Tere, sügis! 5 tundi und, väsimus ja pinge, aga viimane elamusmaraton sai läbitud edukamalt kui ükski teine

Kaks nädalat on vahepeal märkamatult mööda läinud ja sügis on kätte jõudnud! September on ukse ees, mis toob värsket hõngu igasse perre. Olenemata väsimusest ja pingetest tähistasime suve lõppu terve perega väärikalt ja sportlikult. Viimastele pooleliolevatele projektidele tuleb punkt panna ja sügis võib alata!

Kaks nädalat on vahepeal märkamatult mööda läinud ja sügis on kätte jõudnud! Septembri algus tähendab vast iga pere jaoks muutuseid. Algab uus kooliaasta, mis toob kaasa teistsuguse elukorralduse ja graafiku. Suvine tants ja trall jääb selja taha ja algab sume sügis. Kindlasti on see põnev aeg, kuid toob kaasa ka omajagu stressi. Kuidas hakkab uus elukorraldus välja nägema? Kes lapsed kooli viib? Kes koeraga jalutab? Muutuseid on palju ja ka mina pean niigi tihedale graafikule lisaks kalendris ka kooli jaoks taas ruumi tegema.

Hüvastijätt suvega ei ole paljude jaoks võib-olla just väga meeltmööda, kuid mina võtan sügise avasüli vastu. Pimedates ja sumedates sügisõhtutes on oma võlu ja müstika. Vihmased ilmad, karged hommikud ja praksuv kaminatuli justkui kutsuvad iseennast avastama, uusi eesmärke seadma, nina raamatusse pistma ja rohkem aega enesele pühendama. Suvine sagin ja paljuski pea laiali otsas ringi jooksmine asendub rahulike ja vaiksete õhtupoolikutega. Korralagedus asendub meeldiva korra ja konkreetsusega. Ka tumedates toonides soojad sügisriided saab kapist välja otsida, mis toetavad ja ilmestavad seda meeleolu hästi. Algab sügis, algab pime aeg, algab justkui uus algus. Vähemalt tahaks mõelda nii, et sügis toob endaga kaasa rahulikuma, eesmärgipärasema aja, mil on aega uuteks väljakutseteks ja projektideks, mil on aega endasse süveneda ja välja mõelda uus tegevusplaan, alustada puhtalt lehelt! Pahatihti seda vist aga ei juhtu ja tamp läheb paraku ilma pausita sama hooga edasi.

Möödunud nädalavahetusel aga tähistasime suve lõppu terve perega aktiivselt ja väärikalt! Viimaste augustikuu nädalate tempo on olnud meeletu, sest kõikidele laialiolevatele ja lõpetamata asjadele tahaks justkui väärilise punkti panna, et septembrist uue hoo ja energiaga alustada. Seetõttu oli üle-eelmine nädalavahetus koerte jaoks rahulikum ja mina keskendusin eesootava suurema kooliprojekti lõpetamisele. Koerad said puhata ja energiat koguda. Piirdusime vaid tavapäraste jalutuskäikudega kodu lähedal looduses. Ei seadnud endale koerte osas kõrgeid ootuseid ja Sandy ja Zoey olid üsnagi minimaalse ja tagasihoidliku graafiku peal. Kokkuvõttes mõjus see neile väga hästi, sest välja sain end puhata nii mina kui ka koerad. Neil oli teisipäevaseks trenniks kogunenud mõnus energia, motivatsioon ja tegutsemistahe ja selle lasid nad agility-trennis ka kohe käiku. Ka eesootav nädalavahetus tõotas tulla väga aktiivne ja sportlik.

Möödunud nädalavahetus algas laupäevahommikuste agility-võistlustega Luigel. Võistelda said mõlemad koerad. Zoey alustas päeva A0 radadel ja Sandy kohe tema järel A2 radadel. Rajad olid põnevad ja väga väljakutsuvad. Kohtunikeks oli Soome abielupaar. Võistelda oli põnev ja kokku jooksin kahe koera peale 5 jooksu. Zoey suutis esimese raja läbida puhtalt, kuid teine ebaõnnestus ja mitu viga tuli sisse. Kokkuvõttes aga napsasime kahelt A0 hüpperajalt kokku 3. koha.

Sandy jaoks olid need esimesed võistlused A2 võistlusklassis ja need ei olnud meie jaoks kerged. Kohtunike käekiri radade koostamisel erines tunduvalt sellest, milliseid radu me jooksma harjunud oleme, mistõttu oli minu jaoks rajal palju üllatusi ja saime kuhjaga kogemusi. Igati põnev ja vahva oli!

