Kuna inimene on aretanud koeratõud üksteisest niivõrd erinevaks, ei ole neil õppimine lihtne. On karvaseid ja karvutuid koeri, suuri ja väikseid, sabaga ja sabata, lühikese ja pika koonuga koeri. Koerad peavad aru saama erinevate koerte kehakeelest. Kui suhtlus toimub kontrollitud situatsioonis, siis enamasti on see ohutu ja koera jaoks meeldiv tegevus. Vahel võib aga olukord kontrolli alt väljuda ning meeldiv sündmus võib muutuda hoopis traumaatiliseks kogemuseks.

Lühikese kestvusega otsekontaktid ei võimalda piisavalt õppida ja võivad koera hoopis ärevaks muuta.

Teiste koertega sotisaliseerumine tähendab kohanemist ja õppimist, suhtluspartnerist aru saamist, sotsiaalsuse saavutamist. Õppimise ja kohanemise tulemusena on eluskolend kindel, kuidas asjad käivad ja millised on reeglid, mida ta peab järgima. Edaspidi tunneb ta end selles olukorras rahulikult. Selleks, et suhtluspartneri kohta piisavalt õppida ja kindlustunnet saavutada on vaja aega. Lühikeste otsekontaktide võimaldamisega ei jõua koer teise kohta piisavalt õppida. Seetõttu ei ole koeral suure tõenäosusega sellisel viisil võimalik teiste koertega piisavalt sotsialiseeruda. Samuti võib koera ärevus tõusta kui talle võimaldatakse väga palju lühiajalisi kontakte, kus suhtlus lõppeb alati enne kui koer on saavutanud kindlus-ja rahutunde.

Sotsialiseerumine tähedab piiride ja reeglite selgeks õppimist.

Igal koeral on suhetes teiste koertega omad piirid. Mõned koerad on teistega sotsiaalsemad ja soovivad rohkem suhelda, teised aga vajavad suuremat privaatruumi, sest nende huvi liigikaaslaste vastu on väiksem. On ka koeri, kes ei soovigi teiste koertega suhelda, seda eriti täiskasvanu eas. Seetõttu peaks koeraomanik arvestama kutsika sotisaliseerimisel ka teiste koerte vajadustega ja mitte lähtuma ainult oma kutsika vajadustest. Lubades oma koera iga võõra koera juurde, võime tekitada ebamugavust teisele koerale, kes kontakti ei soovi.