kas ta soovib välja tulla. Terve selle aja, kui tema puuris oli, tegin mina rahulikult oma igapäevatoimetusi. Nii andsin ma oma kehakeele ja olekuga koerale märku, et tal ei ole vaja midagi karta ja elu läheb omas rütmis edasi. Liigset paanikat ei tasu teha ja koerale tuleks lihtsalt rahunemiseks aega anda.

Loodetavasti möödub järgmine nädalavahetus plaanipäraselt ja Sandy saab Pärnus toimuvatel agility-võistlustel osaleda.