Pühapäeval ootas meid aga ees juba uus väljakutse, selle suve viimane 42kilomeetrine elamusmaraton! See toimus Värskas ja startisime kodust Värska poole pühapäeva hommikul juba pool seitse. Laupäeva õhtul võistlustelt lõpuks koju jõudes ei olnud ma veendunud, et pühapäevasest maratonist osa võtan. Eelmisest nädalast ja trennidest väsinuna istusin külmavärinatega kodus diivanil, kirjutasin koolitööd ja mõtlesin, et keha vajab puhkust. Mina olin väsinud ja koerad olid väsinud. Väga palju asju oli tegemata ja tihe graafik hakkas üle pea kasvama, mistõttu tundus üks rahulik ja töine pühapäev kodus fantastilise ideena. Aga tegu oli ju viimase elamusmaratoniga. Meie selle suve üheks väljakutseks sai läbida kolm 42 kilomeetri pikkust käimismaratoni ja nii lihtsalt ei saa ju alla anda!

Olenemata paljudest lõpetamata projektidest, pahupidi pööratud elamisest ja väsimusest innustas elukaaslane mind takka ja viie ja poole tunni une pealt kokkasin ma hommikul kella viie paiku maratoni jaoks juba süüa ja Värska poole me sõitsimegi! 3, 5 tundi sõitu, 8,5 tundi matkamist ja 3,5 tundi sõitu tagasi koju - selline oli see pühapäev.

Olematu vaimse ettevalmistuse pealt ja hommikul veel siiski küllaltki väsinuna võtsime viimase teekonna ette. Seda ei tulnud kahetseda ja see osutus võib-olla isegi parimaks, põnevaimaks ja lihtsaimaks maratoniks, mis me selle suve jooksul läbinud oleme. 42 kilomeetrit läks ludinal. Loodus oli mitmekesine, ilm oli hea ja seltskond suurepärane. Ületasime mitmeid vesiseid kohti ja olenemata sellest, et koerte jaoks vajalik jooksuvarustus jäi seekord koju, oli see elamusmaraton minu jaoks edukam kui eelmised.

Tohutu hüppe tegi Sandy, kes varasematel kordadel paugukartuse tõttu end stardis blokki oli tõmmanud. Seekord õnnestus tema mure vist lõplikult lahti hammustada ja tema hirmule juhuse läbi töötav lahendus leida. Sandy oli tubli ja esimesed kilomeetrid tema hirmuga võitlemise alla enam ei läinud.

Kuidas Sandy paugukartusest üle sai?

Startisime taaskord rivi lõpus viimaste seas, et koertel oleks rahulik ja nad teistele kõndijatele jalgu ei jääks. Tegime stardis veel mõne pildi, kui juba kõlaski ähvardav stardipauk. Viimane elamusmaraton oli alanud! Rahvamass hakkas liikuma ja Sandy ehmatas stardis kõlanud püssipaugu peale. Ta värises ja oleks hea meelega autosse läinud. Kõik hakkasid ju liikuma ning olid positiivselt emotsionaalsed ja ärevad, mis andis Sandy jaoks signaali, et kõlanud paugu peale tuli reageerida. Pauk pidi tähendama midagi halba!

Aga mida tegime meie selles olukorras? Istusime endiselt muru peal ja ei reageerinud vähemalgi määral sellele, et ülejäänud rahvas liikuma hakkas! Istusime rahulikult maas ja tegelesime hoopis oma piltidega. Sandy sai hoopis uue signaali - paugu peale ei olegi vaja reageerida? Ja nii lihtsalt see koer rahuneski. Loomulikult tähendab see seda, et antud olukord ei olnud Sandy jaoks midagi ületamatut ja meeletult hirmsat. Ta suutis sellest kiiresti välja tulla ja end kontrolli alla saada. Iseenesest mõistetav olukord küll, aga vahel kõige lihtsamas olukorras ei tule ikka õige lahenduse peale isegi siis, kui see sul otse nina ees seisab.

Ära reageeri paugu peale - on õpetussõna, mis siit kõige selgemini kõlada võiks. Stardipauk on tähenduslik. See lastakse selleks, et inimesed hakkaksid liikuma ehk sellele omistatakse mingi tähendus. Pauk = start. Kui seda täielikult ignoreerida nagu meie muru peal istudes tegime, siis õpib koer, et sellele ei olegi vaja reageerida. Meil olid koerad rihma otsas, mistõttu ei olnud neil võimalust olukorra üle ise otsustada ja nii istusid nad seal koos meiega. Sandy vaatas, et mina selle paugu peale ei reageerinud, mistõttu sai ta signaali, et järelikult ei tähenda see midagi halba. Startisime vaid mõnikümmend sekundit hiljem kui teised ja selle aja jooksul suutis Sandy rahuneda ning juba stardis oli ta tasakaalukas.

Koerad nautisid maratoni täiel rinnal, said pea terve tee vabalt joosta, vees supelda ja joogipunktides tervitasid neid kõik heasüdamlikud korraldajad. Selle suve kolm elamusmaratoni olid väga toredad ja meeldejäävad elamused!