Kas tõesti võivad koerad olla kiireimad maismaaloomad?

Loomariigis on palju erinevaid loomi. Ühed neist valitsevad maapinnal, teised vees ja kolmandad tiirlevad meie pea kohal õhus. Maailma kiireima looma kindlaksmääramisel tuleb kindlasti arvestada korraldatava võidujooksu olemusega.

Kui teha sirgjooneline võidulend õhus, tuleks tšempioniks piiritaja, kes suudab lennata kiirusel 171 km/h. Rabapistrikud on aeglasemad ja saavutavad saagi jälitamisel kiiruse 112 km/h, ent otse alla sukeldumisel võib nende kiirus ulatuda uskumatu 389 km/h, mis võimaldaks neil hõlpsasti kinni püüda ka põgenev piiritaja.

Vees toimuval võiduujumisel alistab purikala kõik konkurendid. Tema voolujooneline keha liigub 109 km/h tunnis, samas kui mõõkkala ujub kiirusega 97 km/h.

Ent kui mõõdame kiirust maapinnal, muutub kõige olulisemaks läbitav vahemaa. Just nagu inimeste kergejõustikuvõistlustel, saavutavad ka loomad kiireimad ajad lühikestel sprindidistantsidel. Pikemate vahemaade puhul ei suudeta lühema jooksu kiirust enam hoida. Kui võtta lihtsalt tippkiirus, milleni üks loom võib jõuda, siis on kiireim maismaaloom gepard (nagu enamik meist juba teab) oma 113 km/h. Kuigi gepard on hämmastavalt kiire jooksja, suudab ta sellist tempot hoida umbes 275 meetrit ehk veerand kilomeetrit. See võimaldab kaslasel tabada saaki lühikese vahemaa pealt, mistõttu gepardid peavad lootma varjumise, hiilimise ja üllatusmomendi peale, et enne lõplikku sööstu gasellile piisavalt lähedale jõuda.

Ka kiireim hobune on sprinter. Need on hobused, kes jookevad 0,4 km pikkust rada. Selle võivad nad läbida keskmise kiirusega 76 km/h, ent on juba poolel maal suhteliselt läbi põlenud. Pikema distantsi puhul on aga hobused tunduvalt aeglasemad. Kui tõuhobuste võidujooksul püstitas Secretariati-nimeline hobune 1973. aastal Kentucky Derby kiirusrekordi, läbis ta 2,4 km pikkuse distantsi kiirusega 61 km/h.

Kuid inimesed on aretuse käigus muutnud koeri nii, et mõned neist võivad joosta enamikest loomadest palju kiiremini. Tõeliselt kiireteks koerteks on erinevad hurdad. Jahipidamisel on nende ülesandeks saaki märgata ja nad seejärel kinni püüda. Nende koerte iseloomuliku välimuse juurde kuuluvad suur rindkere, et mahutada suuri kopse ja südant, ning kitsas talje, mis võimaldab neil keha painutada nii, et iga samm kannaks neid rohkem kui kehapikkuse võrra edasi.

Kõige kiirem neist koertest on inglise hurt. Ta aretati spetsiaalselt püsivalt kiires tempos jooksmiseks. Täiskiirusel jooksva koera südame löögisagedus võib tõusta kuni 300-360 löögini minutis - see tähendab, et jooksu ajal võib hurda süda sekundi jooksul viis korda kokku tõmbuda ja uuesti verega täituda, võimaldades transportida fenomenaalsel kiirusel hapnikku ja rahuldada nii lihaste vajadusi. Koera võime kiiresti tippkiiruseni jõuda on hämmastav. Maksimaalse kiirenduse korral võib hurt jõuda stardist esimese 6 sammuga kiiruseni 45 km/h. Sellist kiirendust pole ühelgi teisel maamaaloom (välja arvatud gepardil).

Et anda ettekujutus sellest, kui kiire sprinter hurt on, võrdleme tema sooritust parima inimsprinteriga. Kui Usain Bolt püstitas oma 100 meetri maailmarekordi, jooksis ta kiirusel 36,9 km/h ja kattis selle vahemaa 9,58 sekundiga. Inglise hurt teeks sama 5,33 sekundiga.

Kuid hurt on ka kaugmaajooksja. Ta suudab liikuda püsiva kiirusega 56, 3 km/h ja joosta sel kiirusel kuni 11 kilomeetrit. See tähendab, et kuigi gepard võidaks lühimaajooksu, siis pikema võidujooksu puhul jätaks hurt suure kassi endast kaugele maha, tolmus lõõtsutama.

Ent mõned koerad on isegi veel tublimad super-maratonivõistlustel. Selleks vajame teist tüüpi koera. Mõelge näiteks kelgukoertele, kes Iditarodi kelgvõistlusel osalevad. Need koerad on peamiselt kas laikad või Alaska huskyd (see on registreerimata tõug, mis on aretatud kiiruse ja vastupidavuse jaoks). Iditerodi võidusõit Alaskal saab alguse Anchorage'ist ja lõpeb Nome'is, kusjuures distantsi pikkuseks on 1868 km. Sellel võistlusel osalevad koerterakendid läbivad 200 km päevas, joostes 9-14 päeva jooksul sageli kuni 6 tundi korraga, vedades enda järel üle 100 kg kaaluvat kelku. Veelgi enam, nad jooksevad täie hooga äärmuslikes ilmastikutingimustes, kus tajutav külm võib ulatuda -73,3 ° C. Iditarodi võistluse rekord on praegu 8 päeva ja 22 tundi. Kelgukoera tüüpiline võistluskiirus on keskmiselt 16-19 km/h, mis tähendab, et iga 6-tunnise jooksmisajaga läbib ta umbes 112 km. Ja need koerad hoiavad seda tempot keskmiselt 11 päeva jooksul! Raske on ette kujutada, et ükski teine ​​maismaaloom suudaks nendega sammu pidada.

Allikas: psychologytoday.com