Agressiooni tüübid koerte seas: kas ja mida teha, kui lemmik on teiste koerte vastu agressiivne?

Koertevaheline agressiivsus esineb siis, kui koer käitub liiga agressiivselt kas samas majapidamises elavate või võõraste koertega. Sellist käitumist peetakse sageli normaalseks, kuid mõned koerad võivad geneetiliste või treeninguga seotud tegurite tõttu olla üliagressiivsed.

Koertevahelist agressiivsust esineb sagedamini kastreerimata isastel koertel. Tavaliselt hakkavad sümptomid ilmnema, kui koer jõuab puberteediikka (6-9 kuu vanuselt) või saab sotsiaalseks küpseks (18-36 kuu vanusena). Üldiselt on koertevahelise agressiivsus sagedamini sama sugupoolt esindavate koerte probleem.

Koerte agressiivsuse sümptomid ja tüübid

Koertevahelise agressiivsuse kõige levinumad sümptomid hõlmavad urisemist, hammustamist, huulte tõstmist, näksamist ja teise koera poole sööstmist. Nende käitumistega võivad kaasneda kartlikud või alandlikud kehahoiakud, samuti küürutamine, saba jalgevahele tõmbamine, huulte lakkumine ja taganemine. Tavaliselt muutuvad enne samas majapidamises asetleidva agressiivse vastasseisu toimumist märgatavaks kergemad sotsiaalse kontrolli tunnused. Üks taktika, mida koer võib kasutada, on vaadata teisele koerale pikalt otsa ja blokeerida talle sissepääs ruumi. Vahel põhjustab rünnaku mingi spetsiifiline olukord, isegi kui koerad tavaliselt hästi läbi saavad. Sageli on selleks väärtuslikud ressursid, mille pärast koerad võitlevad, näiteks toit, mänguasjad või inimese tähelepanu.

Koerte agressiivsuse põhjused

Need põhjused on erinevad. Koer võib muutuda üliagressiivseks varasemate kogemuste, sealhulgas kuritarvitamise ja hooletussejätmise tõttu. Näiteks ei pruukinud ta kutsikana teiste koertega kokku puutuda, või oli tal traumaatiline kohtumine mõne teise koeraga.

Omaniku käitumine võib samuti mõjutada seisundi tekkimist (näiteks kui omanik näitab välja kaastunnet nõrgema koera vastu, karistades domineerivamat koera). Muud agressiivsuse põhjused on hirm, soov kaitsta oma territooriumi ja sotsiaalset positsiooni, või valulik tervislik seisund.

Koerte agresiivsuse diagnoosimine

Koertevahelise agressiivuse diagnoosimiseks puudub ametlik protseduur. Mõned sümptomid on väga sarnased koerte justkui "mängimise" käitumisele ja põnevale, mitteagressiivsele erutusele. Biokeemia, uriinianalüüs ja muud laboratoorsed uuringud ei anna tavaliselt märgatavaid tulemusi. Kuid kõrvalekallete tuvastamine võib aidata loomaararstil leida agressiivsuse aluseks olevat põhjust.

Neuroloogilise probleemi kahtlustamisel võib vajalikuks osutuda MRI-skaneerimine, et teha kindlaks, kas tegemist on kesknärvisüsteemi haigusega, või välistada teised neuroloogilised haigusseisundid.

Kuidas koera agressiivsusega toime tulla?

Koertevahelisele agressiivsusele pole tõelist ravi olemas. Selle asemel keskendutakse probleemi kontrollimisele. Omanikud peavad õppima, kuidas vältida selliseid olukordi, mis koertel agressiivset käitumist soodustavad, ning lahutada võitlused nende tekkimisel kiiresti ja turvaliselt. Sellistes olukordades, kus agressiivne käitumine on tõenäolisem (nt pargis jalutades), tuleb koera hoida võimalikust ohvrist eemal ja pideva kontrolli all. Oluline on ka omaniku enesekindlus antud situatsioonides.

Samuti tuleb koerale paralleelselt õpetada ka soovitud käitumist. Kui koer õpib ära, mida omanik temalt ootab ning ta soovitud käitumise eest pidevalt positiivset tagasisidet saab, siis tekib koeras üldjuhul motivatsioon seda ka pakkuda.

Agressiivsete koerte treenimine

Käitumisharjumuste muutmine mängib samuti ravis olulist rolli. Näiteks tuleks koeri õpetada verbaalsete signaalide peale istuma ja lõõgastuma, pakkudes koerle läbi rahustavate kehasignaalide tasuks väikeseid toidupalu. Just lõõgastunud ja rahumeelne olek on see, millest tänapäeval paljudel koertel puudus on. Närvilises, ebaloomulikus ja nõudlikus keskkonnas on koerad rahunemisega hädas ning neid peab selleks sageli suunama.

Koertevahelise agressiivsuse raviks ei ole litsentseeritud ravimit, kuid kui agressioon teiste koerte vastu on tingitud hirmust või ärevustundest, võib veterinaar keerulisteks, kuid vältimatuteks olukordadeks soovitada just sinu koerale sobilikku rahustava toimega ravimit.

Koertevahelise agressiivsuse edukat ravi mõõdetakse tavaliselt vahejuhtumite tõsiduse või sageduse vähenemise järgi. Lisaks tuleb ravisoovitusi rakendada kogu koera eluea jooksul. Isegi kui agressiivsed intsidendid aja jooksul täielikult kaovad, võivad retsidiivid ilmneda, kui omanik alati rangelt soovitusi ei järgi.

Allikas: petmd.com