Teadlased tunnistavad: Armastatud kodukass on tegelikult osaliselt metskass
Teadlased on avastanud geneetilised muutused, mis metskassist lemmiklooma tegid. Kassid ja inimesed on jaganud ühist majapidamist vähemalt 9000 aastat, kuid siiani teati väga vähe sellest, kuidas nad kodustati. Teadlased võrdlesid kodu- ja metskasside genoome ning leidsid kodustatud kassi genoomist märkimisväärselt erinevaid spetsiifilisi piirkondi.
St Louis’is asuva Washingtoni Ülikooli meditsiinikooli teadlaste juhitud kassi genoomi analüüs näitas, et kassid on koertega võrreldes suhteliselt hiljuti kodustatud. Koerad eraldusid huntidest rohkem kui 30 000 aasta tagasi, samas kui kassid on olnud kodustatud vaid 9000 aastat. "Kassid, erinevalt koertest, on tõesti ainult pooleldi kodustatud," ütles hiljuti avaldatud uurimistööd juhtinud Wes Warren.
"Nad eraldusid metskassidest suhteliselt hiljuti ja osad neist saavad siiani oma metsikute sugulastega järglasi. Seega olime nende kodustumise kohta DNA-tõendeid leides üsna üllatunud."
Üks teadlaste moodus kodustamise geneetika mõistmiseks on uurida neid genoomi osi, mis on inimestega kooselamise tulemusel muutunud. Teadlased võrdlesid kodu- ja metskasside genoome ning leidsid kodustatud kassi genoomist märkimisväärselt erinevaid spetsiifilisi piirkondi. Kodukasside geenidest leiti muudatusi, mis on seotud mälu, hirmu ja sooviga saada premeeritud.
Selliseid käitumisviise – eriti neid, kus looma otsib premeerimist – peetakse kodustamisprotsessi jaoks väga oluliseks. "Inimesed võtsid tõenäoliselt kassid rõõmuga vastu, kuna nood hoidsid teravilja hävitavad närilised kontrolli all," sõnas Warren. "Esitasime hüpoteesi, et inimesed pakkusid kassidele toitu, et nood nende lähedusse jääksid." See tähendas, et teatud kassidel, kes tavaliselt oleksid eelistanud üksildast elu looduses, tekkis täiendav stiimul püsivalt inimeste juurde elama jääda.
Aja möödudes hakkasid inimesed eelistama leebema iseloomuga kasse. Kassi genoomist leitud erinevused aitavad selgitada erinevaid tunnuseid: näiteks miks on kassid peaaegu eranditult lihasööjad ja kuidas erinevad nende nägemine ja lõhnataju teiste loomade, näiteks koerte omast. Rasvaste ja peamiselt lihast koosnevate toitude seedimiseks vajavad kassid geene, mis suudaksid tõhusalt rasvu lahustada.
Teadustiim avastas kassidel ja tiigritel teatud rasvu lõhustavad geenid, mis muutusid kiiremini, kui juhuslik valik seda selgitaks. Üldiselt tähendab selline kiirem muutus, et need geenid pakuvad seedimisega seotud eelist üksnes loomseid valke tarbivatele kiskjatele. Teadlased ei leidnud selliseid muutusi veise ja inimese samades geenides, kelle toidulaud on mitmekesisem ega vaja seetõttu taolisi täiustusi.
Erinevalt koertest toetuvad kassid jahipidamisel vähem oma haistmismeelele. Seega pole üllatav, et teadlased leidsid kassidel vähem lõhnaga seotud geene kui koertel. Kuid nad leidsid rohkem geene, mis on seotud alternatiivse lõhnavormiga, tuvastades feromoone ja võimaldades nii kassidel hoida end kursis oma sotsiaalse keskkonnaga, sealhulgas otsida vastassoost kaaslasi. Koerte jaoks pole see võime nii oluline, kuna koerlased liiguvad pigem karjas. Kuid kaslaste jaoks, kes on üksiklased ja kel võib seetõttu kaaslase leidmine keeruliseks osutuda, on see ülioluline.
Kassidel on ka parem kuulmine kui enamikul teistest kiskjatest, sealhulgas võime kuulda ultrahelisid, et saaki paremini jälitada. Samuti on nende nägemisvõime ka hämaruses erakordne. "Kassid kipuvad olema aktiivsemad just koidiku- ja videvikuajal," ütles Montague. "Seega peavad nad suutma tuvastada liikumist ka vähese valguse korral."
Nii tegi meeskond kindlaks konkreetsed geenid, mis tõenäoliselt arenesid selleks, et laiendada kasside kuulmisvahemikku ja parandada nende nägemisvõimet hämaruses. Kuigi kodukasside genoomid on pärast metsikutest kassidest lahknemist vähe muutunud, näitab uus teadustöö, et siiski on võimalik näha tõendeid liigi hiljutise kodustamise kohta. "Genoomide järjestustehnoloogiat rakendades suutsime me heita valgust kasside unikaalse bioloogia ja ellujäämisoskuste geneetilisele allkirjale," sõnas Warren. "Suutsime oluliselt elavdada meie teadmisi kasside kodustamine arengu kohta."
2007. aastal algas riikliku inimgenoomi uurimisinstituudi poolt rahastatav projekt kassi genoomi järjestamiseks. Projekti esialgne eesmärk oli uurida kodukasside pärilikke haigusi, mis mõnel juhul sarnanevad inimese omadele (k.a neuroloogilised häired, nakkushaigused ja ainevahetusega seotud haigused).
Rühm võrdles ka kassi genoomi teiste imetajate, sealhulgas tiigri, veise, koera ja inimese omadega, et paremini mõista kassi bioloogia geneetikat. "Uurisime geneetikat, et mõista, miks arenesid kassidel ja teistel kiskjatel teatud võimed, mis aitasid neil metsikus looduses ellu jääda, " selgitas Michael Montague.
Allikas: dailymail.co.uk
